Augustikuu kokkuvõte

Teatrisse jõudsin augustis vaid korra. Armsas Saku mõisas etendati „Kui seda metsa ees ei oleks“.

Autor Urmas Lennuk

Lavastaja Eili Neuhaus

Kunstnik Irina Marjapuu

Mängivad Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg ja Margareth Villers. Nähtamatu tegelane, kellest aga etenduses palju juttu, on helilooja Pjotr Tšaikovski.  

Esietendus 21. 07. 2017 Kukruse polaarmõisas.

Urmas Lennuk on võtnud vaevaks  Juri Nagibini jutustuste „Kuidas metsa osteti“ ja „Kui tulevärk kustus“ ning  Henri Troyati  „Paruness ja muusik“ ainetel kirjutada näidendi.

Mulle etendus väga meeldis. Tuletades meelde „sai nutta, sai naerda“, siis terve I vaatuse ma naersin ja teise vaatuse nutsin.

Mulle väga meeldisid peaosades Ülle Lichtfeldt ja Eduard Salmistu, eriti esimene. Teises vaatuses oli Nadežda (Ülle Lichtfeldti) monoloogis selline koht, et tundsin, külmavärinad jooksid üle ihu. Millest tekst parasjagu oli, ei mäleta, midagi muusikast, lendutõusmisest  ja  tuulehooga metsa kohal hõljumisest.

Deja vu tunne oli, viimati sain sellise elamuse Rakvere teatri etendust „Lõikuspeo tantsud" vaadates- siis kui naised tantsisid. Ka siis oli lavastaja  Eili Neuahaus-ta paneb Rakvere teatri naised laval särama!

Pärast etenduse vaatamist lugesin loomulikult läbi ka raamatud:

Henry Troyat

„Paruness ja muusik.

Proua von Meck ja Tšaikovksi“

Eesti Raamat 2006

Tõlkinud Ülo Treikleder

111 lehekülge

Lk. 57“ Vähehaaval hakkab Nadežda, keda innustavad need juhuslikud kohtumised, mis viivad neid äkitselt vastamisi, kuigi nad on tõotanud mitte iialgi kohtuda, tundma pahelisuse kütkestavat tõmmet. Kuigi ta keeldub endiselt püsisuhtest mehega, keda ta aastaid jumaldanud, leiab ta, et nad võiksid mõnikord korrakski lubada ka füüsilist lähedust, mis ei tooks kaasa kohustusi tulevikus. Taolised väikesed süütud kõrvalekalded oleksid seda enam lubatavad, et need kestaksid vaid mõne hetke, vaid ühe pilgu, ühe naeratuse, ühe sõna ning seejärel pöörduksid nad tagasi mõistliku vaimuühenduse juurde, mille vahendajaks on kirjad ja muusika, Seejuures on Nadežda isegi valmis uskuma, et vaatamata poissmehekalduvustele ja hirmule tema ellu tungiva naisterahva ees, otsib ka Tšaikovski neid juhuslikke kohtumisi ning ta võiks heaks kiita mõningaid oma võõrustaja fantaasia keerdkäike".

Juri Nagibin.

„Kuidas metsa osteti“

Tõlkinud Merike Rõtova

Eesti Raamat 1976

111 lehekülge

Lk. 75  ütleb Nadežda  oma lastele, kes talle Tšaikovskit ette heidavad „Kui inimesed meid üldse kunagi meenutavad, siis ainult seetõttu, et oleme seotud härra Tšaikovski saatusega“.

Paruness von Mecki kohta ütleb Nagibin, et oma iseloomu, kuivetu, tugeva kehaehituse, karmi näoilme ja hääle poolest meesterahvast meenutas“.

Ülle Lichtfeldt oma imekaunite kostüümidega sellist naist küll ei meenutanud, kuid ega Troyat raamatu kaanelt maal ka sellist naist ei meenutanud.Kahtlustan, et vanasti öeldi saledate kohta „kuivetu“.

Meile meeldib laval ja filmiski näha ilusaid inimesi. Ega siis Inglise kuninganna Victoriagi nii kaunis naine ei olnud, kui omanimelises seriaalis, vähemalt maalidel mitte.  

Ülle Lichtfeldt  mängis armastavat naist ja seda paruness Meck kahtlemata oli.

Hakan Nesser

„Intrigo.

Viis psühholoogilist põnevusromaani“

Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin

Tallinn Eesti Raamat 2018

Nauditav põnevusromaan viie väikese meistriteoseg: „Tom“, „Rein“, „Armas Agnes“, „Samaaria Sõnajalaõis“ ja „Kogu info juhtumi kohta“.

„Tom“ on lugu abielupaarist, kelle elu paiskab segamini ammu kadumajäänud poja ootamatu tagasitulek. Sellega koos tulevad päevavalgele abielupaari siduv saladus ja valed. Loo lõpp on mõnusalt irooniline.

Lk. 35 jätsin meelde: "Kui inimesel on mingi probleem ja ta ei suuda sellega oma koeraga pikka jalutuskäiku tehes toime tulla, siis on kõige parem see lahendamata jätta.“

Lk. 39 „Abielu on ju kaal; heade tegude kaalukaussi lisamine ei tee ju kunagi paha, isegi kui neid kohe tähele ei panda või ei hinnata.“

„Rein“ on lugu tõlkijast, kes tõlgib surnud autori (Rein) romaani ja lahendab tema mõrva. Seejuures tunneb tõlkija tunneb oma ammukadunud naise ära klassikalise muusika kontserdi salvestuselt võõras linnas, kus ülekande taustal kostab hetkeks tema naise köha. See lugu tuletas meelde Robert Galbraith’ i raamatut  „Siidiuss“.

Tõlkijat iseloomustab järgmine lause lk. 179 "Istun ja kirjutan ning näen üha selgemini, missugune näruselt vilets teatritükk on elu. Pole mingeid liine. Pole kõlblust. Näitlejad ei püsi osades ja dramaturgia ise hüpleb siia-sinna nagu habras laevuke tormisel merel.

Lk. 190 võrreldakse ülekuulamist vehklemisega: "Polnud kahtlust, et küsitlemine sarnanes võistlusele vehklemisrajal: kolm, neli, viis rünnakut ja sama palju vastulööke, enne kui tekib väike paus ja võistlejad end järgmiseks rünnakuks koguvad.“

Anders Hansen

„Tugev aju.

Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad“

Rootsi keelest tõlkinud Heidi Saar

Kirjastus Varrak 2018.

Üht raamatu kaanele trükitud arvustust korrates võin öelda, et olen aju kohta lugenud kümneid (sadu- ütles kirurg raamatu kaanel) raamatuid, see kuulub parimate hulka.

Moto: Hoolimata materiaalsetest eelistest on istuv eluviis muutnud meid ärviliseks ja rahulolematuks“. Carl Sagan

Hästi kirjutatud. Kes läbi loeb saab teada, et jalutamine on parem dementsust ennetav ravim ja liikumine muudab meid targemaks. Korrapärane treening ravib depressiooni sama hästi kui tabletid. Treening ise ongi depressiooniravim.

Raamatu lugedes muserdas mind teadmine, et loen, selle asemel ,et liikuda. Järgmisel õhtul läksin kepikõnnile. Olen nüüd kõndinud igal õhtul enne kui pimedaks läheb. Elan kaunis kohas,üks pilt mu kõnnirännult:

Andre Agassi

„Avatult.

Andre Agassi lugu.

Tõlkinud Evi Eiche

435 lehekülge

Kirjastus Oceanic 2016

Tavaliselt ma elulugusid ei loe, eriti veel sportlaste elulugusid. Aga tütar, kes tennist mängib, soovitas. Lugesin läbi ja tõenäoliselt loen ka Kaia raamatu läbi. Eriti nüüd USA lahtiste ajal on paslik.

Raamat pani mõtlema, ja mitte ainult tennisemängu üle.

Katri Raik

„Minu Narva.

