Aprillikuu kokkuvõte

Louise Doughty

 „Keelatud vilja tänav“

 Põnevusromaan

Inglise keelest Mai Tõnisoo

407 lehekülge

Hea põnevusromaan.

Huvitav kohturomaan.

Väga hea naistekas.

Mida ma mõtlesin kui lugesin seda raamatut?

Kes me oleme, kas need, keda endast näidata tahame, kellena teised meid näevad ja kas alati on kusagil peidus see päris minu oma „mina“. Ja teistes inimestes, kas neis näeme ainult seda, mida soovime näha, mis meie kavatsustega kokku läheb ja ülejäänu jaoks on meie meeled suletud.

Armastus ja kirg, kas üks ilma teiseta saab täiuslik olla ja mis teha, kui kirg puudub  Peategelane on 52 aastane naine, kes endale kirge ei keela.
Ja veel mõtlesin raamatut lugedes me too kampaaniale, suure poolehoiuga. MIda teavad need, kellel midagi sarnast pole juhtunud, mitte midagi oma õndsas teadmatuses.

Autor on raamatu esilehele paigutanud pühenduse: kõigile, kes kõnnivad ringi teadmisega, et tõde on teistsugune.

Raamatu kahest motost on üks pärit Ameerika kirjanikult Janet Malcolmilt „Me läheme läbi elu, kuuldes, nähes ja mõistes valesti, nii et lõpuks tunduvad ka enesele räägitud lood mõistuspärased“. 

Teine moto Steve Jonesilt („Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal“e.k.2006):

„Nii nagu silma, kõrva ja küünarnuki puhul, ei leia genoomist plaanikohaseid elemente, vaid need on täis kompromisse, juhuseid ja kadu. „

Kirjutasin välja mõned kohad raamatust:

Lk. 102 „Olen Sinu välja teeninud. Olen kakskümmend kaheksa aastat teinud kõike, mida minult on palutud, rüganud tööd ja toetanud perekonda, armastanud abikaasat, kasvatanud lapsi. Olen andnud ühiskonnale oma panuse. Viin ajalehed iga nädal vanapaberisse. Kas ma pole sellega midagi ära teeninud? Ma põhjendan seda nagu mees, mõtlen endamisi. Just nii räägiks mees iseendaga ööl pärast sekretäri võrgutamist. Mitte keegi ei saa kunagi teada; keegi ei saa haiget. Aga mina ei ole oma sekretäri võrgutanud. Mina valisin hoolikalt, kuigi ma ei teadnud sel hetkel, et ma valin. Ma teen seda mehega, kellel on piisavalt vahendeid ja motivatsiooni tagamaks, et me ei jää kunagi vahele. Mina pole ajanud taga noort ja haavatavat naist, kelle üle mul on mingit sorti mõjuvõim. Mina pole oma positsiooni kuritarvitanud ega sidunud end kellegagi, kes jumaldab mind või on armunud, ja ei ole osalenud näruses, kaheaastases armuafääris, pettes rängalt inimest, kellega elan.

Mina olen teinud tehingu. Ma kepin agenti. Ta on riskija. Talle meeldib tagaajamine, uudsus. See võib kõlada ohtlikuna, kuid tegelikult ei saaks see turvalisem ollagi“.

Lk. 260 „Kõik emad tunnevad, et tütred mõistavad nende üle kohut: see on vältimatu. Ajaks, mil nemad saavutavad seksuaalse küpsuse ja väljuvad oma lapsepõlve kookonist, oleme meie paljunemistsükli teises otsas, üha rohkem ära vajumas ja kokku kuivamas. Milline teismeline tüdruk tahaks muutuda iseenda keskealiseks emaks? Kõik, mida me teeme või ütleme, iga kleit või uus küünelakk, mida me kanname on neile vastik. Oleme need, kelleks tütred saavad siis, kui kõik on läbi“

Lk. 396 „Ma ei lakanud teda armastamast, mitte ühekski hetkeks. Ma ei lakanud armastamast meie elu selles majas, seda maailma, mille me oleme enese ümber loonud. Me lõime selle maailma põhjusega. See sobis meile. Olime siia loodud. Ma lakkasin armastamast midagi vaevuhoomatavamat ja erilisemat. Lakkasin armastamast viisi, kuidas ma seni olin toiminud; seda rasket tööd, mida ma olin teinud, ohverdusi, enda võimet kasvatada kaht last mis tahes keerulistes oludes, tehes samal ajal kõike muud, mida tollal tegin.

………………………

Põhjus, miks ma avanesin sinule ja sellele, mis meie vahel juhtus, ei sündinud sellest, et ma poleks enam armastanud Guyd. Olin väsinud ja lakanud armastamast kõike, mis on seotud selle teadmisega, selle emotsiooniga. Lakkasin armastamast iseennast.“

Raamat on peategelase jutustus kirjutatud pöördumisena armsama poole „ sina“ vormis. Peategelane vaatleb tegevust kõrvalt ja tagantjärgi ja distantsilt, vahetevahel unustades, et on ise loo peategelane ning tagajärjed saabuvad temale. Autor balansseerib võluvalt minevikus ja olevikus, palju on n.ö. tagantjärgi tarkust. Mulle väga meeldis.

Jean- Philippe Toussaint

„Tung ja kannatlikkus"

Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm

Loomingu Raamatukogu  2017/5

See raamat algab pühendusega Vanematele, kes õpetasid mind lugema ja kirjutama.

Olen proovinud Toussainti lugeda („Põgenemine“, „Armastajad“) ja raamatud riiulisse tagasi tõstnud.

Võtan nüüd uuesti käsile, sest loetu oli lugemisgurmee 52. lehel. Lugesin eile ja üleeile ning täna juuksuris mõned lood veel üle.

Võiksin välja kirjutada terve raamatu, aga olgu üks lõik lk. 20 „ Tung on kirjutamise seisund, mis saavutatakse üksnes lõputu kannatlikkusega. See on autasu kannatlikkuse eest, imeline lõpplahendus. Kõik meie eelnevad pingutusedraamatu hüvanguks on suunatud sellele ainulaadsele hetkele, kui tung hakkab toimima, sellele hetkele, kui aste leiab pööre, kui asi hakkab minema iseenesest, kui õngenöör kerib lõpmatuseni. Nagu tennises, kus pärast tundidepikkust harjutamist, mille jooksul igat liigutust on analüüsitud ja see on osadeks lahti võetud, kui seda on lõpmatuseni korratud, kuid see on ometi endiselt kange, jäik ja hingetu, jõuab kätte hetk, kui matš on täies hoos, kui käsi läheb lahti ja õnnestuvad löögid, mis ilma ettevalmistuseta oleksid olnud kujuteldamatud ja mis on võimalikud üksnes seetõttu, et eelnev treening on olnud visa ja karm. Nendel hetkedel kui kirjutamise soe on sees, võib kõike proovida, kõik õnnestub meie käes, me riivame võrku, puudutame põgusalt piirjooni, kõik sujub, vaistlikult leiame õige kehaasendid, ideaalse põlvenõksu, sobivaima liigutuse, et teha löök, kõik on paigas, iga pilt, iga sõna, iga omadussõna  on haaratud lennult ja mänguväljakule tagasi saadetud, kõik leiab raamatus endale õige koha.“

Kaunis kulgemise kirjeldus. 
Tänud tõlkijale, kes on osanud autori mõtte suupäraselt, õiges rütmis, suisa muusikaliselt edasi anda. Nii nagu autor mõned leheküljed eespool kirjutab: „Mulle meeldib see abstraktsioon, mille kirjandusel on ühisosa muusikaga ja milles raamatu joon lainetab, kerkib ja vajub puhtalt rütmiküsimustest lähtuvalt“

Ja natuke edasi: „Need on tehnilised küsimused, need kuuluvad ametioskuste juurde. Raamat peab lugejale tunduma enesestmõistetav ja mitte mingi nähtava taotlusega või konstrueeritud. Selle enesestmõistetavuse peab aga kirjanik konstrueerima“.

Teisal tsiteerib Toussaint Kafkat: “Raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks.“

Vat selliseid raamatuid tahangi lugeda.

Liane Moriarty

„Suured väikesed valed“

Inglise keelest tõlkinud Hels Hindrikson

Hea Lugu 2017
496 lehekülge.

Autori esimest raamatut „Abikaasa saladus“ lugesin suure huviga. Selle raamatu koduperenaiste juhtumised jätsid aga üsna ükskõikseks.

Tutvustusest: Romaan ohtlikest pisivaledest, mida räägitakse selleks, et lihtsalt ellu jääda.

 Mõrv ... traagiline õnnetus ... või lihtsalt halvasti käituvad lapsevanemad? Igal juhul on kindel, et keegi on surnud.

