Augustis 2019 loetud ja vaadatud

Ruth Rendell

„Kivist kohtunik“

Inglise keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Sari Mirabilia

Eesti Raamat 2019

Pole seni pidanud pettuma üheski  Mirabilia uue väljaande raamatus.

Ka see Rutt Rendelli psühholoogiline krimiromaan oli nauditav lugemine, vähem tähtis ei ole seejuures nauditav tõlge.

Tutvustusest: 1977 aastal ilmunud romaani „Kivist kohtunik“ peetakse Ruth Rendelli üheks paremaks psühholoogiliseks põnevikuks. Ühtlasi on see suurepärane ülevaade tollase Briti ühiskonna klassierinevustest.

Esialgu harjumatu lugeda – nii öelda tagurpidi keritav krimka. Kõigepealt öeldakse, kes kelle tappis ja siis hakatakse sündmusi tagasi kerima koos autoripoolsete märkustega, mida ühel või teisel hetkel kurbmängu tegelased oleksid võinud teha ja mis oleks olnud teisiti, kui…..

Lk. 8 „Sellest on saanud kõle maja, mis sobib pesitsemiseks neile lindudele, kellele Dickens oli pannud nimedeks Lootus, Rõõm, Noorus, Rahu, Puhkus, Elu, Tolm, Tuhk, Rämps, Vaesus, Vare, Ahastus, Hullus, Surm, Riugas, Narrus,Sõnad, Parukad,Räbalad, Lambanahk, Rööv, Pretsedent, Mula, Sink ja Spinat.“

Katkend Ch. Dickensi romaanist Bleak House. Kõle maja“

Lk. 240 raamatu lõpulause: „Tolm, Tuhk, Rämps, Vaesus, Vare, Ahastus, Hullus, Surm, Riugas, Narrus, Sõnad, Parukad, Räbalad, Lambanahk, Rööv, Pretsedent, Mula, Sink ja Spinat." Öeldu käib peategelase Eunice kohta

LK. 114 „Sõprus õilmitseb sageli paremini, kui üks osapool on kindel, et on mõnes mõttes teisest parem.“

Hea raamat. Pani mõtlema-kui tihti ja kas üldse jagub mul tähelepanu neile, kes jäävad minu turvalisest keskklassist välja ja just allapoole.  Harva  poetan euro-mündi kerjusele ning lähen tuimalt mööda. Annan raha, aga tunnetele ei mõtle enne, kui nad mulle magusas kastmes- teleris või raadios kätte tuuakse. Loen lugusid lehest, siis jah, toob pisara palgele kui tegu naise või lastega. Kui teaksin mõnda kirjaoskamatut, imestaksin, aga ei mõtleks sellele, mida see inimene tunneb, et kirjaoskamatus on temale häbenemisväärt puue.
Raamatu pealkiri on muuseas pärit Mozarti ooperist "Don Giovanni" ja ooperil on oma roll kanda raamatus.
Siin ta ilmub- kivist kohtunik

Stella O'Malley

„Vati sees kasvanud lapsed.

Mis muudab vanemad paranoiliseks“.

Inglise keelest tõlkinud Karl- Kristjan Koit

Kirjastus Hea Lugu

Kasvatusalaseis raamatuid lugesin siis kui minu lapsed väiksed olin. Nüüd kui lapsed kasvatavad oma lapsi, loen uuesti. Loeksin rohkemgi kui aega oleks, nimekirjas on neli viis raamatut. Mitte et ma nii tubli vanaema oleksin.  Nii mõnigi kord segaksin vahele, Tänaseni olen suutnud vältida. Mõista tahaksin küll, kas see on möödapääsmatu aja märk, et nüüd on teisiti ja samas säilitada usku, et tulemused on sama head kui minul oma lapsi kasvatades.

„On vaid kaks püsivat pärandit, mida võime loota oma lastele jätta. Üks neist on juured, teine tiivad“ J.W. Goethe.

Janne Kütimaa
„Minu Ahvenamaa.
Tuhande saare rahu"
Sari Minu...
Petrone Print 2016.