Kahe maailma vahel“

Petrone Print 2013

 254 lehekülge

Mulle väga meeldis. Lugesin raamatut pärast suvist Narvas käiku. Nüüd otsustasin, et tuleval suvel lähen uuesti, „Kremli ööbikud „ jäid ka vaatamata.

Otsustasin lugeda ka „Minu Pärnu“ ja „Minu Muhumaa“. Esimese seetõttu, et kiideti ja loodan leida uut ja üllatavat mulle armsa linna kohta ja teise skandaali tõttu. Olen ise ka oma kodukohas sisserännanu.

Sebastian Fritzek

„Teraapia

Psühholoogiline põnevik“

Eesti Raamat 2018

Saksa keelest tõlkinud Õie Ristoja

222 lehekülge

Tutvustusest: Pole tunnistajaid, pole jälgi, pole laipa.

Eduka psühhiaatri Viktor Larenzi elu lõpeb päeval, mil müstilistel asjaoludel kaob tema 12-aastane tütar Josy. Ta tõmbub üksindusse, elades kõrvalises suvemajas. Neli aastat hiljem tuleb tema juurde kaunis tundmatu naine – kirjanik, kes väidab, et kõik tema raamatute tegelased muutuvad tõelisteks. Tema hallutsinatsioonides ilmub talle ikka ja jälle väike tüdruk, kes kaob niisama jäljetult, nagu kadus Josy. Raviseansid muutuvad järjest dramaatilisemateks ülekuulamisteks. Salapärane naine pole see, kes ta väidab end olevat.

Sebastian Fitzek (snd 1971) on Saksa edukaim psühholoogiliste põnevike autor. Pärast debüütromaani „Teraapia“ (2006) ilmumist on kõik tema teosed menuraamatute nimekirjade tipus. Tema raamatuid on müüdud üle 10 miljoni eksemplari ja tõlgitud 25 keelde ning need on aluseks mitmetele filmidele ja näidenditele.

Esimese Saksa autorina tunnustati Sebastian Fitzekit Euroopa kriminaalkirjanduse auhinnaga Ripper Award. Fitzek elab oma perega Berliinis.

„Teraapia“ on thriller, mis konkureerib Hitchcocki looduga!

Lugesin, aga mingit muljet ei avaldanud. Tundub, et autor soovis kirjutada erilist lugu ja selleks liialdanud igal liinil, nii et raske mõista, mis juhtus ja kas oli võimalik, et juhtus just nii nagu viimastele lehekülgedel kokku võetakse.

Prof. dr. Maximilian Moser

„Ajarütmide mõju tervisele“

Saksa keelest tõlkinud Kersti Kaljuvee

Kirjastus Pegasus

197 lehekülge.

Motoks: „Iga haigus on muusikaline probleem ja paranemine muusikaline lahendus“. Novalis

Oli huvitav lugeda, mõistsin, miks mul on nii suur vajadus rütmide järgi- hommikul ühed ja õhtul teised- vastavalt sellele valin autosse kuulamiseks plaate töölesõidu ajaks.

Autor on kronobioloog, kirjutab päeva, nädala , kuu ja aastaaegade rütmist,

Agafja Lõkovast, rütmiline hingamisest ja kõvasti luuletuste lugemisest. Need  luuletused peavad olema distihhonis (heksameetri- ja pentameetri segu) –pidin otsima, mida see tähendab.

Ah jaa, seda ka veel, et põhipuhkus peab kestma 3 nädalat. Mina lähen just järgmine nädal nädalasele puhkusele.

Parim loetud raamat augustis:

Vigdis Hjorth

„Pärand ja keskkond“

Põhjamaade romaan

Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming.

Eesti Raamat 2018

285 lehekülge.

Tutvustusest: Kartmatu norra kirjanik Vigdis Hjorth (snd 1959) ja käesolev romaan põhjustasid norra kirjanduse viimase suurema skandaali (pärast Karl Ove Knausgårdi „Minu võitlust“), mistõttu seda on ohtralt tõlgitud ja tunnustatud. Võib julgelt öelda, et see on kirjaniku senise loomingu tipp.

 Raamat räägib jõukast norra perekonnast, kus väliselt kõik klantsib, aga seest on midagi väga mäda, suhted on keerulised, pärandiküsimus tekitab vastastikust vihavaenu ja tagatipuks süüdistab tütar oma isa seksuaalses kuritarvitamises. Skandaalselt mõjub romaan aga sellepärast, et lugu on võetud kirjaniku enese elust, mille tõendiks avaldas Vigdis Hjorthi noorem õde Helga aasta hiljem „kättemaksu-romaani“, kus püüab esitatud fakte ümber lükata ja ennast puhtaks pesta. Norras joosti ka sellele romaanile tormi.

 Hjorth debüteeris lastekirjanikuna ja hakkas seejärel kirjutama täiskasvanutele. Ta pälvis laiemat tähelepanu romaaniga „Draama Hildega“, mis ilmus 1987. aastal. 2006. aasta suvel valisid ajalehe Dagbladet lugejad tema romaani „Oleks“ (2001) viimase kahekümne viie aasta üheks olulisemaks teoseks. Hjorthi raamatud käsitlevad inimese elusituatsioone ja -valikuid, aga ka poliitilisi teemasid. Romaanidega „Rattavahetus“ (2007), „Räägi minuga“ (2010), „Kolmkümmend päeva Sandefjordis“ (2011), „Elagu postisarv!“ (2012) ja „Norra maja“ (2014) on kirjanik end tõestanud julge poliitilise autorina.

Nörritav raamat, mitu korda seisin vastu tundele pooleli jätta. Aga olen „Minu võitluse“ läbi lugenud, loetu on kordades paremini kirjutatud, kuid kas norralaste loomuses on end raamatus alasti kiskuda?

Lk. 10 „Imelik on mõelda , kui juhuslikult me kohtame inimesi, kes määravad meie elukäigu, mõjutavad või lausa tingivad meie valikuid, mistõttu elu muudab suunda. Või ei ole see juhuslik? Kas me aimame hämaralt, et inimene , kes me ees seisab, võib tõugata meid teele, mida mööda me teadlikult või ebateadlikult tahamegi minna? Nii et kohtume uuesti. Või tajume vaistlikult, et meie ees seisev inimene võib panna meid proovile või suruda meid välja meie valitult rajalt, mistõttu me ei taha teda enam näha? Imelik on mõelda, kui tähtsaks võib mõni inimene kujuneda sellele, kuidas me pöördelistes olukordades tegutseme, sest oleme nõu saamiseks pöördunud just tema poole.“

Lk. 118 „Väljaspool olemine annab pädevuse, maadejagamine maksuametiga annab pädevuse, allasurutus annab pädevuse. Seda ei maksa unustada, kui sul on nii hästi läinud, et kõik läheb siiski hästi, missuguse pädevuse inimene õnnetuna omandab“.

Lk. 189 Filosoof Arne Johan Vetlesen on öelnud, et sõjajärgsete tõekomisjonide ja lepitusprotsesside nõrkus on see, et need nõuavad enamasti niisama palju ohvritelt kui timukatelt , see on ebaõiglane.

Lk. 199 Sybille Bedford kirjutab kusagil, et noorelt sa ei tunne, et kuulud tervikusse, mis on inimese põhitingimus, noorelt teed sa kõikvõimalikku, sest on tunne, et see on allaes peaproov, katse, mida võib korrigeerida, kui eesriie lõpuks kerkib. Ja siis ühel päeval saad aru, et eesriie on kogu aeg olnud üleval. Ja see ongi etendus.“

Leidsin uue eestikeelse sõna, mida ma varem ei teadnud lk. 152- „meruldavate tunnetega“

Meruldama- meruldama kõnek merulit tegema, mürgeldama, märuldama.

Maikuu kokkuvõte

Maikuu suur suvekuu- võib sel aastal laulda. Ühtäkki õitses kõik korraga ja aiatöödki, mis oli kavas aegamööda maikuu jooksul teha, nõudsid kiiret peale-hakkamist. Sestap jäi kultuuritarbimine tagaplaanile. Hea, et siiski paar raamatut jõudsin läbi lugeda.

