Septembris 2019 loetud ja vaadatud

Robert Galbraith

"Surmav valge"

Tõlkinud Allan Eichenbaum

Varrak 2019

Tutvustusest: Eradetektiiv Cormoran Strike’i büroosse tuleb kasimata noormees Billy, kes usub, et nägi lapsepõlves pealt koletut kuritegu. Kuigi on selge, et noormehe mõistusega pole kõik korras, jääb midagi tema jutu juures Strike’i häirima ja ta asub tõe jälgi ajama.

Õige varsti vajab büroo teeneid üks tuntud poliitik ning Strike ja büroo kaasosanik Robin Ellacott hakkavad tegelema väljapressimisjuhtumiga, millel on ootamatu seos Billy looga. Taustaks 2012. aasta Londoni olümpiamängude sagin, sukelduvad Strike ja Robin, kelle tunded teineteise vastu muutuvad aina keerulisemaks, rikaste ja ilusate maailma, mille glamuurse fassaadi taga paljastub aga midagi sootuks inetumat ...

Harry Potteri raamatute ja romaani „Ootamatu võimalus“ autori J. K. Rowlingu pseudonüümi Robert Galbraithi nime all ilmunud detektiiv Cormoran Strike’ist  jutustava sarja neljas raamat. Olen lugenud eelmisi:  „Käo kukkumine“, „Siidiuss“ ja „Kus on kurja kodu“, kusjuures kõige rohkem meeldis esimene raamat „Käo kukkumine“.

Loetud raamat oli huvitava süžeega ja alguses tundus, et läheb põnevaks. Aga  edasi muudkui venis ja venis. Liiga pikalt üksikasjalik seletamine tüütab lõpuks ära. 4. raamat järjest Cormoran Strike kannatustest jalaproteesiga. Ausalt öeldes, tekkis tunne, et nii kuulus, kaasnevalt siis ka hästimakstud detektiiv, võinuks muretseda endale korraliku proteesi. Cormoran Strike ja tema naisabilise Robini sümpaatia areneb ka selles raamatus – teosammul, hulgaliselt lehemahtu on pühendatud Robini isiklikule  elule ja tema abielu lagunemisele.  Ootasin   rohkem kriminaalromaani ja vähem peakangelaste Robini ja Cormorani isiklikku elu. Krimilugu iseenesest huvitav, aga kaob kuidagi teemade paljususes ära.

Anders de La Motte

"Sügisroim"

Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa

Kirjastus Varrak 2019

Tutvustusest:

Ühel suveõhtul telgivad viis lapsepõlvesõpra oma salajases supluskohas, mahajäetud kivimurrus Lõuna-Rootsi vallseljakul. Gümnaasium sai äsja läbi ja kohe algab täiskasvanuelu. Meeleolu on rõõmus, kuid ka veidi nukker, kuna sõbrad mõistavad, et käes on aeg jätta hüvasti nii noorpõlve kui üksteisega.

Kui koidab hommik, lebab järvevees noormehe surnukeha. Uurimine kinnitab, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid mitte kõik ei ole selles veendunud.

Kahekümne seitsmeks aastaks jääb see juhtum haavana kohalike hinge. Kui vana politseiülema asemele tuleb mõrvauurija Anna Vesper Stockholmist, hakkab miski liikuma. Varsti pole Annal muid valikuid, kui avada 1990. aastast pärit toimik. Juhtum, millest vaid üksikud soovivad rääkida, kuid mida mitte keegi ei suuda unustada.

Väga hea krimka alguses ehk venib, aga kui hoo sisse saab, siis igavust tunda ei saa. Lõpp üllatas , mida healt krimkalt ootadki.

Välja kirjutasin :

„Eeluurimise juures on kõige ohtlikum see, kui teed järeldusi liiga vara. Niipea kui seda teed, hakkab aju automaatselt tõlgendama kogu infot sellest järeldusest lähtudes. Vahel vaadates lihtsalt mööda asjadest, mis võiks viia hoopis teise järelduseni.“

Kuigi öeldu käib kriminaalprotsessi kohta, kehtib  see ka teiste otsuste tegemisel elus.