„Suured väikesed valed“ jälgib kolme pealtnäha ideaalse pereema – Madeline’i, Celeste’i ja Jane’i – elu ja tegemisi. Madeline on naine, kellega tuleb arvestada. Ta on naljakas, salvav ja kirglik; ta mäletab kõike ja ei andesta kellelegi. Celeste, kelle jahmatav ilu püüab pilke, maksab täiuslikkuse illusiooni eest kõrget hinda. Linnakese uus elanik, üksikema Jane, on nii noor, et teda peetakse ekslikult lapsehoidjaks. Tema minevik on salapärane ja täis kurbust. Need kolm naist on oma elu erinevatel teelahkmetel, kuid lahendus saabub ühes ja samas šokeerivas kohas.

 Eksmehed ja uued naised, emad ja tütred, laste probleemid koolis ning palju väikeseid omavahelisi intriige ja valesid viivad tegelased olukorda, millel on saatuslik lõpp.

 Raamatu põhjal tehtud HBO® samanimeline lühisari sai 2017. aasta kõige mõjukamate teleauhindade jagamisel kokku kuus Emmyt.

Pikaks venitatud lugu, teleseriaaliks tõesti sobilik. Kirjutatud huvitavalt -algusest saati on teada, et keegi on õnnetult hukka saanud. Aga kes ja kuidas, kui tahapoole ei piilu, enne lõppu teada ei saa.

Mõned väljakirjutused tegin:

Noor üksikema Jane lk. 38 „Ta oli ka varem märganud, et keskealised naised olid vanuse teemas väga kinni, nad naersid ja oigasid selle üle, muudkui vatrasid vanusest, nagu oleks vananemise protsess keeruline mõistatus, mida nad püüavad lahendada“

Madeline on 40 + keskealine, teist korda abielus, teismeline tütar läheb isa (exmehe) juurde elama, exmehe uus naine on vabatahtlik ja taimetoitlane ning Madeline tunneb, et jääb alla. Lk. 255: „Ta ei osanud Abigaili läheduses kuidagi olla. See meenutas eksiga sõbraks jäämist. Suhelda tuli ettevaatliku muretusega. Su tunded olid haprad, sa teadsid, et sinu pisikesed kiiksud ei ole enam nii armsad- need võisid isegi olla lihtsalt ärritavad.

Madeline oli perekonnas alati mänginud koomiliselt pöörase ema rolli. Ta läks ülemäära elevile ja sai ülemäära tigedaks. Kui lapsed ei teinud seda, mis kästi, siis ta ähkis ja puhkis. Ta laulis sahvris tobedaid laule: “kus, oh kus on tomatikonservid? Tomatid, tomatid, kus olete te?“ Lastele ja Edile meeldis väga tema üle nalja visata, narrida teda kõige pärast, alates kinnisideest kuulsuste suhtes ja lõpetades sädeleva lauvärviga.

Aga nüüd kui Abigail külas käis, oli Madeline’l tunne, et ta on iseenda paroodia“

Miks ma neid välja kirjutan. Olen ilukirjandusest rohkem õppinud, kui eneseabi raamatutest.

Maggie O’Farrell

„Esme Lennoxi kadumine“

Tõlkinud Külli Seppa

Sarjast Nüüdisromaan

Eesti Raamat 2017

222 lehekülge.

Raamat algab lk. 11 nii „Alustagem kahest tüdrukust tantsuõhtul.

Piigad hoiavad seina ligi. Üks istub toolil, tantsukaarti sõrmkinnastes näppude vahel avades ja kokku murdes. Teine  seisab tema taga, jälgides tantsuringi: keerutavad paarid, teineteisest hoidvad käed, kõpsuvad kingad, kahisevad seelikud, mütsuv põrand. See on aasta viimane tund ning akendes nende selja taga mustab öö. Tüdruk toolil kannab heledat riietust, Esme ei mäleta , mida. Ja teine sügavpunast peokleiti, mis ei sobi talle sugugi. Ta on oma kindad kaotanud. Siit see algabki.“

Tutvustusest: Esme Lennoxi kadumine“ on lummav lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde. Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.

 Maggie O’Farrell (1972) on nüüdisaegse Iiri kirjanduse tuntumaid esindajaid. 2010. aastal pälvis ta raamatu „The Hand That First Held Mine“ eest Costa romaaniauhinna.

Jällegi väga hea raamat, milles on suur lugu, mis haarab, paneb kaasa elama ja tundma ning mõtlema paljustki. Armastusest ja reetmisest ning õigusest olla teistmoodi. Sellest, et iga raamat, kus toimub mõrv ei ole kriminaalromaan.

Raske käest panna, võtsin ööd abiks, et lõpuni jõuda. Lõpp üllatas ja und pärast seda ei tulnudki.

Ane Riel

„Vaik“

Taani keelest tõlkinud Eva Valsker

Eesti Raamat 2017
240 lehekülge

Tutvustusest: „Vaik” on kaunis lugu õrnusest, armastusest ja ustavusest. Ning see on kohutav lugu kaotushirmust, kinnihoidmisest, kokkuvarisemisest, paranoiast ja tahtmatust julmusest.

Raamat, mille kohta võiks samuti öelda, et see ei ole kriminaalromaan kui ta poleks valitud 2016. aastal Taani parimaks põnevusromaaniks ja samal aastal võitnud Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti.  

„Vaik“ on julm raamat väikesest Livist, kellest on saanud omamoodi kaasaegne Mowgli.

Algab üsna õõvastavalt Livi mõtetega  lk. 5„Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis. Mina olin seal. Carl samuti, aga teda nad ei avastanudki. Oli jõululaupäeva hommik ja sadas õige pisut lund, aga korralikke valgeid jõule sel aastal ei tulnudki.“

Olen välja kirjutanud mõtted, mida avaldab Roald, õpetaja, kes äsja üle elanud lahutuse linnas ja tuleb saarele isalt päritud külakõrtsi pidama. Roald on see, kes saarel muudatused lahti päästab.  

Lk. 102 „Ta oli hakanud mõtlema kogu sellele ajale, mida ta endale ei võtnud, kõigele sellele maitsvale toidule, mida ta ei keetnud, kõigile headele raamatutele, mida ta ei lugenud, kõigile unistustele, mida ta enam ei mäletanud. Oli tunne, nagu kõik oleks muutunud eimillekski.

Oli vaid üks vastus.“

Lk. 154: Aeg saarel on hoopis teistsugune kui mandril. Tookord oli tal aasta kulgu kujutledes olnud silme ees sirge joon: lineaarset rada jaotasid nugateravad eksamid ja ettevalmistused ja vaheajad ja koosolekud; ikka peegeldusid seal eelmiste aastate niisama kindel rutiin ja järgmise aasta kõigutamatud plaanid. Saarel oli aasta saanud mingi orgaanilise vormi, mis pehmelt jõulust lahti vajus ja sirutus suvesse ja sulas kokku eelmiste ja järgmiste aastatega. Aeg ei olnud kadunud, see oli lihtsalt saanud teistmoodi sisu. Sellest oli saanud leebe sõber, mis ei nõudnud muud, kui et saaks olla.“

Hea raamat ja teistmoodi krimka neile, keda tavalised põnevusromaanid (vt. järgmine raamat), ära on tüüdanud.

B.A. Paris

„Murdumine“

Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar

Pegasus 2017

349 lehekülge

Kõikidest raamatutest, mida aprillis lugesin, siiski vaimustunud ei ole.

"Murdumine" on kergekaaluline psühholoogiline põnevik.

Haarasin kogemata raamatukogu riiulilt kaasa, kui peaksin vastama küsimusele, miks ma seda lugesin. Võin ennast kiita, et lugesin ühe õhtuga läbi. Tõsi 50 esimest lehekülge korralikult, siis oli asi selge ja sirvisin lõpuni.

Tutvustusest: MENUKI „SULETUD USTE TAGAˮ AUTORILT! Kui sa ei saa usaldada iseennast, siis keda sa üldse usaldada saad? Ühel tormisel ööl võtab Cass abikaasa hoiatusest hoolimata vastu otsuse sõita koju mööda käänulist ja eraldatud metsateed. Läbi paduvihma sõites näeb ta tee ääres peatunud autot. Autot, milles istub naine. Selle asemel et abi pakkuda, sõidab Cass edasi. Ja nüüd on metsas nähtud naine tapetud. Alates tollest saatuslikust ööst hakkab ka ta enda elu koost lagunema. Ta ei mäleta, kuhu parkis poodi minnes oma auto või miks ta ostis lapsevankri, kui tal pole last. Ja kas ühel õhtul köögilaual nähtud nuga oli tõeline või pelgalt viirastus. Cass ei suuda vabaneda süütundest – mõttest, et oleks saanud naise päästa – ega vaikivatest telefonikõnedest. Nagu ka tundest, et keegi jälgib teda …

Leila Sliman

„Hällilaul“

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Punane raamat

Tänapäev 2018

186 lehekülge.