Indrek Hargla

„Merivälja“

Kirjastus Raudhammas 2017

560 lehekülge.

Seriaali teleris ma ei vaadanud, raamat mulle päris meeldis.

Heas eesti keeles rahvalik lugu ühe kogukonna elust. Rahvalik lugu sellepärast, et piilutakse üsna sügavale inimeste isiklikesse eludesse, aga ei mingit keerulist psühholoogiat. Kohati ajas naerma ja kiskus suu muigele. Sellised nad on, eestlased. Saladuse loori kergitatakse vähehaaval ja lõpuks pakutakse üks võimalik lahendus. Põnev! Raamatus on üle viiesaja lehekülje ja lugemine nõuab aega. Igav ei hakka, rohkem veel kui saladuse lahendust, ootad huviga, mis ühe või teise tegelasega juhtub.

Erling Kagge

„Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada“

Tõlkinud Sigrid Tooming

Fotod Kaupo Kikkas (andsid raamatule meeleolu juurde)

Kirjastus Post Factum 2018

144 lehekülge.

Huvitav lugemine. Autori mõtteid on igaüks küllap mõlgu-tanud. Vähemalt selline introvert nagu mina. Raamatus on need mõtted kõik kenasti kaunis keeles rohkete tsitaatidega ühte pakitud. Lugesin korra läbi ja lehitsesin siis kergelt üle. 

Selline raamat, mille juurde võid ikka tagasi minna, suvalisest kohast lahti lüüa ja lugeda.

Erling Kagge kirjutab lk. 117: „Filosoof Denis Diderot väitis, et see, kes vaatleb huvitavat kunsti, on nagu kurt mees, kes näeb tuttava objekti tummi märke. See on pisut abitu sõnastus, aga peab paika. Oled seal seistes kurt ja püüad aru saada, mida sulle näidatakse, pakutakse või esitletakse. Imelik on see, et säärane teooria kehtib ka Mark Rothko märksa introvertsemate maalide puhul. Suured, nelinurksed, erksates, tihti tumedates toonides värvipinnad on mõnes mõttes nagu „arje“ vastand. Neid vaadates tekib tunne, et nad sisaldavad tohutut energialaengut. „Vaikus on nii täpne,“ ütles Rothko, kui ta keeldus oma maale sõnadega selgitamast. Kui ta oleks suutnud sõnadega vastata, oleks ta maalimise asemel võib-olla artikli kirjutanud.“

Maikuusse jäi mul mitu reisi. Lennureisidel võtsin ette e-raamatud. Diana Gabaldoni „Võõramaalase“ sarjast. Ootan põnevusega uut reisi, et esimese raamatuga lõpuni jõuda. Selline tunne tekkis, et vahetan mõneks ajaks lugemislaual krimkad ulme vastu.

Teatris vaatasin Rakvere teatri etendust "Hullemast hullem"

Kodulehelt:

Lugu räägib harrastajate uuslavastuse "Mõrv Havershami mõisas" esietendusest. Lavastaja astub publiku ette ja juhatab pidulikult õhtu sisse. Kõik peaks justkui olema valmis suurejooneliseks esietenduseks. Kuid kuidas mängida etendust kui traagiline kukub välja naljakalt? Kui osatäitjad saavad vigastada ja dekoratsioon kukub kokku, rekvisiidid kaovad ära, tekst läheb meelest. Iga kord kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, tabab näiteseltskonda uus ehmatus, mis paneb nende anded proovile. Nii nagu plaanitult, ei lähe tol õhtul miski. Aga lõpuni see lavastus jõuab, maksku mis maksab.

Osades: Indrek Apinis, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer ja Tarmo Tagamets.

Väga hea meelelahutus. Tõeline lõõgastus pärast tööpäeva, naljakas ja naerma- ajav janditamine tõsise näoga. Lavalised segadused täpselt doseeritud täpselt ajastatud ning suurepärane ansamblimäng.
Väga lahe! Kõik tublid, aga kiidan eriti naisi:Ülle Lichtfeldt, Silja Miks ja Anneli Rahkema

Üks pilt etendusest

Teatritee viis Tartusse, „Vanemuises“ vaatasin Viktor Leoni ja Leo Steini operetti „Viini veri“ Johann Straussi muusikale.

Maailma esmaettekanne Carltheater Viin 26. Oktoober 1899.

Esietendus 24. märtsil 2018 Vanemuise suures majas.

Minu etendusel dirigeeris Endel Nõgene. Laulsid Jaan Willem Sibul, Tamar Nugis, Janne Ševtšenko, Maria Listra, Märt Jakobson ja Pirjo Jonas.  Meelde jätsin  krahv Balduini osatäitja Tamar Nugise nime. Huviga kuulaksin teda veel mõnes „Vanemuise“ muusikaetenduses.

Lavastaja- koreograaf ja valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia)

Kunstnik Maarja Meeru.

Lustakas, hoogne, särav ja värviline. Suurepärane!

Soojal maikuu õhtul väike sõit Tartusse ette võtta enne Viini reisi oli igati väärt ettevõtmine.

17.-20. mail olin neljas kord Viinis.

Seekordne reis oli mõeldud hüvastijätureisiks oma lemmiklinnaga ja kompensatsiooniks eelmisel aastal haigena tehtud reisile. Nautisin üksinda reisimise eeliseid, mis nüüd, neljandat korda üksi reisides, veel reljeefsemalt silma torkasid.

·         Sa ei pea kellegagi aru pidama, kuhu minna või mida teha. Sa võid minna kuhu jalad viivad, pöörata tänavanurgal paremale või vasakule  üldse mõtlemata.

·         Sa ei pea kellegi järgi passima ja ootama.

·         Sa võid vaikida, sa ei pea rääkima.

·         Sa ei pea kooskõlastama söögikohta

·         Sa saad muuseumis vabalt ringi vaadata ilma et mõtleksid, et ehk kaaslane tahaks juba ära minna..

Küllap olen egoist, aga adusin, et vajangi üksi reisimist ja endaga olemist vähemalt kord aastas.  

Hüvastijätureisist ei tulnud midagi välja. Viin suudab mind alati üllatada.  Mõistsin, et see linn ei ole minu jaoks ammendunud. Tunnen end Viinis  hästi ning turvaliselt. Muidugi on maailmas palju läbikäimata linnu. Aga minu eas ei hooli enam läbitud linnade ja maade nimekirja koostamisest, eriti kui oled leidnud oma linna.

Mõned hetked:

Varahommikune kohtumine Hofburgi pargis:

Roosid Volksgartenis:

Enam kui 200 roosisorti ja 3000 roosi. Ennastunustamasundivad vaated ja lõhnad.

Volksgrateni roosiaias lugesin ilusat pühendust „Die Erinnerung ist das einzige Paradies, aus dem wir nicht vertrieben werden können.“

2 õhtut veetsin Viini Riigiooperis, selleks ju tegelikult sai kohale tuldudki. Tegelikult oli mul esimeseks õhtuks ka ooperipilet, aga „tänu“ AirBalticule, kes hommikuse Viini lennu Riiast tühistas, ei jõudnud ma kohale.

R. Straussi „Capriccio“ jäi nägemata, aga kahel järgmisel õhtul veetsin ooperis suurepäraselt aega:

Camille Saint – Saëns

"Simson ja Delila" (Samson et Dalila)

Dirigent Marco Armiliato
Lavastaja Alexandra Liedtke 

Lavakunstnik  Raimund Orfeo Voig

Ooperit ma seni näinud ei olnud. Seda kõige kuulsamat aariat ikka teadsin:

Lummava muusikaga ooper, palju häid koorilaule. Ka lavastus meeldis mulle väga. Võlus väheste rekvisiitidega loodud sünk  lavapilt, millel muutused toimusid ja meeleolu loodi põhiliselt valguse abil, millega tekitati  üldiselt tumedal ja pimedal  foonil  mängukohad.

Intensiivse õhustikuga stseen lavastusest: tumedal taustal heledalt valgustatud aken, millel rõhutatult teravalt hele, külm ja kättesaamatu Dalila.