Tana French

„Peegelpilt“

Tõlkinud Bibi Raid

Päikese Kirjastus 2019

Tutvustusest:

Kuus kuud pärast viimast eriti rasket juurdlust on uurija Cassie Maddox Dublini mõrvarühmast lahkunud ega mõtlegi sinna naasta. Kuni tuleb pakiline telefonikõne ja ta kutsutakse viivitamatult Dublini lähistele kuriteopaika.

Alles surnukeha nähes mõistab Cassie, miks teda sellise kiiruga kohale kutsuti. Mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Eriti veider on aga see, et naise dokumendil seisab nimi Alexandra Madison, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina. Korraga on uurijatel kaks ülesannet – selgitada välja tüdruku mõrvar, aga mis veelgi olulisem, teha kindlaks ohvri identiteet.

Politseil ei ole aimugi, kes see tüdruk on ning Cassie endine ülemus otsustab kasutada ainukordset võimalust: saata Cassie salaagendina Lexie asemele, et meelitada mõrvar oma alustatud tööd lõpetama. Kui reaalsus ja fantaasia aga lootusetult ühte sulavad, ähvardab Cassiet oht end igaveseks kaotada.

Tana Frenchi erakordselt õnnestunud debüütromaanile „Vaikiv mets” järgneb samavõrd köitev psühholoogiline põnevuslugu, millega ta tõestab veel kord, et kuulub praeguse aja parimate krimikirjanike hulka. „Peegelpilt” on teine osa Dublini mõrvarühma juhtumite sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli. Tana French on kindlasti viimase kümnendi kõige huvitavam, kõige olulisem krimikirjanik. – The Washington Post

Kuus kuud pärast viimast eriti rasket juurdlust on uurija Cassie Maddox Dublini mõrvarühmast lahkunud ega mõtlegi sinna naasta. Kuni tuleb pakiline telefonikõne ja ta kutsutakse viivitamatult Dublini lähistele kuriteopaika.

Alles surnukeha nähes mõistab Cassie, miks teda sellise kiiruga kohale kutsuti. Mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Eriti veider on aga see, et naise dokumendil seisab nimi Alexandra Madison, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina. Korraga on uurijatel kaks ülesannet – selgitada välja tüdruku mõrvar, aga mis veelgi olulisem, teha kindlaks ohvri identiteet.

Politseil ei ole aimugi, kes see tüdruk on ning Cassie endine ülemus otsustab kasutada ainukordset võimalust: saata Cassie salaagendina Lexie asemele, et meelitada mõrvar oma alustatud tööd lõpetama. Kui reaalsus ja fantaasia aga lootusetult ühte sulavad, ähvardab Cassiet oht end igaveseks kaotada.

Tana Frenchi erakordselt õnnestunud debüütromaanile „Vaikiv mets” järgneb samavõrd köitev psühholoogiline põnevuslugu, millega ta tõestab veel kord, et kuulub praeguse aja parimate krimikirjanike hulka. „Peegelpilt” on teine osa Dublini mõrvarühma juhtumite sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli.

Raamat on hästi kirjutatud, algab hoogsalt, siis  justkui ei juhtugi midagi enne lõpplahendust kusagil 550.leheküljest alates. Aga nii hästi kirjutatud, et oodata-  mis hakkab juhtuma- on väga mõnus. Nii mitmeid võimalikke arenguid on korraga lahti.

Kes psühholoogilist kriminaalromaani ei loe, kassi- hiire mängu ei viitsi jälgida, sellele on ehk igav. Ise paigutan raamatu isegi „Vaikivast metsast“ ettepoole.

Raamat on väga mahukas – 624 lehekülge, mind lehekülgede arv ei häirinud. Ei oska ega taha  öelda, et sellest raamatust oleks võinud midagi välja jätta.

Autori oskus kirjeldada, inimesi, tundeid ja suhteid haarab jäägitult kaasa.