Väga hea raamat. Arvan, et raamat oleks mulle meeldinud ka siis, kui ma poleks Ahvenamaal käinud. Toppisin raamatule palju kleepse vahele, kust tahtsin väljakirjutusi teha. Neid oli nii palju, et lõpuks otsustasin osta raamatu, et oleks riiulilt võtta ja lehitseda kui isu tuleb. See on ühe maa omakssaamise ja ühe naise eneseotsimise tee.

Leena Lehtolainen.

"Vasksüda.

Maria Kallio kolmas krimijuhtum“

Soome keelest tõlkinud Triin Aimla-Laid

Kirjastus Pegasus

Lk.1 alguslause: „Mul on alati olnud hea lõhnamälu. Suudan veel aastate tagantki meenutada mõne paiga või inimese lõhna. Kevadele mõeldes meenub mulle niiske mulla ahvatlev aroom, sügist tunnen märgade lehtede raskest, kurvameelsest hõngust.“

Täpselt nagu mina, ma ei võrdle end noore Maria Kallioga, kuid jumal tänatud, tunnen ikka veel lõhnu ja mäletan neid. August on mu lemmiklõhnakuu: joovastavad küpsed lõhnad: flokside raske aroom, ploomide käärimislõhn, iga nurk aias lõhnab omamoodi+ ritsikate saagimine. Tõsi ritsikaid on sel aastal nii vähe. 
Ja kui veel metsa minna- kaunid lillad kanarbikuväljad ei jää maha Provence lavendliväljadele. Ja lõhn on nagu oleks meepurki astunud.

Varem Leena Lehtolainenilt loetud „Minu esimene mõrv“
Kaks raamatut: krimka ja põnevik.

„Kiusatute kaitsja“.
3 krimkat-põnevikku

Hea suvekrimka. Kerge lugeda.

Maria Kallio kuulas legendaarset Soome rokkbändi "Hurriganes", kuulasin ka- aga väga lühidalt.

Henning Mankel

„Rootsi kummikud“

Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe.

Kirjastus Varrak 2019

Iseseisev järg raamatule „Itaalia kingad“- tuleb välja, et ma pole seda lugenud. Ei teagi, kas loen.

Lk. 157 „ Kui Pariisi säravad tuled viimaks all paistma hakkasid, pidime tükk aega ootama, enne kui lõpuks maandusime. Püsisin oma istmel ja vaatasin kaasreisijaid , kes oma üleriideid ja kotte sikutasid. Kõik oleksid nagu kaotanud tähtsat aega oma elust ja trügisid nüüd , et võimalikult ruttu välja saada. Jälginin seda kõike kasvava imestusega. Nagu kari põgenevaid metsinimesi. Mille eest nad põgenesid? Kitsaste istmete, lennuhirmu või oma elu eest? Kas ma olin kunagi samasugune? Inimene ,kes nägi ajas mängu võidu või kaotuse peale? Teadsin, e kunagi see oli nii. Aga mitte nüüd, kui aeg tähendas mulle allesjäänu hoidmist.“

Lennureisijale tuttav vaatepilt. Aga ausalt, imelik oleks ka vastupidine pilt. Lennuk maandub, punane hoiatustuli kustub  ja …. kõik istuvad edasi.

Melanhoolne raamat vana mehe elust. Ilmus Rootsis-2015 a.Henning Mankelli surmaaastal.

Lugesin austusest Kurt Wallanderi looja vastu.

Lk. 49 „Kui paanikahoog oli üle läinud, mõtlesin, et see tuli vanadusest. Siiani olin olnud seisukohal, et aastad ei oma tähtsust. Vananemine toimus aeglaselt, peaaegu märkamatult. Näiteks ei saanud ma enam paati hüpata nagu kümme aastat tagasi. Nüüd pidin paati ronides ühe käega kinni hoidma, Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.

Nüüd oli teine lugu. Minust oli saanud vana mees, kes kartis surra. Nähtamatust piirist üle astumine oli veel ainus, mis mulle elus oli  jäänud Kartsin seda sammu rohkem, kui olin osanud arvata.“

Tegevus toimub  väljamõeldud Rootsis saarestiku saartel ja laidudel. Tuletas meelde Ahvenamaad .