Loomulikult olin vaimustuses artistidest, Garanča ja Alagna mitte ainult ei laula hästi vaid on ka suured näitlejad.

 2013.aastal esimesel Viini reisil "Wertheris“. Olen "Carmenit" näinud mitmeid kordi- lemmikud on Garanča ja Alagna MET Opera lavastuses , nägin HD Live ülekandes kinos.

Alagna Simson on traagiline kangelane, kes armub kirglikult Dalilasse. Kirg sunnib teda alluma naisele ja reetma oma rahva ja missiooni.  Ometi ei ole lavastaja  Dalilast teinud kirglikku võrgutajat. Garanča Dalila on algusest saati külm, kalkuleeriv ja kirepõlglik naine, kelle eesmärk on omada võimu meeste üle. Eesmärgile jõudmine toob ainsa naeratuse tema näole etenduse jooksul.

Tekitas küsimuse, kas on võimalik, et Simson armus meeletult külma ja jäisesse kaunitari. Lugu ise on pärit piiblist, mida ma kahjuks ei tunne. Kasuks tuli eelnevalt Tiit Made ooperileksikoni lugemine. Etenduses see Simsoni juuste äralõikamise koht väga hästi esile ei tule.

Sügisel on „Simson ja Dalila“  Alagna ja Garančaga peaosas Metropolitan Operas. Lähen kindlasti vaatama kui MET Opera HD live sarjas tehakse ülekanne

Kolmandat  õhtut sisustas  Gaetano Donizetti  ooper "Don Pasquale"

Tegemist on koomilise ooperiga (opera buffo). Ooperi libreto kirjutas Giovanni Ruffini. Ooperi esietendus toimus 3. jaanuaril 1843 Pariisis Itaalia teatris (Théâtre italien de Paris.
"Don Pasqualet" peetakse 19. sajandi algupoole buffo ooperi viimaseks säravakas esindajaks.

Kõige kuulsam aaria "Cheti cheti immantinente" Rauno Elp ja Ain Anger - Malatesta ja Don Pasquale duett

Ooperi tegevustik toimub 19. sajandi alguses Roomas rikka vanapoisi Don Pasquale majas Roomas.Ooperi tegelasteks on jõukas, kuid vana ja rumal Don Pasquale (bass), tema õepoeg, noor ja kena, kuid vaene Ernesto (tenor), Don Pasquale sõber – kavalpea doktor Malatesta (bariton) ja särtsakas noor lesk Norina (sopran).

Malatesta osas Adam Plachetka, temast tõenäoliselt veel kuuleb.

Norina osas võrratu Danielle De Niese, kes juba MET Opera ülekannetes nähtud.

  

Leidsin väga huvitava arvustuse 1938.a. Postimehes (nr. 299, 4 november 1938 ) Karl Viitoli juubeli tähistamiseks oli kavva võetud „Don Pasquale“

Keegi R.K-P kirjutas  (Copin otse , kirjaviis muutmata, natuke saab ikka aru.: Olen kitil ja küll väljendanud seisukota, et ooper vormilt kui sisult on vananenud meie ajale. Peabki olema vannneiufd, sest mentaliteet on praegu eriti intellektuaalne ja reaalne kuhu sobib see sisu, mis enamikus loodud umbes 100 a. tagasi! Muidugi on nende vanade ooperite keskel sobivamaid ja vähenisobivaid. Too Don Pasqttale on küll hämmastamapanevalt tühine armastusvõistiuse jama omaaegses naiivsuse-ülikonnas. Jälle ma mõtlesin meie kulttmrititngidele ja teatri osale selles tunglemises ja meie nappidele võimalustele selleks "kõigeks ons. tõesti õige teha suuri ainelisi ja vaimseid kulutamist niisuguste teoste peale! Kas see meid rikastab millegi rajalisega? Kas osutub see isegi mingiks mõistlikuks ajaviiduks vaadata, kuidas totakas Don Pasquale tahab naituda ja kuidas siis Malatesta, Erncsto ja Norina teda vesistunud viguritega ja soperdustega narritavad. Oi, oi lapseksjäämist, kui sellest veel meeleiahvtustki leitakse!

Etendus oli lustakas, naljakas ja hästi mängitud. 

Oli sellest midagi õppida ka tänapäeval? Kindlasti vanadel meestel, kes noore kauni naise võtavad kindlasti. Muidu oli ikka sama teema ,mis eelmisel õhtul- naised võtavad võimu.

Taas Eestis kasutasin võimalust ja kuulasin Harkujärve kirikus Nina Åström’i kontsert. Nina Åström (1962) on Soome gospellaulja, kes esindas lauluga “A Little Bit” Soomet 2000. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel Stockholmis.

Kinos käisin ka. Vaatasin Ameerika romantilist komöödiat  „Raamatuklubi“. 

Kinokülastuse võtsin ette, sest tahtsin näha Diane Keatonit ja üle pika aja Jane Fondat. Candice Bergen on ka väga sümpaatne. Eks filmi tutvustus ja teema intrigeerisid ka. Lühidalt on film sellest, kuidas 65+ tunda rõõmu seksist. Võiks öelda, et peaaegu õppefilm: üks neljast naisest on lesk, teine, lahutatud, kolmas abielus ja neljas pole abielus olnudki.

Võib vaadata küll, aga vaatamata jättes poleks midagi kaotanud. Oli naljakaid kohti ja väga head näitlejad. Diane Keatoni tegelaskuju on sündinud 1951 a. Eeldades, et neli sõbrannat on üheealised, mängisid näitlejad endast nooremaid naisi nagu alati. Jane Fonda on 80, Diane Keaton 72. Ilusad inimesed, ilusad kodud ja hingematvad loodusvaated.  No puhtalt ameerika värk ja elulaad ikkagi. Ei kujuta ette, et meie lapsed tervete 65+ puhul hakkaksid turvalist eluruumi keldrikorrusel kujundama ja jätaksid kaubanduskeskuses emad alumisele korrusele.

Küsisin pärast filmi vaatamist 40+ käest, varjates, et ise ka vaatasin, kuidas film oli. „Oi väga hea, peaksid kindlasti nägema, just sinuealistele“ ja naerukihin.

Tegelikult ei ole 65+ elu nii tühi, kui nooremad seda ette kujutavad. „50 halli varjundit“ ammu läbi loetud (vahepealsete hüüatusteta). Kas sellest filmist keegi ka midagi õppis, ei tea (1938.a. retsensioon "Don Pasqualele":). Mina küll mitte. Lugege parem Jane Juska "Naine sinus eneses"

  

Selline siis see maikuu- suvekuu  oli. Juunit alustan reisiga Milaanosse, piletid on LaScalasse Schuberti ooperi „Fierrabras“ etendusele. On olemas

Pooleli on kaks raamatut: Tiit Pruuli „Minu maailm: romantiku(te) heitlused“, Jean-Luc  Bannalec  „Surm Pont-Avenis : komissar Dupini juhtumid“

Aprillikuu kokkuvõte

Louise Doughty

 „Keelatud vilja tänav“

 Põnevusromaan

Inglise keelest Mai Tõnisoo

407 lehekülge

Hea põnevusromaan.

Huvitav kohturomaan.

Väga hea naistekas.

Mida ma mõtlesin kui lugesin seda raamatut?

Kes me oleme, kas need, keda endast näidata tahame, kellena teised meid näevad ja kas alati on kusagil peidus see päris minu oma „mina“. Ja teistes inimestes, kas neis näeme ainult seda, mida soovime näha, mis meie kavatsustega kokku läheb ja ülejäänu jaoks on meie meeled suletud.

Armastus ja kirg, kas üks ilma teiseta saab täiuslik olla ja mis teha, kui kirg puudub  Peategelane on 52 aastane naine, kes endale kirge ei keela.
Ja veel mõtlesin raamatut lugedes me too kampaaniale, suure poolehoiuga. MIda teavad need, kellel midagi sarnast pole juhtunud, mitte midagi oma õndsas teadmatuses.