Moto   Fjodor Dostojevskilt raamatust „Kuritöö ja karistus“ „Kas mõistate , armuline härra, mis tähendab, kui enam kuhugi pole minna?“, tuli talle äkki Marmeladovi eileõhtune küsimus meelde. „on ju vaja, et igal inimesel ometi kuhugi võimalik oleks minna….“

Väike kõrvalepõige. Lugesin „Kuritööd ja karistust“ ammu-ammu koolis. Tõmbasin raamatu oma e-lugerisse pärast seda kui lugesin Toussainti kogumikust esseed „Mina, Rodion Romanovitš Raskolnikov“. Lk. 35 „Kuritöö ja karistusega“ avastasin ma kirjanduse mõjuvõimu, mitte selle peensused. Alles hiljem hakkasid  mind huvitama kirjanduse tõelised panused, küsimused vormist, ütlemisviisist, rütmist, ülesehitusest: peenus ja lihvitus. Kahtlemata ei ole Dostojevski suur stiilimeister . See polegi tähtis. „Kuritöö ja karistus“ tabas mind lagipähe. „Raamat peab olema nagu kirves meis jäätunud mere jaoks“, ütleb Kafka. Selle kirve- kirjanduse sädelevat tera nägin ma esimest korda helkimas „Kuritöös ja karistuses“

Tagasi tulles Toussainti juurest Leila Slimani „Hällilaulu“ juurde- ka see on väga hea raamat. Esimene lause selles raamatus on kõige räigem lause raamatus, lõpulause samuti kontekstis raamatu sisuga, sellepärast valisin suvalise lõigu lk. 34 „Me saame õnnelikuks vaid siis, kui meil pole enam üksteist vaja“, arutleb ta. „kui me võime elada omaenese elu, sellist, mis kuulub vaid meile, kuhu teised ei puutu. Kui me saame vabaks“

Tegelikult nii raamatus kui ka elus, ei sa me üksi olles õnnelikuks ega vabaks. Me ei saa üksteiseta elada, sest kes me oleme, kui ei saa end enam perekonna või töö kaudu identifitseerida. „Hällilaul“ on sügavast sõltuvussuhtest, mis lapsehoidjal perega tekib ja mis viib traagilise lõpplahenduseni. Mis juhtub kui lapsehoidja hakkab end perekonna liikmeks pidama ja pere selle esiti ära kasutab. Kui selline suhe katkeb või on katkemisohus, siis emotsionaalset tasakaalutu inimene kaotab pinna jalge alt ja sõltuvus võtab äärmusliku vormi. Sama võib öelda ükskõik millise inimese kohta, kellele töökoht on ainus koht, kuhu kodunt välja tulla ja ainus perekond, kellega koos aega veeta. Suhted elus on loomuldasa kahepoolsed ja sõltuvussuhte teine pool kasutab selles suhtes sõltujat ära nii kaua kui see talle sobib ja mugav on.

 „Hällilaul” on Maroko päritolu prantsuse kirjaniku teine romaan, mis, oli Prantsusmaa 2016. aasta loetuim romaan ja võitis samal aastal riigi tähtsaima, Goncourti kirjanduspreemia.

Graeme Macrae Burnet

„Tema verine sepitsus“

Inglise keelest tõlkinud Kalev Lattik

Varrak 2017

322 lehekülge

Lugesin e-raamatut.

Tutvustusest: On aasta 1869. Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eest vahistatakse Roderick Macrae nimeline noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid ja psühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Kas ta oli hull? Või külmalt kaalutlev? Roderick Macrae ja ootevalmis võlla vahel on üksnes tema advokaadi veenmisjõud.

Raamatu järelsõnast: Mulluse (2016)  Bookeri auhinna üllatuskandidaati, šoti autori Graeme Macrae Burneti romaani "Tema verine sepitsus". Mõrvar on küll algusest peale selge ja kogu lugu keerlebki selle ümber, mis noorukit veretööle tõukas. Tema teekond roimani on põnev ning pakub ohtralt mõtteainet, samuti pilguheitu 19. sajandi karmile külaelule ja tolle aja psühhiaatriale.

Romaan, mida saatis mainekale Briti raamatuauhinnale üles seatud kandidaatidest eelmisel aastal suurim müügiedu, ei ole puhas fiktsioon. Autor seletab eessõnas, et otsustas 2014. aasta suvel õppida tundma oma 1890. aastal Applecrossi külas sündinud vanaisa Donald Macraed ning sattus Invernessi arhiivikeskuses uurimistööd tehes ajaleheväljalõigetele, milles kajastati kõmulist Roderick Macrae kohtuprotsessi.

Arhivaari abiga leidis kirjanik süüaluse Macrae seletuskirja. See tähelepanu vääriv dokument oli kirja pandud 1869. aastal 17. augusti ja 5. septembri vahel Invernessi lossi türmis, kus noormees kohut ootas. Just see seletuskiri, mitte mõrvatöö ise, oli põhjus, miks üldsus hakkas tookord juhtumi vastu huvi tundma.

Taas hea raamat, soovitatav nii ajaloohuvilistel kui ka kriminullide austajatel.

Tundub, et väheste eranditega lugesin aprillis vaid häid raamatuid.

Giuseppe Verdi

Luisa Miller

Coca Cola Plazas MET Opera otseülekanne 15. aprillil 2018.

Libreto: Salvatore Cammarano Salvatore Cammarano kirjutatud libreto aluseks on Friedrich Schilleri draama "Salakavalus ja armastus".

Lavastaja Elijah Moshinsky

Lavakujundus Santo Loquasto

Valguskunstnik Duane Schuler

Dirigent Bertrand de Billy

Osades

Luisa- Sonja Jonceva

Federica-  Olesja Petrova

Rodolfo- Piotr Beczala

Miller- Placido Domingo

Walter- Aleksander Vinogradov

Wurm- Dmitri Belosselski

Verdi imekaunis meistriteos. Estonias  esietendus viimati 1981. Lavastaja Arne Mikk. Osades Mati Palm, Hendrik Krumm, Teo Maiste ja Anu Kaal. Praegu Estonias selliseid tenoreid muidugi võtta ei ole , peaks külalislauljatele lootma, kui tahaks „Luisa Millerit“ kavva võtta.

Nägin seda ooperit esimest korda, sestap siia väljavõte Tiit Made ooperileksikonist:

Tegevus toimub XVII sajandi esimesel poolel Tiroolides. Vaatused kannavad pealkirju "Armastus", "Intriig" ja "Mürk". Erusõdur Milleri tütrel Luisal on sünnipäev. Sinna tuleb ka tema armastatu Carlo. Tegelikult on noormees krahv Walteri poeg Rodolfo, kes Luisa eest oma päritolu varjab. Miller ei suuda tütre piiritut õnne uskuda. Tal on halvad aimdused, mis leiavad kinnitust. Luisat ihaldab ka Walteri sekretär krahv Wurm. Ta avaldab Millerile Carlo tegeliku tiitli ja nime ning hoiatab vana sõdurit, et sellest pole midagi head loota. Miller lubab, et teeb kõik, et säästa tütre head nime. Krahv Walter omakorda tahab, et poeg võtaks naiseks lesestunud hertsoginna Federica, kes on koos Rodolfoga üles kasvanud. Ta teatab oma soovist Rodolfole vahetult enne Federica saabumist. Rodolfo ütleb talle, et ta armastab teist. Federica muutub Luisale armukadedaks. Miller avaldab Luisale kuuldud tõe, kuid see ei häiri neiut. Ka Rodolfo kinnitab, et aadliseisus ei takista tal Luisaga abiellumast. Walteri katse poega mõjutada ebaõnnestub. Krahv laseb Milleri vahistada. Wurm teatab Luisale, et Millerit ähvardab surmanuhtlus. Luisa peab valetunnistuseks kirjutama kirja, et kinnitada oma kuulumist Wurmile ja, et ta pole kunagi Rodolfot armastanud. Wurm sokutab kirja Rodolfole. Federica on piiritult õnnelik. Wurm kutsutakse kahevõitlusele. Meeltesegadusse viidud Rodolfol on nüüd ükskõik, kas teda ootab laulatus või surm. Ta soostub Federicaga abielluma. Luisa otsustab elust lahkuda ja saadab asjakohase kirja Rodolfole. Miller vabaneb vanglast ja loeb tütre kirja. Isa veenab teda enesetapumõtetest loobuma. Nad otsustavad külast lahkuda, kuid Rodolfo tulek takistab seda. Noormees tahab teada tõde. Joonud mõlemad mürki, kuuleb Rodolfo Luisalt intriigist, kuid mürk teeb oma töö ja nad surevad. /Tiit Made, Ooperimaailm/

Tuleb ikka enne lugeda, muidu juhtub nagu eelmisel aastal Viinis „Fidelioga“.

Kaunis aaria Rodolfolt “Quando le sere al placido”

 Piotr Beczala tegi superrolli! Olen näinud artisti Viini ooperiteatris "Boheemis" ja paar korda kinos MET-i  laval. Nii võimsat esitust pole näinud kui Rodolfo osas. Milline dramaatilisus. Ega asjata öelda, et need lauljad, kes MET-i lavalaudadel üles astuvad peavad olema ka suured näitlejad. See kord jäi Sonja Jonceva  Luisa ilmselgelt alla oma lavapartnerile, eriti lõpustseenides.
Väga kaunis ja solistidele nõudlik ooper, seda vaataksin- kuulaksin veel.