Lõpuks oled koos peategelasega nii loo sees, et need, kes peaksid pahad olema , tunduvad  äkitselt sümpaatsete kannatajatena.

Ann Cleeves

Surnud vesi

Shetlandi sarja viies raamat.

Inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre

Varrak 2019

Tutvustusest:

Ann Cleevesi viiendas Shetlandi-ainelises raamatus peab noor uurija Willow Reewes lahendama kaks mõistatuslikku mõrva. Taustaks saare karge loodus, naftasadam ja laiuv vesi. Kohati tundub Willow Reewesile, et ta sumpab vaid piimjas udus, suutmata tabada asja olemust. Oma pruuti leinav inspektor Jimmy Perez, kes kohalike oludega kursis, kuid depressioonis, tuleb vastutahtsi talle appi. Iga uus juhtlõng näib viivat uurimise uude suunda, aga lahendust ei paista. Kuni Jimmy Perez suudab kergitada katet mineviku salasuhetelt.

Shetlandi sarjas on varem ilmunud raamatud „Ronkmust”, „Valged ööd”, „Punased luud” ja „Sinine välk”.

Neljast (ainult!) septembri loetud krimkast meeldis see mulle kõige vähem. Muidugi oli meeldiv kohtuda uurija Jim Pereziga ja loota koos temaga, et tal õnnestub oma kaotusvalust üle saada.

Olin tõsiselt pettunud, kui lõpetasin. Autor ei andnud ühtegi vihjet, et suunata  lugejat lõpplahenduseni või andis valesid vihjeid. Lõpplahenduse põhjendused  tundusid nii ebaloogilised  isegi nii suletud kogukonnas nagu Shetland selles raamatus. Selleks et väiksemat valu ära hoida, tekita  suurem valu!

Vihjete kohapealt meenus üks intervjueeritav ajalehes, kes ütles, et loeb krimkasid, kus autor annab vihjeid. Näiteks nimetas  Harlan Cobben*i.  Peaks lugema.

Teatris käisin kaks korda.

Estonias vaatasin

„Romeo ja Julia „

Charles Gounod
Libreto: Jules Barbier ja Michel Carré William Shakespeare’i samanimelise näidendi järgi

Maailmaesietendus 27. aprillil 1867 Théâtre-Lyrique’is
Esietendus Rahvusooperis Estonia 20. septembril 2019

TutvustusesT.„Fausti“ (1859) edu julgustas Pariisi Théâtre-Lyrique’i direktorit Léon Carvalhot tellima Gounod’lt järgmist ooperit. Gounod’ muusikaline jutustus Shakespeare’i tragöödiast on imeliselt tundlik, dramaatiline ja meloodiarikas. Ooperi on tuntuks teinud sügavalt emotsionaalsed duetid, värvikas orkestratsioon ja südantliigutavad koorid. „Romeo ja Julia“ on 19. sajandi prantsuse ooperi üks hinnatumaid pärle. Ooperi üheks tuntumaks muusikanumbriks on „Je veux vivre“ ehk „Julia valss“. Lavastaja Stephen Barlow keskendub tuntud armastusloos kahe vaenutseva vastaspoole saatusele, sobitades selle tänapäevasesse Pariisi ühiskonda. Läbi Capulettide ja Montecchide mõttetu ja viljatu vaenu jääb kõlama armastuse igikestev sõnum.

Stephen Barlow: „Minu lähtepunktiks Gounod’ „Romeo ja Julia“ puhul on Shakespeare’i näidendi esimene rida – „Two households, both alike…“ („Kaks majakonda, kumbki võrdselt au sees“) – kaks võrdset poolt, kes on määratud igavesse verivaenu. Kuigi näidend on kirjutatud üle 400 aasta tagasi, toob see vaenulik kirjeldus silme ette poliitika ja ühiskonna üha suureneva vastandumise tänapäeva Euroopas ja mujal, mida süvendab veelgi usaldamatus meie poliitiliste ja majanduslike institutsioonide vastu. See on viinud maailma populismi taassünni ja suurenevate tsiviilrahutusteni, millest viimane ja kõige jõulisem meeleavaldus leidis aset kollavestide liikumise raames Pariisis. Näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Šotimaa elanikud on kõik jagunenud sügavalt lõhestunud kogukondadesse pärast vastuolulisi referendumeid ja/või valimisi, mis – just nagu Shakespeare’i näidendis – on viinud püsivate ja kompromissitute seisukohtadeni.
…….