Autor on raamatu esilehele paigutanud pühenduse: kõigile, kes kõnnivad ringi teadmisega, et tõde on teistsugune.

Raamatu kahest motost on üks pärit Ameerika kirjanikult Janet Malcolmilt „Me läheme läbi elu, kuuldes, nähes ja mõistes valesti, nii et lõpuks tunduvad ka enesele räägitud lood mõistuspärased“. 

Teine moto Steve Jonesilt („Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal“e.k.2006):

„Nii nagu silma, kõrva ja küünarnuki puhul, ei leia genoomist plaanikohaseid elemente, vaid need on täis kompromisse, juhuseid ja kadu. „

Kirjutasin välja mõned kohad raamatust:

Lk. 102 „Olen Sinu välja teeninud. Olen kakskümmend kaheksa aastat teinud kõike, mida minult on palutud, rüganud tööd ja toetanud perekonda, armastanud abikaasat, kasvatanud lapsi. Olen andnud ühiskonnale oma panuse. Viin ajalehed iga nädal vanapaberisse. Kas ma pole sellega midagi ära teeninud? Ma põhjendan seda nagu mees, mõtlen endamisi. Just nii räägiks mees iseendaga ööl pärast sekretäri võrgutamist. Mitte keegi ei saa kunagi teada; keegi ei saa haiget. Aga mina ei ole oma sekretäri võrgutanud. Mina valisin hoolikalt, kuigi ma ei teadnud sel hetkel, et ma valin. Ma teen seda mehega, kellel on piisavalt vahendeid ja motivatsiooni tagamaks, et me ei jää kunagi vahele. Mina pole ajanud taga noort ja haavatavat naist, kelle üle mul on mingit sorti mõjuvõim. Mina pole oma positsiooni kuritarvitanud ega sidunud end kellegagi, kes jumaldab mind või on armunud, ja ei ole osalenud näruses, kaheaastases armuafääris, pettes rängalt inimest, kellega elan.

Mina olen teinud tehingu. Ma kepin agenti. Ta on riskija. Talle meeldib tagaajamine, uudsus. See võib kõlada ohtlikuna, kuid tegelikult ei saaks see turvalisem ollagi“.

Lk. 260 „Kõik emad tunnevad, et tütred mõistavad nende üle kohut: see on vältimatu. Ajaks, mil nemad saavutavad seksuaalse küpsuse ja väljuvad oma lapsepõlve kookonist, oleme meie paljunemistsükli teises otsas, üha rohkem ära vajumas ja kokku kuivamas. Milline teismeline tüdruk tahaks muutuda iseenda keskealiseks emaks? Kõik, mida me teeme või ütleme, iga kleit või uus küünelakk, mida me kanname on neile vastik. Oleme need, kelleks tütred saavad siis, kui kõik on läbi“

Lk. 396 „Ma ei lakanud teda armastamast, mitte ühekski hetkeks. Ma ei lakanud armastamast meie elu selles majas, seda maailma, mille me oleme enese ümber loonud. Me lõime selle maailma põhjusega. See sobis meile. Olime siia loodud. Ma lakkasin armastamast midagi vaevuhoomatavamat ja erilisemat. Lakkasin armastamast viisi, kuidas ma seni olin toiminud; seda rasket tööd, mida ma olin teinud, ohverdusi, enda võimet kasvatada kaht last mis tahes keerulistes oludes, tehes samal ajal kõike muud, mida tollal tegin.

………………………

Põhjus, miks ma avanesin sinule ja sellele, mis meie vahel juhtus, ei sündinud sellest, et ma poleks enam armastanud Guyd. Olin väsinud ja lakanud armastamast kõike, mis on seotud selle teadmisega, selle emotsiooniga. Lakkasin armastamast iseennast.“

Raamat on peategelase jutustus kirjutatud pöördumisena armsama poole „ sina“ vormis. Peategelane vaatleb tegevust kõrvalt ja tagantjärgi ja distantsilt, vahetevahel unustades, et on ise loo peategelane ning tagajärjed saabuvad temale. Autor balansseerib võluvalt minevikus ja olevikus, palju on n.ö. tagantjärgi tarkust. Mulle väga meeldis.

Jean- Philippe Toussaint

„Tung ja kannatlikkus"

Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm

Loomingu Raamatukogu  2017/5

See raamat algab pühendusega Vanematele, kes õpetasid mind lugema ja kirjutama.

Olen proovinud Toussainti lugeda („Põgenemine“, „Armastajad“) ja raamatud riiulisse tagasi tõstnud.

Võtan nüüd uuesti käsile, sest loetu oli lugemisgurmee 52. lehel. Lugesin eile ja üleeile ning täna juuksuris mõned lood veel üle.

Võiksin välja kirjutada terve raamatu, aga olgu üks lõik lk. 20 „ Tung on kirjutamise seisund, mis saavutatakse üksnes lõputu kannatlikkusega. See on autasu kannatlikkuse eest, imeline lõpplahendus. Kõik meie eelnevad pingutusedraamatu hüvanguks on suunatud sellele ainulaadsele hetkele, kui tung hakkab toimima, sellele hetkele, kui aste leiab pööre, kui asi hakkab minema iseenesest, kui õngenöör kerib lõpmatuseni. Nagu tennises, kus pärast tundidepikkust harjutamist, mille jooksul igat liigutust on analüüsitud ja see on osadeks lahti võetud, kui seda on lõpmatuseni korratud, kuid see on ometi endiselt kange, jäik ja hingetu, jõuab kätte hetk, kui matš on täies hoos, kui käsi läheb lahti ja õnnestuvad löögid, mis ilma ettevalmistuseta oleksid olnud kujuteldamatud ja mis on võimalikud üksnes seetõttu, et eelnev treening on olnud visa ja karm. Nendel hetkedel kui kirjutamise soe on sees, võib kõike proovida, kõik õnnestub meie käes, me riivame võrku, puudutame põgusalt piirjooni, kõik sujub, vaistlikult leiame õige kehaasendid, ideaalse põlvenõksu, sobivaima liigutuse, et teha löök, kõik on paigas, iga pilt, iga sõna, iga omadussõna  on haaratud lennult ja mänguväljakule tagasi saadetud, kõik leiab raamatus endale õige koha.“

Kaunis kulgemise kirjeldus. 
Tänud tõlkijale, kes on osanud autori mõtte suupäraselt, õiges rütmis, suisa muusikaliselt edasi anda. Nii nagu autor mõned leheküljed eespool kirjutab: „Mulle meeldib see abstraktsioon, mille kirjandusel on ühisosa muusikaga ja milles raamatu joon lainetab, kerkib ja vajub puhtalt rütmiküsimustest lähtuvalt“

Ja natuke edasi: „Need on tehnilised küsimused, need kuuluvad ametioskuste juurde. Raamat peab lugejale tunduma enesestmõistetav ja mitte mingi nähtava taotlusega või konstrueeritud. Selle enesestmõistetavuse peab aga kirjanik konstrueerima“.

Teisal tsiteerib Toussaint Kafkat: “Raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks.“

Vat selliseid raamatuid tahangi lugeda.

Liane Moriarty

„Suured väikesed valed“

Inglise keelest tõlkinud Hels Hindrikson

Hea Lugu 2017
496 lehekülge.

Autori esimest raamatut „Abikaasa saladus“ lugesin suure huviga. Selle raamatu koduperenaiste juhtumised jätsid aga üsna ükskõikseks.

Tutvustusest: Romaan ohtlikest pisivaledest, mida räägitakse selleks, et lihtsalt ellu jääda.

 Mõrv ... traagiline õnnetus ... või lihtsalt halvasti käituvad lapsevanemad? Igal juhul on kindel, et keegi on surnud.