Kinos

Portugal

Režissöör & stsenarist: Lauri Lagle

Operaator: Erik Põllumaa

Kunstnik: Kamilla Kase

Kostüümikunstnik: Liis Plato

Osades: Mirtel Pohla, Margus Prangel, Elmo Nüganen, Taavi Eelmaa, Jarmo Reha, Anne Türnpu, Helena-Merzin Tamm, Meelis Rämmeld, Eva Koldits, Inga Salurand, Gert Raudsep, Jörgen Liik, Volli Käro, Lauri Kaldoja, Jaan Rekkor

Tutvustus: Karina ja Martin on vabaabielus elavad lapsevanemad, kelle omavahelises armastuses pole põhjust kahelda. Aga kui hing ihkab midagi veel, mingit seletamatut kõdi, saavad alguse sündmused, kus miski pole enam endine. See on lugu suurest igatsusest millegi järele, mida ei ole veel tundnud või mida võib-olla isegi ei eksisteeri.

Järgides oma sisemist tungi algab otsingute teekond, mis on mänguline, muhe, läbinisti inimlik, täis eksimise ja uuesti alustamise võimalusi ning värvikaid karaktereid, kes kõik on teel ja kel kõigil on üks eesmärk – leida õnn.

“Portugal” vaatleb tänapäeva inimest, kelle tasakaalupunkt on paigast nihkunud. Kelle isiklikku ruumi on kogunenud kõike rohkem kui mahub.

Laval koos hulk tunnustatud näitlejaid, aga kokkuvõttes jättis film mind üsna ükskõikseks. Kojusõidul mõtteid ei äratanud. Kuigi , milline kokkusattumus, autoraadios rääkis Mart Juur Raadio 2-s kellegagi filmist ja see oli ikka puhas huumor. Mirtel Pohla sümpaatne, aga mitte tema tegelaskuju- pean  kordama kellegi sõnu, et raske on kaasa tunda heal järjel naisele, kes jätab haige lapse haige isa juurde ja läheb terveks suveks mere äärde treilerisse elama. Naine, sa ei tea , mida sa tahad, aga ei jää enne rahule kui oled selle kätte saanud!

Kui oleksin täpsemalt ette teadnud filmi sisu, ei olekski kinno läinud vaid  lugenud.

Ugala teater

Tennessee Williams,

“Orpheus allilmas”

Esietendus 18. november 2017 Ugalas

Tõlkija Jaak Rähesoo

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar (Endla)

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra

Osades

Triinu Meriste, Rait Õunapuu, Adeele Sepp, Andres Noormets, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Jaana Kena, Kata-Riina Luide, Luule Komissarov, Vilma Luik, Vallo Kirs ja Peeter Jürgens.

Ootasin seda raamatute juures mainitut Kafka kirvest, mis lööb läbi meis  peituva  jäätunud mere, aga seda ei tulnud. Mäletan seda vapustust, mis tabas mind  kunagi varem filmi vaadates, kus mängisid Vanessa Redgrave ja Kevin Anderson. Oli võimas.

„Estonia“ teatrisaali tagumistes ridades ei olnud Val ( Rait Õunapuu) hästi kuulda ka, sellest oli kahju. Triinu Meriste oli justkui liiga noor Lady osa jaoks. Muudkui virisen. Ja mina ei tea kuidas teistel, aga mina olen „Estonias“ kaks korda teatri-etendust vaadanud ning mõlemal korral häiris mind kohutavalt toolide lõppematu nagin. Ooperis matab nagina muusika.

Linnateater

J. B. Priestley

„Aeg ja perekond Conway“

Esietendus Linnateatris 23. Veebruar 2011
Lavastaja Elmo Nüganen

Näitlejad:

Anne Reemann, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Alo Kõrve ja Mart Toome

Tutvustusest: On aasta 1919 ja Inglismaa elab Esimese maailmasõja lõppemise eufoorias. Ühel sügisõhtul tähistab Conwayde perekond tütre Kay 21-aastaseks saamist ülemeeliku peoga, nagu see ongi loomulik, kui seltskond koosneb äsja täiskasvanuikka jõudnud noortest inimestest. Keset peomelu aga peatub Kay jaoks viivuks aeg ning avaneb aken ühte teise hetke. On see tulevik, kujutlus, või üks võimalikest stsenaariumitest? Kas aeg kulgeb lineaarselt või sisalduvad nii minevik kui ka tulevik praeguses hetkes? „Aeg ja perekond Conway“ on mitmekihiline tekst, mis põimib endas isiklikku ja põlvkondlikku draamat, 20. sajandi briti ajaloonarratiivi ning tavatut ajakäsitlust, tehes seda kõike hoogsas, emotsionaalses ja värvikirevas toonis. Tegemist on näidendi esmalavastusega Eestis.

Lõpuks siis nähtud, kõik tänu sellele, et Linnateater tuli ise kohale. Mul pole kunagi õnnestunud internetist Linnateatrisse Tallinna etendusele piletit osta.

Väga hea näitlejatöö, peaks uurima, kas mõni näitleja oma rolli eest Conways preemia ka sai.

Mina annaksin preemia Anne Reemannile ema osa eest (kohati ikka tõeline nõid) ja Elisabeth Reinsalule  ja Külli Teesalule ja Ursula Ratassepale. Võiksin jäädagi kõiki üksipulgi kiitma.
Mõtlema pani ka, olen ise ka nelja tütre ja ühe poja ema. Ikka kuradima raske on ema olla suurtele lastele nii, et kõik lapsed rahul oleksid. Sellepärast ma raamatute juureski nii palju "emakogemusi" välja kirjutangi- ülal "Suured väikesed valed" näiteks.

Ja veel käisin aprillis tantsuansambel „Lee“ kevadkontserdil „Kaks aeglast ja neli kiiret“ Salme kultuurikeskuses. Väga meeliköitev kontsert oli. 

Märtsi kokkuvõte

Teatrikuu märts lõpeb ja ma pole teatriski käinud sel kuul!

Eile käisin vähemalt kinos, vaatamas filmi „Seltsimees laps“.

Mulle väga meeldis. Head eesti näitlejad ja tänuväärne materjal. Raamatut olen lugenud ammu, kümmekond aastat tagasi kui „Seltsimees laps ja suured inimesed“ ilmus. Film elustas taas meenutused raamatust ja isiklikud mälestused.  Filmist oleks kergesti võinud saada ainult suur pisarakiskuja, õnneks see nii ei ole. Läbi kerge huumoriprisma laotub vaataja ette väikese tarmuka tüdruku lapsepõlvelugu. Kurb, aga elujaatav. Kui peaksin ühe sõnaga filmi iseloomustama, valiksin selleks sõnaks „humaanne“.

Minu esimene kooliaasta algas 1959.aastal, seega tunduvalt rahulikumal ajal.  Olin noorte komsomolitöötajate esiklaps, ootasin kannatamatult oktoobrilapseks ja pioneeriks saamist. Filmis näidatakse pioneerindust irooniaga, mitte küll väikese Leelo silmade läbi. Tema tahtis pioneeriks saada, aga teda ei võetud. Minul oli filmi vaadates häbi, et entusiastlik pioneer olin, kui tore tundus marssida  ja kui kangesti tahtsin malevanõukogu esimeheks saada (saingi). Filmi vaadates tundus kõik nii totter. Taas see tunne, et mind on petetud, pool elu.

Filmijuttu lõpetuseks meenus üks Leelo Tungla luuletus, mis mind keskkoolis meeletult inspireeris ja mille tahan meenutuseks siia riputada. Leelo Tunglal on palju häid luuletusi ja tema lasteluuletused on ületamatud, parimad neist on mu peas lastele pidevast ettelugemisest.

Põleda rõõmust ja harjuda korraga –

kuidas küll suudaksin mõlemat korraga?

Teada, et laheneb kõik iseenesest,

ometi viimseni anda kõik enesest,

väsida õnnest ja õppida vaevust,

leebusekübemeid noppida raevust,

leppida tõrkuvalt, pageda leplikult,

teades, et miski ei püsi lõplikult,

pettumust peita ja solvumist salata,

kukkumast tõusta ja uuesti alata,

kosuda äkki ja kiirelt eimillestki –

pilgust ja sõnast ja müüdavast lillestki –

kõik on nii kirju ja kõik tuleb korraga,

kuidas siis harjuda argise korraga!

Lugeda siiski jõudsin, aga enamasti meelelahutuslikke kriminaalromaane, mille asemel oleksin vabalt võinud midagi muud lugeda.

Jonas Moström

„Taevastes kõrgustes“

Tõlkinud Liisa Koppelmaa

Kunst 2017

309 lehekülge.

Kerge pehmekaaneline krimka, ei vasta minu arusaamisele heast krimkast. Saan aru, et on vaja heita kahtlusevarju paljudele tegelastele, kuid uurimisprotsess peaks jääma siiski mingitesse usutavuse piiridesse. See mind häiriski, kuigi põnevust oli parasjagu ja lõppki üllatav.