Meik Wiking

„Väike HYGGE- raamat. Kuidas taanlaste kombel hästi elada“

Inglise keelest tõlkinud Krista Eek

Kirjastus Tänapäev 2017

Tõenäoliselt viidati hyggele raamatus „Minu Ahvenamaa“. Olin raamatust kuulnud, aga mitte lugenud.

Autor on Taani õnnelikkuse uurija.

Eks igal meist ole oma hygge võtted. Muidu ei  suudaks elu vastu pidada. Küllap me lihtsalt ei rakenda neid võtteid nii tihti kui võiks. Ei naudi oma elu nii palju kui võiks. Pean järjekindlalt oma mõnusate asjade nimekirja, mille esiotsas troonisid „reede õhtu“ ja „igaõhtune dušši all käik“.

Raamatus on juttu hygge valgusest, söögist ja jookidest, hygge  riietest ja lõhnadest.

Lk. 179 „Ühesõnaga , kui soovite hygge’ da, siis ei saa te mitte mingisuguse rahasumma kulutamise abil hygge’ –tegurit suurendada - vähemalt mitte siis- kui ostate midagi küünlast kallimat. Hygge on atmosfäär, mida ei saa parandada selle peale rohkem raha kulutades- nii mõneski mõttes on asi hoopis vastupidi.“

Lehitsesin läbi, ei lugenud. Alates 60. olen ise õppinud rohkem hygge’ma. Olen võtnud endale aega ja õppinud seda aega kasutama naudinguga ning tundma tänulikkust selle eest, mis mul on.  Võttis alles aega!

Teatris käisin augustis kaks korda ja jäin mõlemal korral väga rahule.

Temufi

„Toomas Nipernaadi“
Autor August Gailit,

Dramatiseerija Ott Kilusk,

Lavastaja Peep Maasik

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja Jaan Sööt.

Esietendus 02.08. 2018  Pärnumaal Kuiarus Linnamehe puhkekeskuse tiigi kaldal.

Mängisid Pääru Oja, Ursula Ratasepp, Karolin Jürise, Kärt Tammjärv, Kaili Viidas, Jaune Kimmel, Maarja Tammemägi, Jüri Vlassov, Tanel Ting, Silver Kaljula jt.

Väga hea etendus, arvasime abikaasaga, et parim Nipernaadi, keda oleme näinud. Ka mängukoht aitas suuresti teatrielamuse saamisele kaasa. Aga näinud oleme ainult filmi. Noortele, kes kaasas olid, meeldis samuti.Arvasid, et väga noortepärane lavastus.

Lugeda , mida asjatundjad arvasid, võib siit: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/soe-ja-sudamlik-toomas-nipernaadi/

Septembris lähen uuesti Draamateatrisse „vennast“ vaatama. Sedapuhku võtan abikaasa ja noored kaasa. Ise olen põnevil, kas teine kord meeldib sama palju kui esimene kord.

Teine etendus, mida vaatasime oli

„Kremli ööbikud“

Autor Ivar Põllu

Lavastaja Robert Annus

Esietendus

Narvas, Kreenholmi Manufaktuuris, Joala 21 10. august 2018

Mängisid:

Märt Avandi (Endla)

Juss Haasma

Priit Strandberg (Vanemuine)

Saara Pius (Rakvere Teater) Või Adeele Sepp (Ugala)

Maria Annus (Vanemuine)

Katrin Pärn

Robert Linna

Tambet Seling (Endla)

Janek Joost

  

Ka väga hea etendus.

Käisime enne etendust ka Balti Manufaktuuris ekskursioonil.  Selle tulemusena võtsin raamatukogust lugemiseks Eduard Vilde „Raudsed käed“. Ootab oma järjekorda.

Otsustasime ,et läheme Narva ka tuleval suvel- ooperifestivalile. Kreenholm on ooperifestivaliks paslik paik. Ja mul on kahju, et Narva ei saanud kultuuripealinnaks.