„Suured väikesed valed“ jälgib kolme pealtnäha ideaalse pereema – Madeline’i, Celeste’i ja Jane’i – elu ja tegemisi. Madeline on naine, kellega tuleb arvestada. Ta on naljakas, salvav ja kirglik; ta mäletab kõike ja ei andesta kellelegi. Celeste, kelle jahmatav ilu püüab pilke, maksab täiuslikkuse illusiooni eest kõrget hinda. Linnakese uus elanik, üksikema Jane, on nii noor, et teda peetakse ekslikult lapsehoidjaks. Tema minevik on salapärane ja täis kurbust. Need kolm naist on oma elu erinevatel teelahkmetel, kuid lahendus saabub ühes ja samas šokeerivas kohas.

 Eksmehed ja uued naised, emad ja tütred, laste probleemid koolis ning palju väikeseid omavahelisi intriige ja valesid viivad tegelased olukorda, millel on saatuslik lõpp.

 Raamatu põhjal tehtud HBO® samanimeline lühisari sai 2017. aasta kõige mõjukamate teleauhindade jagamisel kokku kuus Emmyt.

Pikaks venitatud lugu, teleseriaaliks tõesti sobilik. Kirjutatud huvitavalt -algusest saati on teada, et keegi on õnnetult hukka saanud. Aga kes ja kuidas, kui tahapoole ei piilu, enne lõppu teada ei saa.

Mõned väljakirjutused tegin:

Noor üksikema Jane lk. 38 „Ta oli ka varem märganud, et keskealised naised olid vanuse teemas väga kinni, nad naersid ja oigasid selle üle, muudkui vatrasid vanusest, nagu oleks vananemise protsess keeruline mõistatus, mida nad püüavad lahendada“

Madeline on 40 + keskealine, teist korda abielus, teismeline tütar läheb isa (exmehe) juurde elama, exmehe uus naine on vabatahtlik ja taimetoitlane ning Madeline tunneb, et jääb alla. Lk. 255: „Ta ei osanud Abigaili läheduses kuidagi olla. See meenutas eksiga sõbraks jäämist. Suhelda tuli ettevaatliku muretusega. Su tunded olid haprad, sa teadsid, et sinu pisikesed kiiksud ei ole enam nii armsad- need võisid isegi olla lihtsalt ärritavad.

Madeline oli perekonnas alati mänginud koomiliselt pöörase ema rolli. Ta läks ülemäära elevile ja sai ülemäära tigedaks. Kui lapsed ei teinud seda, mis kästi, siis ta ähkis ja puhkis. Ta laulis sahvris tobedaid laule: “kus, oh kus on tomatikonservid? Tomatid, tomatid, kus olete te?“ Lastele ja Edile meeldis väga tema üle nalja visata, narrida teda kõige pärast, alates kinnisideest kuulsuste suhtes ja lõpetades sädeleva lauvärviga.

Aga nüüd kui Abigail külas käis, oli Madeline’l tunne, et ta on iseenda paroodia“

Miks ma neid välja kirjutan. Olen ilukirjandusest rohkem õppinud, kui eneseabi raamatutest.

Maggie O’Farrell

„Esme Lennoxi kadumine“

Tõlkinud Külli Seppa

Sarjast Nüüdisromaan

Eesti Raamat 2017

222 lehekülge.

Raamat algab lk. 11 nii „Alustagem kahest tüdrukust tantsuõhtul.

Piigad hoiavad seina ligi. Üks istub toolil, tantsukaarti sõrmkinnastes näppude vahel avades ja kokku murdes. Teine  seisab tema taga, jälgides tantsuringi: keerutavad paarid, teineteisest hoidvad käed, kõpsuvad kingad, kahisevad seelikud, mütsuv põrand. See on aasta viimane tund ning akendes nende selja taga mustab öö. Tüdruk toolil kannab heledat riietust, Esme ei mäleta , mida. Ja teine sügavpunast peokleiti, mis ei sobi talle sugugi. Ta on oma kindad kaotanud. Siit see algabki.“

Tutvustusest: Esme Lennoxi kadumine“ on lummav lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde. Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.

 Maggie O’Farrell (1972) on nüüdisaegse Iiri kirjanduse tuntumaid esindajaid. 2010. aastal pälvis ta raamatu „The Hand That First Held Mine“ eest Costa romaaniauhinna.

Jällegi väga hea raamat, milles on suur lugu, mis haarab, paneb kaasa elama ja tundma ning mõtlema paljustki. Armastusest ja reetmisest ning õigusest olla teistmoodi. Sellest, et iga raamat, kus toimub mõrv ei ole kriminaalromaan.

Raske käest panna, võtsin ööd abiks, et lõpuni jõuda. Lõpp üllatas ja und pärast seda ei tulnudki.

Ane Riel

„Vaik“

Taani keelest tõlkinud Eva Valsker

Eesti Raamat 2017
240 lehekülge

Tutvustusest: „Vaik” on kaunis lugu õrnusest, armastusest ja ustavusest. Ning see on kohutav lugu kaotushirmust, kinnihoidmisest, kokkuvarisemisest, paranoiast ja tahtmatust julmusest.

Raamat, mille kohta võiks samuti öelda, et see ei ole kriminaalromaan kui ta poleks valitud 2016. aastal Taani parimaks põnevusromaaniks ja samal aastal võitnud Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti.  

„Vaik“ on julm raamat väikesest Livist, kellest on saanud omamoodi kaasaegne Mowgli.

Algab üsna õõvastavalt Livi mõtetega  lk. 5„Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis. Mina olin seal. Carl samuti, aga teda nad ei avastanudki. Oli jõululaupäeva hommik ja sadas õige pisut lund, aga korralikke valgeid jõule sel aastal ei tulnudki.“

Olen välja kirjutanud mõtted, mida avaldab Roald, õpetaja, kes äsja üle elanud lahutuse linnas ja tuleb saarele isalt päritud külakõrtsi pidama. Roald on see, kes saarel muudatused lahti päästab.  

Lk. 102 „Ta oli hakanud mõtlema kogu sellele ajale, mida ta endale ei võtnud, kõigele sellele maitsvale toidule, mida ta ei keetnud, kõigile headele raamatutele, mida ta ei lugenud, kõigile unistustele, mida ta enam ei mäletanud. Oli tunne, nagu kõik oleks muutunud eimillekski.

Oli vaid üks vastus.“

Lk. 154: Aeg saarel on hoopis teistsugune kui mandril. Tookord oli tal aasta kulgu kujutledes olnud silme ees sirge joon: lineaarset rada jaotasid nugateravad eksamid ja ettevalmistused ja vaheajad ja koosolekud; ikka peegeldusid seal eelmiste aastate niisama kindel rutiin ja järgmise aasta kõigutamatud plaanid. Saarel oli aasta saanud mingi orgaanilise vormi, mis pehmelt jõulust lahti vajus ja sirutus suvesse ja sulas kokku eelmiste ja järgmiste aastatega. Aeg ei olnud kadunud, see oli lihtsalt saanud teistmoodi sisu. Sellest oli saanud leebe sõber, mis ei nõudnud muud, kui et saaks olla.“

Hea raamat ja teistmoodi krimka neile, keda tavalised põnevusromaanid (vt. järgmine raamat), ära on tüüdanud.

B.A. Paris

„Murdumine“

Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar

Pegasus 2017

349 lehekülge

Kõikidest raamatutest, mida aprillis lugesin, siiski vaimustunud ei ole.

"Murdumine" on kergekaaluline psühholoogiline põnevik.

Haarasin kogemata raamatukogu riiulilt kaasa, kui peaksin vastama küsimusele, miks ma seda lugesin. Võin ennast kiita, et lugesin ühe õhtuga läbi. Tõsi 50 esimest lehekülge korralikult, siis oli asi selge ja sirvisin lõpuni.