Tutvustusest: Uppsala psühhiaater Nathalie Svensson on lõpuks ometi eluga rahul. Ta on äsja lahutanud ja muretsenud endale korteri Stockholmi, kus veedab aega, kui lapsed on koos isaga. Ühel ööl saab ta tekstisõnumi kuulsalt näitlejalt Rickard Ekengårdilt, kellega paar nädalat tagasi öö veetis. Mees tahab temaga kohtuda Karlaplani väljakul ja pärast mõningast kõhklust on Nathalie nõus. Kohale jõudes näeb naine pealt, kuidas meest selga tulistatakse ja ta purskkaevu heidetakse. Rünnak on peaaegu äravahetamiseni sarnane kümne aasta taguse lahenduseta jäänud juhtumiga, kui mõrvati Nathalie kihlatu. Kas saatus mängib lihtsalt julma vingerpussi või on kaks mõrva omavahel seotud? Ning mida tähendavad varjatud numbrilt saabuma hakkavad hirmutavad tekstisõnumid? Peagi on Nathalie tõmmatud judinaid tekitavasse sündmustejadasse, mis võtab tõele lähemale jõudes aina süngemaid varjundeid.

«Taevastes kõrgustes» on Jonas Moströmi esimene Nathalie Svenssoni sarja raamat. Ei teagi, kas lugeda teist eesti keelde tõlgitud Nathalie Svenssoni sarja raamatut - „Doominomõrv“. Kui avariiulilt näppu jääb, loen, järjekorda ei pane.

Tess Gerritsen

"Tulega mängides“

Ersen 2017

272 lehekülge

Tutvustusest: Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhtumisi ühest varjulisest Rooma antiigipoekesest huvitava muusikapala – valsi nimega „Incendio”, mille omapärane ülesehitus teda otsemaid lummab. Maailmale ilmselt seni tundmatu valss, mis on täis kirge, piinu ja kõhedust tekitavat ilu, näib koos oma kaebliku minoorse helilaadi ja palavikuliste arpedžodega tantsivat omaenda isevärki elu. Julia võtab nõuks keeruline teos selgeks saada ja selle meloodia kuulajate ette tuua.

Bostoni-koju tagasi jõudnud, veab Julia poognaga üle pillikeelte ja niipea kui valsi tulised noodid õhku kerkivad, ärkab elule midagi kummalist – ja Julia maailm satub ohtu. Muusika avaldab kohutavat ja seletamatut mõju ta väikesele tütrele, kes paistab seeläbi vägivaldseks muutuvat. Veendunud, et selles pahatahtlikus lummas on süüdi „Incendio” hüpnootilised helid, püüab Julia kindlaks teha, missugune mees ja milline tähendus end selle pala taga peidab.

Otsingud viivad Julia Veneetsia vanalinna, kus ta avastab sünge, aastakümnetevanuse saladuse, mis hõlmab üht ohtlikult mõjukat perekonda, kes ei kohku millegi ees tagasi, et takistada Julial tõde päevavalgele tuua.

Sattusin seda raamatut lugema üsna kogemata- autori nime järgi. Tess Gerritsen on Rizzoli ja Isles stsenarist.  Kerge pehmekaaneline lugemine, oleks võinud ka lugemata jääda.

Camilla Läckberg

„Sohilaps“

Rootsi keelest tõlkinud Maiu Elken

Kirjastus Pegasus 2017

463 lehekülge.

II maailmasõda võib ikka veel inimesi mõjutada ja esile kergitada mõrvareid 80+. Rootsis ei saa loomulikult mööda ega ümber ka pagulasteemast.  

„Murelindu“ pole ma lugenud, sellest ka peategelaste –politseiuurija Patricku ja krimikirjaniku Erica lugu mulle päris võõras. Oli kah, aga Läckberg minu jaoks on ammendunud.

Leif GW Persson

„Teisel ajas, teises elus“

Romaan ühest kuriteost

Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Varrak 2018

413 lehekülge

Perssoni kõik raamatud meeldivad mulle väga, tunneb asja võib öelda endise kriminoloogia professori raamatute kohta. Kuna tegemist on Olof Palme triloogia teise osaga, esimene oli  «Suveigatsuse ja talvekülma vahel», siis taas põiked poliitikasse ja ka ajalukku- sedapuhku päevakorral endise DDR-i STASI toimikute saatus ja 1975 aasta rünnak Saksamaa saatkonnale Stockholmis.

Backströmiga kohtub lugeja ka, aga selle raamatu peategelased on Lars Martin Johansson ja Bo  Jarnebring, kelle kohta  lk. 146 öeldakse nii  „Lisaks olid nad paljude erineva tõetruuduse astmega niinimetatud politseilugude kangelased ja erinevalt nende ilukirjandusmaailmas tegutsevatest kolleegidest- kes suhtlesid intellektuaalsete naistega, kuulasi ooperit ja moodsat džässi ja eelistasid uut prantsuse kööki- meeldisid Johanssonile ja  Jarnebringile tavalised naised, miks mitte naiskolleegid, süldimuusika ja kodune toit.“

Tutvustusest

Neljapäeval, 30. novembril, Karl XII surma-aastapäeval möllavad Stockholmi südalinnas ulatuslikud meeleavaldused. Umbes samal ajal tapetakse ühe riigiasutuse võrdlemisi tähtsusetu ametnik oma Östermalmi korteris. Häirele reageerib vastu tahtmist Jarnebring. Kui ta koos oma uue kolleegi, kriminaalinspektor Anna Holtiga kohale jõuab, on kurjategija aga juba minema lipsanud. Juurdlus lõpetatakse üsna varsti ning suunatakse nende raskete vägivallakuritegude hulka, mis ongi jäänud lahendamata. Samal ajal paistab juhtum elavat salaelu. Kaitsepolitsei käib ringi ja esitab mõrvaohvri ja teda ümbritsenud inimeste kohta küsimusi – küsimusi teise aja ja teise elu ning oluliselt tõsisemate kuritegude kohta kui see, millest Jarnebring ja Holt püüavad sotti saada. Politseidirektor Lars Martin Johansson on nimetatud kaitsepolitsei operatiivbüroo juhiks. Nüüd on uued asjad käsil ja viimane aeg koristada toad vanadest luukeredest, mis ta eelkäija on kapo kappidesse kogunud. Ent kõik ei kulge ootuspäraselt. Tal tuleb tegeleda hoopis teise ajaga, kus need inimesed, kellega Johansson kohtub, on elanud teist elu. See, et Johansson, Jarnebring ja Holt lahendavad justkui möödaminnes ära ka ühe riigiasutuse võrdlemisi tähtsusetu ametniku mõrva, on väike lohutus võrreldes kogu muu jamaga, mis lahti läheb.

Ja veel olen raamatust välja kirjutanud lk. 171 „Inimesed proovivad kohaneda selle ajaga, milles nad elavad, ja kui ajad muutuvad, muutub ka nende elu. Väga vähestele  meist on antud võime võitmatu voona omaenese laineharjal läbi mere minna.“

Karl Ove Knausgård

„Minu võitlus kolmas raamat

Poisipõlvesaar“

Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming

Varrak 2018

424 lehekülge

Tutvustusest: «Minu võitlus 3» räägib lapsepõlvest. Neljaliikmeline perekond – ema, isa ja kaks poega – kolib Lõuna-Norras uhiuude eramurajooni. On 1970. aastate algus, lapsed on väikesed, vanemad on noored ja maailm on pärani lahti. Aga mingil hetkel hakkab see sulguma ja kõik muutub. Mis või kes see on, mis muutub?  «Minu võitlus 3» kirjeldab maailma laps Karl Ove pilgu läbi. Lapsed ja täiskasvanud elavad küll kõrvuti, aga tegelikult kunagi ei kohtu. Karl Ove silmitseb uurival pilgul sõpru, tüdrukuid, iseloomulikku koolielu ning ootamatuid ja põhjendamatuid meeleolumuutusi perekonnas, püüdes mõista maailma ja selles peituvaid teisi eksistentsivõimalusi.

Selle raamatuga juhtus küll nii, et pärast 10. lehekülge loobusin. Kuigi olen huviga läbi lugenud 2 esimest raamatut, siis seekord ei istunud mulle teps mitte lapsepõlve sedavõrd kiretu ja üksikasjalik kirjeldus.

Paolo Cognetti

„Kaheksa mäge“

Itaalia keelest tõlkinud Kaidi Saavan

Punane sari

Kirjastus Tänapäev 2017

188 lehekülge.

Õnneks sattus mulle peale pettumust Karl Ove Knausgård’i „Poispõlvesaarest“ just see raamat kätte.

Tutvustusest: See on lugu poiste, hiljem meeste sõprusest, kes on liiga erinevad, et milleski sarnaneda. Seikluslik ja vaimne rännak, milles põgenemisi ja katseid tagasi tulla, pidev püüd leida tee teineteiseni. See on lummav ja täiskasvanulik lugu, mis uurib juhuslikke, aga kaljukindlaid sõprussuhteid, võimalust õppida ja otsida oma kohta maailmas.