Tahan seda brutaalset keskaegset tragöödiat esitada tänapäeva kullakarralise võimu- ja privileegimaailma võtmes ning loodan, et selle klassikalise ooperi vaatamine läbi hoolikalt läbimõeldud tundmatu prisma toob esile erinevaid teemasid ja pakub rohkem võrdluspunkte, mis resoneerivad kaasaegse publikuga.“

Dirigent: Arvo Volmer

Lavastaja: Stephen Barlow

Kunstnik: Yannis Thavoris

Valguskunstnik: Matt Haskins

Võitlusstseenide koreograaf: Indrek Sammul (Eesti Draamateater)

Kristel_Pärtna -Julia Capuletti

Valentin Dytiuk- Romeo Montecchi

Mehis Tiits -Tybalt

René_Soom - Mercutio

Jassi_Zahharov -Capuletti

Janne_Ševtšenko –Stéphanie

Oli tõeline nauding üle pika aja ooperis olla.

Väga huvitav lavastus- tegevus oli üle kantud kaasaega ja sellisena ei tohiks see hirmutada ka noori ooperisõpru, kui neid on.

Laval oli suurepärane tenor Ukrainast Valentin Dytiuk, kelle hääl meie oma Kristel Pärtnaga imepäraselt kokku sobis. Lemmikhääl oligi kahtlemata fantastiline tenor. Valentin Dytiuk, kes on väärt, et teda googeldada. Ehk kohtab teda kusagil lavalaudadel veel.

Valentin Dytiuk lõpetas 2014. aastal Tšaikovski nimelise Kiievi Muusikaakadeemia ja liitus samal aastal Ukraina Rahvusooperiga. Valentin Dytiuk on mitmete konkursside laureaat: 2012. aastal võitis ta esimese auhinna lauluvõistlusel „Renessanss“ (Armeenia) ja teise auhinna Lõsenko nimelisel lauluvõistlusel Kiievis. 2015. aastal sai ta peaauhinna XV Glinka nimelise rahvusvahelisel lauluvõistlusel Moskvas ning 2017. sai ta peaauhinna rahvusvahelisel Virgilius Noreika nimelisel lauluvõistlusel.

Hiljuti laulis Dytiuk edukalt Läti Rahvusooperis noort Fausti Gounod’ „Faustis“, Klaipeda Muusikateatris Vaudemonti Tšaikovski „Iolantas“ ja Novosibirski Filharmooniaorkestri ees tenoripartiid Verdi reekviemis. Tema repertuaari kuuluvad ka Verdi Hertsog („Rigoletto“), Alfredo („La traviata“), Ismaele („Nabucco“), Rodolfo (Puccini „Boheem“), Nemorino (Donizetti „Armujook“), Lenski (Tšaikovski „Jevgeni Onegin“), Mozart (Rimski-Korsakovi „Mozart ja Salieri“).

aasta veebruaris debüteeris Dytiuk Riccardona Verdi „Maskiballis“ Iisraeli Ooperis (dirigent Daniel Oren). Lähitulevikus ootavad teda ees esinemised Dijoni Ooperis ja Moskva Suures Teatris.

Käisin Draamateatris vaatamas etendust „Vennas“ teist korda.  Tahtsin etendust näidata ka abikaasale, kellele need Hiiumaa asjad lähedased.

Kui etendus algas, tundus mulle ,et lavapildis on midagi teisiti. Mis seda ma aru ei saanudki. Mulle meeldis jälle ja abikaasa jäi ka väga rahule. Pojale meeldis, aga minia oli kõhkvel oma hinnanguga. Nii et meil oli perekondlik külastus.