Tutvustusest: MENUKI „SULETUD USTE TAGAˮ AUTORILT! Kui sa ei saa usaldada iseennast, siis keda sa üldse usaldada saad? Ühel tormisel ööl võtab Cass abikaasa hoiatusest hoolimata vastu otsuse sõita koju mööda käänulist ja eraldatud metsateed. Läbi paduvihma sõites näeb ta tee ääres peatunud autot. Autot, milles istub naine. Selle asemel et abi pakkuda, sõidab Cass edasi. Ja nüüd on metsas nähtud naine tapetud. Alates tollest saatuslikust ööst hakkab ka ta enda elu koost lagunema. Ta ei mäleta, kuhu parkis poodi minnes oma auto või miks ta ostis lapsevankri, kui tal pole last. Ja kas ühel õhtul köögilaual nähtud nuga oli tõeline või pelgalt viirastus. Cass ei suuda vabaneda süütundest – mõttest, et oleks saanud naise päästa – ega vaikivatest telefonikõnedest. Nagu ka tundest, et keegi jälgib teda …

Leila Sliman

„Hällilaul“

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Punane raamat

Tänapäev 2018

186 lehekülge.

Moto   Fjodor Dostojevskilt raamatust „Kuritöö ja karistus“ „Kas mõistate , armuline härra, mis tähendab, kui enam kuhugi pole minna?“, tuli talle äkki Marmeladovi eileõhtune küsimus meelde. „on ju vaja, et igal inimesel ometi kuhugi võimalik oleks minna….“

Väike kõrvalepõige. Lugesin „Kuritööd ja karistust“ ammu-ammu koolis. Tõmbasin raamatu oma e-lugerisse pärast seda kui lugesin Toussainti kogumikust esseed „Mina, Rodion Romanovitš Raskolnikov“. Lk. 35 „Kuritöö ja karistusega“ avastasin ma kirjanduse mõjuvõimu, mitte selle peensused. Alles hiljem hakkasid  mind huvitama kirjanduse tõelised panused, küsimused vormist, ütlemisviisist, rütmist, ülesehitusest: peenus ja lihvitus. Kahtlemata ei ole Dostojevski suur stiilimeister . See polegi tähtis. „Kuritöö ja karistus“ tabas mind lagipähe. „Raamat peab olema nagu kirves meis jäätunud mere jaoks“, ütleb Kafka. Selle kirve- kirjanduse sädelevat tera nägin ma esimest korda helkimas „Kuritöös ja karistuses“

Tagasi tulles Toussainti juurest Leila Slimani „Hällilaulu“ juurde- ka see on väga hea raamat. Esimene lause selles raamatus on kõige räigem lause raamatus, lõpulause samuti kontekstis raamatu sisuga, sellepärast valisin suvalise lõigu lk. 34 „Me saame õnnelikuks vaid siis, kui meil pole enam üksteist vaja“, arutleb ta. „kui me võime elada omaenese elu, sellist, mis kuulub vaid meile, kuhu teised ei puutu. Kui me saame vabaks“

Tegelikult nii raamatus kui ka elus, ei sa me üksi olles õnnelikuks ega vabaks. Me ei saa üksteiseta elada, sest kes me oleme, kui ei saa end enam perekonna või töö kaudu identifitseerida. „Hällilaul“ on sügavast sõltuvussuhtest, mis lapsehoidjal perega tekib ja mis viib traagilise lõpplahenduseni. Mis juhtub kui lapsehoidja hakkab end perekonna liikmeks pidama ja pere selle esiti ära kasutab. Kui selline suhe katkeb või on katkemisohus, siis emotsionaalset tasakaalutu inimene kaotab pinna jalge alt ja sõltuvus võtab äärmusliku vormi. Sama võib öelda ükskõik millise inimese kohta, kellele töökoht on ainus koht, kuhu kodunt välja tulla ja ainus perekond, kellega koos aega veeta. Suhted elus on loomuldasa kahepoolsed ja sõltuvussuhte teine pool kasutab selles suhtes sõltujat ära nii kaua kui see talle sobib ja mugav on.

 „Hällilaul” on Maroko päritolu prantsuse kirjaniku teine romaan, mis, oli Prantsusmaa 2016. aasta loetuim romaan ja võitis samal aastal riigi tähtsaima, Goncourti kirjanduspreemia.

Graeme Macrae Burnet

„Tema verine sepitsus“

Inglise keelest tõlkinud Kalev Lattik

Varrak 2017

322 lehekülge

Lugesin e-raamatut.

Tutvustusest: On aasta 1869. Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eest vahistatakse Roderick Macrae nimeline noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid ja psühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Kas ta oli hull? Või külmalt kaalutlev? Roderick Macrae ja ootevalmis võlla vahel on üksnes tema advokaadi veenmisjõud.

Raamatu järelsõnast: Mulluse (2016)  Bookeri auhinna üllatuskandidaati, šoti autori Graeme Macrae Burneti romaani "Tema verine sepitsus". Mõrvar on küll algusest peale selge ja kogu lugu keerlebki selle ümber, mis noorukit veretööle tõukas. Tema teekond roimani on põnev ning pakub ohtralt mõtteainet, samuti pilguheitu 19. sajandi karmile külaelule ja tolle aja psühhiaatriale.

Romaan, mida saatis mainekale Briti raamatuauhinnale üles seatud kandidaatidest eelmisel aastal suurim müügiedu, ei ole puhas fiktsioon. Autor seletab eessõnas, et otsustas 2014. aasta suvel õppida tundma oma 1890. aastal Applecrossi külas sündinud vanaisa Donald Macraed ning sattus Invernessi arhiivikeskuses uurimistööd tehes ajaleheväljalõigetele, milles kajastati kõmulist Roderick Macrae kohtuprotsessi.

Arhivaari abiga leidis kirjanik süüaluse Macrae seletuskirja. See tähelepanu vääriv dokument oli kirja pandud 1869. aastal 17. augusti ja 5. septembri vahel Invernessi lossi türmis, kus noormees kohut ootas. Just see seletuskiri, mitte mõrvatöö ise, oli põhjus, miks üldsus hakkas tookord juhtumi vastu huvi tundma.

Taas hea raamat, soovitatav nii ajaloohuvilistel kui ka kriminullide austajatel.

Tundub, et väheste eranditega lugesin aprillis vaid häid raamatuid.

Giuseppe Verdi

Luisa Miller

Coca Cola Plazas MET Opera otseülekanne 15. aprillil 2018.

Libreto: Salvatore Cammarano Salvatore Cammarano kirjutatud libreto aluseks on Friedrich Schilleri draama "Salakavalus ja armastus".

Lavastaja Elijah Moshinsky

Lavakujundus Santo Loquasto

Valguskunstnik Duane Schuler

Dirigent Bertrand de Billy

Osades

Luisa- Sonja Jonceva

Federica-  Olesja Petrova

Rodolfo- Piotr Beczala

Miller- Placido Domingo

Walter- Aleksander Vinogradov

Wurm- Dmitri Belosselski

Verdi imekaunis meistriteos. Estonias  esietendus viimati 1981. Lavastaja Arne Mikk. Osades Mati Palm, Hendrik Krumm, Teo Maiste ja Anu Kaal. Praegu Estonias selliseid tenoreid muidugi võtta ei ole , peaks külalislauljatele lootma, kui tahaks „Luisa Millerit“ kavva võtta.