Paolo Cognetti, üks Itaalia hinnatumaid ja lugejate poolt armastatumaid kirjanikke, on sündinud Milanos 1978. aastal. Ta jagab juba aastaid elukohta linna ja kahe tuhande meetri kõrgusel asuva mägimaja vahel. Romaani «Kaheksa mäge» eest pälvis kirjanik aastal 2017 Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Strega, raamat on tõlkimisel pea 40 keelde

Kaunis poeetiline raamat. Raamatu pealkirja aitab mõista mõistujutt. Maailma keskmes on üks kõrge-kõrge mägi Meru. Selle ümber on kaheksa mäge ja kaheksa merd. Aga kas rohkem õpib see, kes teeb kaheksale mäele ringi peale, või see, kes jõuab Meru tippu?

Välja kirjutasin lk. 83 „Paika, mida lapsena armastasid, võid täiskasvanuna hoopis teistmoodi näha ja see võib pettumuse valmistada, või siis meenutab see sulle, kes sa enam ei ole ja teeb su väga kurvaks.“

Taavi Kangur

„Sünk jää, otsatu põhi“

Post Factum 2017

416 lehekülge

Väga hea eesti keeles kirjutatud kriminaalromaan, võitis  Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel Postimehe eripreemia.

Tutvustusest: Taavi Kanguri «Sünk jää, otsatu põhi» on eesti algupärane kriminaalromaan, mis ammutab ainest nii Eesti Vabariigist kui ka Nõukogude Liidust. Läbi mitme aasta rullub lugeja ees lahti lugu, mis on samaaegselt küll põnev ja isegi hirmutav, aga kindlasti realistlik. Prokurör asub uurima tapmiste seeriat, mõrvar aga jääb vaatamata pingutustele tabamatuks ja kuritegudes tundub olema midagi aina rohkem isiklikult prokuröri vastu suunatut. Mida ajas edasi seda kindlamaks saab, et sündmuste võti peitub prokuröri kunagises teenistuses Nõukogude armees.

Kirjanik Veiko Belials: «Nagu pealkiri lubab, on raamatus süngust, on kaamost, on noir'i. Õhustik on raske ja rõhuv, pigem traagiline kui põnevikule või kriminullile omane. Mitu tegevus- ja ajaliini on osavalt kokku põimitud, autor kruvib pinget pikkamisi ja lugeja saab ise arvatavaid traagelniite kokku siduda. Üks pisiasi viib teiseni ja peategelane on äkki end kõrvuni sisse mässinud ning seisab silmitsi valikutega, mis lähevad aina raskemaks. Ja nagu heale kriminullile omane, saabub katarsis üsna ootamatu nurga alt.»

Kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev: «Igati tasemel krimka, usutav ja haarav, ei pea lugedes ühte silma kinni pigistama.»

Tõeline põhjamaine krimka, tegevuspaik ja inimesed sünged, rõõmu ei ole, ilusat ilma ei ole.  Tõsi ühel leheküljel vist „tuli praksus sõbralikult“. 
Soovitan väga lugeda.

Hannah Kent

„Matmisriitused“

Inglise keelest tõlkinud Bibi Raid

Päikese Kirjastus 2018

334 lehekülge

 Kuigi raamat on ilukirjanduslik väljamõeldis põhineb see tõestisündinud lool. Agnes Magnusdottir oli viimane isik, kes Islandil hukati, ta mõisteti süüdi osaluse eest Natan Ketilssoni ja Petur Jonssoni tapmises 13.-ja 14. märtsi vahelisel ööl 1828 aastal Illugastadiri talus Vatnsnesi poolsaarel Põhja- Islandil. 1934.a. viidi Agnese ja Fridriku maised jäänused Thristaparist Tjörni kiriku surnuaeda, kus nad hauda jagavad. Natan Ketilssoni haud sellel samal surnuaial ei ole enam tähistatud. Kolmas mõrvas osalenu noor neiu Sigridur Gudmundsdottir saadeti Kopenhaageni linnavanglasse, kus ta arvatavalt paari aasta pärast suri. Kohaliku legendi kohaselt päästis keegi rikas mees Sigriduri  vanglast ja ta elas pika elu.

Autori tõlgendus Illugastadiri mõrvadest ja hukkamisest põhines mitme aasta pikkusel uurimistööl: kirikukroonikad, valladokuemndid vanad, kohalikud kroonikad ja ajalooväljaanded. Mõned tegelased on väljamõeldud, paljud pärit ajaloolisest allikatest. Mitmed teada tuntud faktid Agnese elust ja toimunud kuriteost on pärit otse ajalooallikatest, lisaks ilukirjanduslik väljamõeldis.

Autor rõhutab järelsõnas, et tegelaste kõrgel tasemel kirjaoskus ja keelekasutus on ajalooliselt täpne. Alates 18. sajandi lõpust on kirjaoskus islandlaste hulgas peaaegu sajaprotsendiline.

Huvitav lugemine, eriti neile, kellele meeldis Margaret Atwoodi „Alias Grace“.

Kui nüüd kokku võtta, siis jah, neli head raamatut.

Kui pooled raamatut loetud, tuli mõte järgmiste raamatute esimestest lõikudest e. siis algustest kombineerida uus lugu. Vaevalt ise välja mõtlesin, enne mind korduvalt katsetatud. Siin see on:

Ühel 1969. aasta augustikuu soojal ja pilvisel päeval vuras buss ühe Lõuna-Norra saare kitsal rannamaanteel aedade ja kaljude, niitude ja metsatukkade vahel, väikestest tõusudest üles ja all, läbi järskude käänakute, kord sisenedes tunneljasse puudespaleeri, kord väljudes vaatega merele. Buss kuulus Arendali aurulaevaühistule ja oli, nagu kõik ühistu bussid, pruunides toonides. See sõitis üle silla, piki rannaabajat, vilgutas suunatuld paremale ning peatus. Uks läks lahti ja bussist väljus väike perekond. Isa, valge särgi ja heledate lavsaanpükstega pikk sale mees, tassis kaht kohvrit. Ema, kes kandis beeži mantlit ja pikkadel juustel helesinist pearätikut, lükkas ühe käega lapsevankrit ja hoidis teisega väikesel poisil käest kinni. Hetkeks jäi asfaldi kohale paks hall tossupilv, kui buss kaugenes.

Mu isal oli mäkkeminekuks oma viis. Ei mingit meditatsiooni, puhas jonn ja uljus. Rühkis jõudu jaotamata ülespoole, alati keegi või miski edestada, ja kui rada tundus liiga pikk, lõikas ta seda kõige järsemast kohast. Tema seltsis oli keelatud peatuda, tühja kõhtu, väsimust või külma kurta, aga mõne ilusa laulu võis kuuldavale tuua, eriti äikese või udu korral. Ja lumeväljalt alla tuisates huilata.

Neljapäeval, 24. aprillil 1975 saabus surm keset tööpäeva, ja seda haruldasel kombel korraga nii naise kui mehe kujul. Olgugi, et meestel oli ka seekord märkimisväärne ülekaal. Surm oli kenasti riides ning  käitus alguses viisakalt ja soliidselt. Polnud juhus, et ka suursaadik ise oli parajasti tööl- see ei olnud sugugi reegel. Vastupidi, asjade säärane seis oli täpse kavandamise tagajärg ja vägagi oluline osa kogu ettevõtmise tuumast.

Peagi hakkab sadama, kuid ta otsustas riskida. Sammu lisades jõuab ta koju enne, kui katuste kohal  kõrguvad tumedad pilved ta kätte saavad. Otse läbi metsa kulub seitse minutit. Terve päeva on ta olnud vangis tihkete kivimüüride vahel. Tundub nagu jääks ta ilma kogu sellest kevadisest punga- ja leheilust. Ja nüüd, kui viimaks välja pääseb, pöördub ilm täielikult, justkui tahaks teda pilgata.

Vihmapilved andsid sügisesele pimedusele jõudu juurde. Tundus justkui oleks kogu Eestimaa hämarus saarele kogunenud. Ahto lohutas end mõttes, et kuskil seal üleval peitub kuu ja ehk saabub pilvemassiivis paus ning öine vahimees kallab ümbritseva kollaka valgusega üle. Võibolla siis oleks tal grammike kergem, kuigi teed teadis ta niigi ja saarel polnud kohta, kuhu tema jalg varem astunud poleks. Siiski oli ta viimati mööda siinseid teis käinud rohkem kui kakskümmend aastat tagasi ja loodus kustutas agaralt tuttavaid radu. Ahto ohkas , võitles sooviga kannapealt ringi pöörata ja põgeneda, jätta kõik sinnapaika. Kajakad kiljusid justkui tema nõrkuse ja arguse üle irvitades, kuid randa jooksvad lained nühkisid tuttavaliku kannatlikkusega liivast siilu, andes märku oma toetusest.

Veebruari kokkuvõte

Jonathan Franzen

„Puhtus“

Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin

Kirjastus Varrak 2017

680 lehekülge.