Nägin seda ooperit esimest korda, sestap siia väljavõte Tiit Made ooperileksikonist:

Tegevus toimub XVII sajandi esimesel poolel Tiroolides. Vaatused kannavad pealkirju "Armastus", "Intriig" ja "Mürk". Erusõdur Milleri tütrel Luisal on sünnipäev. Sinna tuleb ka tema armastatu Carlo. Tegelikult on noormees krahv Walteri poeg Rodolfo, kes Luisa eest oma päritolu varjab. Miller ei suuda tütre piiritut õnne uskuda. Tal on halvad aimdused, mis leiavad kinnitust. Luisat ihaldab ka Walteri sekretär krahv Wurm. Ta avaldab Millerile Carlo tegeliku tiitli ja nime ning hoiatab vana sõdurit, et sellest pole midagi head loota. Miller lubab, et teeb kõik, et säästa tütre head nime. Krahv Walter omakorda tahab, et poeg võtaks naiseks lesestunud hertsoginna Federica, kes on koos Rodolfoga üles kasvanud. Ta teatab oma soovist Rodolfole vahetult enne Federica saabumist. Rodolfo ütleb talle, et ta armastab teist. Federica muutub Luisale armukadedaks. Miller avaldab Luisale kuuldud tõe, kuid see ei häiri neiut. Ka Rodolfo kinnitab, et aadliseisus ei takista tal Luisaga abiellumast. Walteri katse poega mõjutada ebaõnnestub. Krahv laseb Milleri vahistada. Wurm teatab Luisale, et Millerit ähvardab surmanuhtlus. Luisa peab valetunnistuseks kirjutama kirja, et kinnitada oma kuulumist Wurmile ja, et ta pole kunagi Rodolfot armastanud. Wurm sokutab kirja Rodolfole. Federica on piiritult õnnelik. Wurm kutsutakse kahevõitlusele. Meeltesegadusse viidud Rodolfol on nüüd ükskõik, kas teda ootab laulatus või surm. Ta soostub Federicaga abielluma. Luisa otsustab elust lahkuda ja saadab asjakohase kirja Rodolfole. Miller vabaneb vanglast ja loeb tütre kirja. Isa veenab teda enesetapumõtetest loobuma. Nad otsustavad külast lahkuda, kuid Rodolfo tulek takistab seda. Noormees tahab teada tõde. Joonud mõlemad mürki, kuuleb Rodolfo Luisalt intriigist, kuid mürk teeb oma töö ja nad surevad. /Tiit Made, Ooperimaailm/

Tuleb ikka enne lugeda, muidu juhtub nagu eelmisel aastal Viinis „Fidelioga“.

Kaunis aaria Rodolfolt “Quando le sere al placido”

 Piotr Beczala tegi superrolli! Olen näinud artisti Viini ooperiteatris "Boheemis" ja paar korda kinos MET-i  laval. Nii võimsat esitust pole näinud kui Rodolfo osas. Milline dramaatilisus. Ega asjata öelda, et need lauljad, kes MET-i lavalaudadel üles astuvad peavad olema ka suured näitlejad. See kord jäi Sonja Jonceva  Luisa ilmselgelt alla oma lavapartnerile, eriti lõpustseenides.
Väga kaunis ja solistidele nõudlik ooper, seda vaataksin- kuulaksin veel.

Kinos

Portugal

Režissöör & stsenarist: Lauri Lagle

Operaator: Erik Põllumaa

Kunstnik: Kamilla Kase

Kostüümikunstnik: Liis Plato

Osades: Mirtel Pohla, Margus Prangel, Elmo Nüganen, Taavi Eelmaa, Jarmo Reha, Anne Türnpu, Helena-Merzin Tamm, Meelis Rämmeld, Eva Koldits, Inga Salurand, Gert Raudsep, Jörgen Liik, Volli Käro, Lauri Kaldoja, Jaan Rekkor

Tutvustus: Karina ja Martin on vabaabielus elavad lapsevanemad, kelle omavahelises armastuses pole põhjust kahelda. Aga kui hing ihkab midagi veel, mingit seletamatut kõdi, saavad alguse sündmused, kus miski pole enam endine. See on lugu suurest igatsusest millegi järele, mida ei ole veel tundnud või mida võib-olla isegi ei eksisteeri.

Järgides oma sisemist tungi algab otsingute teekond, mis on mänguline, muhe, läbinisti inimlik, täis eksimise ja uuesti alustamise võimalusi ning värvikaid karaktereid, kes kõik on teel ja kel kõigil on üks eesmärk – leida õnn.

“Portugal” vaatleb tänapäeva inimest, kelle tasakaalupunkt on paigast nihkunud. Kelle isiklikku ruumi on kogunenud kõike rohkem kui mahub.

Laval koos hulk tunnustatud näitlejaid, aga kokkuvõttes jättis film mind üsna ükskõikseks. Kojusõidul mõtteid ei äratanud. Kuigi , milline kokkusattumus, autoraadios rääkis Mart Juur Raadio 2-s kellegagi filmist ja see oli ikka puhas huumor. Mirtel Pohla sümpaatne, aga mitte tema tegelaskuju- pean  kordama kellegi sõnu, et raske on kaasa tunda heal järjel naisele, kes jätab haige lapse haige isa juurde ja läheb terveks suveks mere äärde treilerisse elama. Naine, sa ei tea , mida sa tahad, aga ei jää enne rahule kui oled selle kätte saanud!

Kui oleksin täpsemalt ette teadnud filmi sisu, ei olekski kinno läinud vaid  lugenud.

Ugala teater

Tennessee Williams,

“Orpheus allilmas”

Esietendus 18. november 2017 Ugalas

Tõlkija Jaak Rähesoo

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar (Endla)

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra

Osades

Triinu Meriste, Rait Õunapuu, Adeele Sepp, Andres Noormets, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Jaana Kena, Kata-Riina Luide, Luule Komissarov, Vilma Luik, Vallo Kirs ja Peeter Jürgens.

Ootasin seda raamatute juures mainitut Kafka kirvest, mis lööb läbi meis  peituva  jäätunud mere, aga seda ei tulnud. Mäletan seda vapustust, mis tabas mind  kunagi varem filmi vaadates, kus mängisid Vanessa Redgrave ja Kevin Anderson. Oli võimas.

„Estonia“ teatrisaali tagumistes ridades ei olnud Val ( Rait Õunapuu) hästi kuulda ka, sellest oli kahju. Triinu Meriste oli justkui liiga noor Lady osa jaoks. Muudkui virisen. Ja mina ei tea kuidas teistel, aga mina olen „Estonias“ kaks korda teatri-etendust vaadanud ning mõlemal korral häiris mind kohutavalt toolide lõppematu nagin. Ooperis matab nagina muusika.

Linnateater

J. B. Priestley

„Aeg ja perekond Conway“

Esietendus Linnateatris 23. Veebruar 2011
Lavastaja Elmo Nüganen

Näitlejad:

Anne Reemann, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Alo Kõrve ja Mart Toome

Tutvustusest: On aasta 1919 ja Inglismaa elab Esimese maailmasõja lõppemise eufoorias. Ühel sügisõhtul tähistab Conwayde perekond tütre Kay 21-aastaseks saamist ülemeeliku peoga, nagu see ongi loomulik, kui seltskond koosneb äsja täiskasvanuikka jõudnud noortest inimestest. Keset peomelu aga peatub Kay jaoks viivuks aeg ning avaneb aken ühte teise hetke. On see tulevik, kujutlus, või üks võimalikest stsenaariumitest? Kas aeg kulgeb lineaarselt või sisalduvad nii minevik kui ka tulevik praeguses hetkes? „Aeg ja perekond Conway“ on mitmekihiline tekst, mis põimib endas isiklikku ja põlvkondlikku draamat, 20. sajandi briti ajaloonarratiivi ning tavatut ajakäsitlust, tehes seda kõike hoogsas, emotsionaalses ja värvikirevas toonis. Tegemist on näidendi esmalavastusega Eestis.

Lõpuks siis nähtud, kõik tänu sellele, et Linnateater tuli ise kohale. Mul pole kunagi õnnestunud internetist Linnateatrisse Tallinna etendusele piletit osta.

Väga hea näitlejatöö, peaks uurima, kas mõni näitleja oma rolli eest Conways preemia ka sai.

Mina annaksin preemia Anne Reemannile ema osa eest (kohati ikka tõeline nõid) ja Elisabeth Reinsalule  ja Külli Teesalule ja Ursula Ratassepale. Võiksin jäädagi kõiki üksipulgi kiitma.
Mõtlema pani ka, olen ise ka nelja tütre ja ühe poja ema. Ikka kuradima raske on ema olla suurtele lastele nii, et kõik lapsed rahul oleksid. Sellepärast ma raamatute juureski nii palju "emakogemusi" välja kirjutangi- ülal "Suured väikesed valed" näiteks.

Ja veel käisin aprillis tantsuansambel „Lee“ kevadkontserdil „Kaks aeglast ja neli kiiret“ Salme kultuurikeskuses. Väga meeliköitev kontsert oli.