Vahest tahaks lugeda midagi muud kui krimkat, ja „Puhtus“ sobis selleks suurepäraselt. Väga hea raamat, paljudel võib jääda lugemata või pooleli mahu tõttu. Aga taas raamat, mille iga lehekülg on lugemist väärt. Lugemine ei ole kerge, autor jagab hulgaliselt informatsiooni ja tekst nõuab süvenemist. Tegevus toimub USA-s, Boliivias ja meenutuste kaudu ka DDR-s -endises Saksa Demokraatlikus Vabariigis.

Tutvustusest: Pip Tyler ei tea, kes ta on. Ta teab, et tema pärisnimi on Purity, et tal on 130 000 dollarit õppelaenuvõlga, et ta elab Oaklandis ühes majas koos anarhistidega ja et tema suhted emaga – ainsa sugulasega – on ohtlikud. Tal pole aga aimugi, kes on ta isa ja miks ta ema elab erakuna väljamõeldud nime all.

Põgus kohtumine sakslannast rahupooldajaga viib Pipi Lõuna-Ameerikasse Päikesevalguse Projekti nimelisse organisatsiooni, mis kaupleb kogu maailma saladustega, nende seas, nagu Pip loodab, ka tema päritolu. Päikesevalguse Projekti algatajaks on Andreas Wolf, karismaatiline provokaator, kes sai kuulsaks Berliini müüri langemisele järgnenud kaoses.

USA ühe silmapaistvama nüüdiskirjaniku Jonathan Franzeni romaan „Puhtus” on lugu nooruslikust idealismist, äärmisest truudusest ja mõrvast. Romaanide „Parandused” („The Corrections”) ja „Vabadus” („Freedom”) autor on välja mõelnud ilmekate ja omapäraste tegelaste maailma ning järgib nende põimuvaid radu läbi maastike, mis on niisama tänapäevased nagu kõikjalviibiv internet ja niisama iidsed nagu sugupoolte sõda. Pulitzeri kirjandusauhinna nominendi ja USA rahvusliku kirjandusauhinna laureaadi Jonathan Franzeni „Puhtus” paistab silma söakuse ja läbinägelikkusega.

Lugesin kusagilt "Puhtuse" kohta, et põhiteema on "elava ajakirjanduse" ja interneti vahekord.  Kuidas võtta, seda kindlasti ka. Üks peategelastest võrdleb internetti poliitbürooga lk. 544 „Nagu vanad poliitbürood, nii tituleeris ka uus poliitbüroo end eliidi vaenlaseks ja masside sõbraks, kes pühendub sellele, et anda tarbijatele seda, mida nad sooviva, kuid  Andreasele (kes polnud teatavasti kunagi õppindu asju himustama), tundus nagu valitsetaks internetti pigem hirmu abil: hirmuga ebapopulaarsuse ja äratõukamise ees, hirmuga millestki ilma jääda, hirmuga ebaõnnestumise ja unustuse ees. Vabariigi ajal olid inimesed tundnud õudust riigi ees; uue režiimi ajal tekitas neis õudust loodusseadus: tapa või lase ennast tappa, söö või lase ennast süüa. Mõlemal juhul oli hirm täiesti mõistlik: tegelikult oli see mõistuse produkt.“

Igaüks tõlgendab raamatut omamoodi. Siinkohal meenub mõte, et lugeja kirjutab raamatut koos autoriga. Lugeja on see, kes lõpuks ütleb, millest raamat jutustab. „Puhtust“ võiks pidada ka kriminaalromaaniks- tegevus keerleb ja osalised saavad otseselt või kaudselt kokku mõrva juures.

Suhteromaan on raamat ka - Anabeli ja Tomi suhe on tõeline suhteõpik. Tutvustuses on nimetatud äärmist truudust- seda mina ei märganud, küll aga lugesin äärmisest enesekesksusest.

Jørn Lier Horst

„Koopamees“

Politseiinspektor William Wistingu põnevik

Norra keelest tõlkinud Kristina Sikora

Eesti Raamat Tallinn

254 lk.

Norra krimikirjanduse Rivertoni auhinna ja Põhjamaade kriminaalkirjanduse  auhinna Klaasvõti laureaat. Võitis 2016 aastal parima ingliskeelse Skandinaavia kriminaalromaani Petrona auhinna. 2016. aastal võitis selle auhinna meilgi tuntud Yrsa Sigurdardottir  ja 2017. aastal  Gunnar Staalesen- Norra kirjanik, keda eesti keelde tõlgitud pole.

Alles kiitsin siin Horsti raamatut „Jahipenid“, minu arvates oli see 2017. aastal ilmunud krimkadest üks parimaid. Ka "Koopamehele" ei ole midagi ette heita, piisavalt põnev ja ladusalt kulgev, aga "vau" tunnet ei tekkinud.

Kõrvuti krimilooga teemaks üksindus- sama üksik kui ohver Viggo Hansen on ka kriminaalinspektor Wisting. 

Tutvustusest: Sel korral saabub surm Wistingu enda naabruskonda.

Vaid kolm maja William Wistingu kodust edasi on üks mees neli kuud surnuna virvendava teleri ees istunud. Mitte miski ei viita sellele, et Viggo Hanseni surma taga võinuks olla midagi kriminaalset. Kuigi ta oli elanud teiste hulgas, polnud keegi talle tähelepanu pööranud. Tema surm ei too ajalehtedesse ainsatki pealkirja, kuid miski äratab selles juhtumis Wistingu ajakirjanikust tütar Lines uudishimu. Ta plaanib täiesti tundmatust inimesest kirjutada liigutava portreeloo. Peagi saab politsei teate uuest surmajuhtumist. Raiealalt leitakse pikaaegse väljas lamamise tunnustega tundmatu mehe surnukeha. Kõmulisest leiust saab alguse üks suurim inimjaht Norra kriminaalajaloos.

2018. aastal alustatakse draamasarja filmimist Wistingu põnevike alusel. Esimese hooajal jõuavad ekraanile filmid „Jahipenide” ja „Koopamehe” alusel. Sarja näitavad Skandinaavia Viaplay, Norra TV3 ja Saksa kanal ARD Degeto. Loodetavasti jõuab sari ka Eesti teleekraanidele. Sel korral saabub surm Wistingu enda naabruskonda.

Vaid kolm maja William Wistingu kodust edasi on üks mees neli kuud surnuna virvendava teleri ees istunud. Mitte miski ei viita sellele, et Viggo Hanseni surma taga võinuks olla midagi kriminaalset. Kuigi ta oli elanud teiste hulgas, polnud keegi talle tähelepanu pööranud. Tema surm ei too ajalehtedesse ainsatki pealkirja, kuid miski äratab selles juhtumis Wistingu ajakirjanikust tütar Lines uudishimu. Ta plaanib täiesti tundmatust inimesest kirjutada liigutava portreeloo.
Peagi saab politsei teate uuest surmajuhtumist. Raiealalt leitakse pikaaegse väljas lamamise tunnustega tundmatu mehe surnukeha. Kõmulisest leiust saab alguse üks suurim inimjaht Norra kriminaalajaloos.

Jørn Lier Horst on saanud nii Norra kui ka Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna. „Koopamees” võitis 2016. aastal parima ingliskeelse Skandinaavia kriminaalromaani Petrona auhinna.

2018. aastal alustatakse draamasarja filmimist Wistingu põnevike alusel. Esimese hooajal jõuavad ekraanile filmid „Jahipenide” ja „Koopamehe” alusel. Sarja näitavad Skandinaavia Viaplay, Norra TV3 ja Saksa kanal ARD Degeto. Loodetavasti jõuab sari ka Eesti teleekraanidele.

A.J. Finn

„Naine aknal“

Inglise keelest tõlkinud Eve Rütel

Tänapäev 2018

468 lehekülge.

Tutvustusest: Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”.

“Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.

Minu arvates keskpärane raamat. Hõre tekst ja kerge lugeda, läheb väga kiiresti. Põnevust on, nii et pooleli jätta ka ei saanud.

Psüühiliste erivajadustega (nagu nüüd öeldakse) peategelane, kes neelab tablette pihuga. Raske uskuda,  et see, mida ta näeb  ja kuuleb ka reaalsusele vastab. Tegelaste hulgas veel hea võmm ja halb võmm ning head ja halvad naabrid. Mõned naabrid tõeliselt halvad, teised ainult näivad halbadena. sama lugu heade naabritega. Aukartustärataval hulgal vanu must- valgeid mängufilme. 
Mitte päris krimka ja mitte päris psühholoogiline romaan, minu jaoks oli liiga palju meditsiini. Aga filmilik raamat, seda kindlasti.

Amor Towles

"Härrasmees Moskvas"

Tõlkinud Katrin Kern

Ajakirjade Kirjastus 2017

Raamatu peategelane krahv Rostov loeb Montaigne esseesid ja mõtiskleb raamatu juures nõnda:

„Nentigem, et kerge murevirvendus oli krahvi läbinud juba eelmisel päeval, kui ta raamatu laualt võttis. Sest üheainsa köite kohta oli sel tihedust nagu sõnaraamatul või piiblil- raamatul, millest eeldatavasti nõu otsitakse või millesse võimalik, et süüvitakse, kuid mitte iialgi ei loeta. Aga raamatu sisukord- 107 esseed teemadel nagu meelekindlus, mõõdukus, üksindus ja uni- olid lõplikult kinnitanud krahvi algset kahtlust, et raamat on kirjutatud talveõhtute jaoks. Vaieldamatult oli tegu raamatuga ajaks, kui linnud on lõunasse lennanud, puud on laotud kamina kõrvale ja väljad on lumest valged, see tähendab ajaks, kui kellelgi pole vähimatki soovi välja minna ja sõpradel pole soovi külastuseks sisse astuda.“

Nii on - mõnus raamat talveõhtuks ja kui eksisteerib mõiste „aeglane lugemine“, siis see on aeglase lugemise raamat. Naudingu eest peab tänama ka tõlkijat. 

Tutvustusest: 30aastane krahv Aleksander Iljitš Rostov seisab 1922. aastal siseasjade rahvakomissariaadi erikomisjoni ees süüdistatuna selles, et ta on … aristokraat. Karistuseks mõistetakse talle tähtajatu koduarest.

Haritud vaimukas mees seab end sisse Kremlist kiviviske kaugusel, suurejoonelise Metropoli hotelli ärklitoas. Sinna jääb ta enam kui kolmekümneks aastaks. Selle aja jooksul leiavad Venemaal aset pöördelised sündmused, mille mõju ulatub ka hotelliseinte vahele ning puudutab krahvi kitsastesse raamidesse surutud argipäeva.

Värvika tegelaskonnaga ja särava huumoriga vürtsitatud romaan viib lugeja võluvale teekonnale, mille lõpus saab kinnitust usk, et iga väikseimgi tegu võib maailma pisut muuta.

Mõnusalt humoristlik ja võluvalt suursuguse mõtte- ja kõneviisiga peategelane.

Kohe raamatu alguses on lõik, kus  21. juuni 1922 krahv Rostov annab aru siseasjade rahvakomissariaadi erikomisjoni ees. Pärast seda kui Rostov vastab küsimusele, mis ametit ta peab, et härrasmeestel pole tavaks ameteid pidada, küsitakse temalt, millega ta siis oma aega sisustab. Vastus“  „Einetan, arutlen. Loen, mõtisklen. Tavaline rutiin“  võlus mind kohe. Jäi meelde ja meeldib kasutada seda tsitaati.

Vahur Afanasjev

"Serafima ja Bogdan"

Eesti Kultuurkapital 2018

556 lehekülge

Parim raamat, mis veebruaris lugesin. Tõeline suur romaan Eesti elust. Kuigi olen Lõuna- Eestis kasvanud ja üht-teist tuli tuttav ette, lugesin ikka nagu elust välismaal. Peipsiveere elust ei teadnud ma muud, kui et seal storoverid elavad ja latikakaupmehed tulid ka Peipsi veerest.
Rohkem sellest raamatust ei kirjuta vaid hakkan kohe ise lugema, mida teised on romaani kohta arvanud.

Vaatasin Rakvere Teatri etendust „Lendas üle käopesa“ segaste tunnetega. Olen näinud filmi ja ka Linnateatri etendust. Viimasest on mul meeles emotsioon pärast etendust- rõhuv ja traagiline tunne. Etendus läks väga hinge, lugesin pärast veel läbi LR-s ilmunud näidendi ja uurisin kirjandusest (internetti toona mul ei olnud) kõike, mis sain kätte lobotoomia kohta. 
Rakvere etendus meeldis mulle ka, aga see kulges minu jaoks teisel tasandil. See etendus oli tehtud kahele suurepärasele peaosatäitjale ja esiplaanil oli mehe ja naise vaheline võitlus.

Puccini „Tosca“MET Opera ülekanne Coca-Cola Plazas.

Toscaga läks nii, et kõige pealt pandi käima 2012 .a. lavastus, milles Toscat laulis Patricia Racette , Cavarodossit Roberto Alagna ja Scarpiot George Gagnidze.

Pärast vaheage näidati uuslavastust, milles  MET-i uus primadonna Sonja Jončeva Toscana ja Vittorio Grigolo Cavaradossi osas. Scarpia rollis lootsin näha väljakuulutatud  Bryn Terfelit, aga oli Željko Lučić.

Mõned pahandsid, aga minu arvates oli tegemist huvitava eksitusega. Toscad meeldisid mulle mõlemad, Patricia Racette ehk isegi rohkem. Vittori Grigolo jääb Roberto Alagnale igal juhul alla. George Gagnidze Scarpio oli jõuline ja võimas, Željko Lučići tegelane- vana, väsinud ja kaval mees.

„Klassikokkutulek 2“ kinos. 

Sain naerda nii et silmad märjad, ühesõnaga sain, mida otsima läksin.Üllatusmoment teise filmi ajal  muidugi puudus, aga osatäitjad olid väga head. 

Joël Dicker "Tõde Harry Queberti juhtumi kohta"

Joël  Dicker

„Tõde Harry Queberti juhtumi kohta“

Prantsuse keelest tõlkinud Madis Jürviste

Kirjastus Tänapäev

653 lehekülge.

Ei tohi lasta end heidutada lehekülgede arvul. Raamatu iga lehekülg on väärt lugemist. Köite paksus teeb ainult raskeks selle lugemise ajal käeshoidmise, selle raamatu puhul oleksin tõesti eelistanud e-raamatut.

J. Dickeri romaan on ühtaegu dramaatiline armastusromaan, kaasahaarav kriminaalromaan ja kirjaniku jutustus raamatu kirjutamisest. Kolm lugu põimuvad omavahel ja need seob kokku algaja romaanikirjanik Marcus Golding, kes on oma õpetaja Harry Quebertilt saanud 31 juhist romaani kirjutamiseks. Need juhised on raamatu 31 peatüki sissejuhatuseks.

Olulise osa raamatust moodustab 33 aasta taguse mõrvaloo lahendamine, kahtlusaluste hulgas on esindatud pea kõik raamatus esinevad tegelased. Tõde, nagu tavaliselt, on lihtne.

Raamat on meisterlikult kokku kirjutatud: tegevus toimub erinevates aegades ning palju on kordusi, kuid see ei häiri. Krimiloo lahenduse otsimine on põnev. Öö hakul panin raamatu kõrvale, et hommikul naudinguga edasi lugeda.  Kirjanik on loonud müstilise naispeategelase Nola  ja keelatud armastuse kirjutanud kauniks armastuslooks. Tõepoolest, raamat  meenutab Twin Peaksi, nii palju kui ma sellest mäletan. Kuigi ma ei tea, kas oleksin sellele võrdlusele tulnud ka tagakaant lugemata.

Noor New Yorgi kirjanik Marcus Goldman vajab inspiratsiooni oma järgmise romaani jaoks. Ta sõidab seda otsimaAurora nimelisse väikelinna, oma mentori ja  kuulsa kirjaniku professor Harry Queberti juurde. Ent peagi leitakse Queberti aiast 33 aastat tagasi kaduma läinud 15-aastase tüdruku laip ja Quebertist saab peamine kahtlusalune. , kes on veendunud Harry süütuses, asub koos kohaliku politseinikuga juhtumit uurima.

Menukast raamatust, mis on muu hulgas võitnud Prantsuse Akadeemia romaaniauhinna ja  kandideeris ka Goncourti preemiale, valmib kümneosaline telesari, Harry Queberti osas Patrick Dempsey. Raamatut on võrreldud „Twin Peaksiga“ ja nimetatud šveitsi „Lohetätoveeringuga tüdrukuks“.

Parim eneseabi raamat on ilukirjanduslik teos! Ühtlasi on raamat Marcus Goldingu arenguromaan.

Lk. 99 vastab Harry Marcuse küsimusele, mis temast kirjanik sai nii: „Sest see andis mu elule mõtte. Juhuks, kui te veel märganud ei ole - üldiselt pole elul mõtet. Välja arvatud juhul, kui teie ise vaeva näete ja elule mõtte annate  ja näete igal Jumalast antud päeval vaeva, et see enda seatud eesmärk saavutada. Marcus, te olete andekas; andke oma elule mõte, püüdke tuul oma võidukuse tiibadesse. Olla kirjanik tähendab olla elus.“

Lk. 651 ütleb Marcus: „Harry ütles mulle kunagi:  “Andke oma elule mõte. Elule annavad mõtte kaks asja: raamatud ja armastus.“  Raamatud olen ma leidnud tänu Harryle. Nüüd lähen armastust otsima“.

  

Sirbis oli kirjutis sellest, et kultuur muutub järjest meelelahutuslikumaks ja seda eesmärki teenib ka loetud raamat olles ühtaegu arengu-, armastus- ja kriminaalromaan.

Seejuures esindab loetud raamat esindab kõik neid valikud kõrgliigas ja ma kahetsesin, et nii kiiresti läbi sai.

Lk. 649 veel üks Harry õpetus: „Marcus, head raamatut ei saa hinnata ainult teksti viimaste sõnade järgi, vaid kõigi eelmiste sõnade kogumõju põhjal. Umbes pool sekundit pärast seda, kui lugeja on raamatu lõpuni lugenud, kui ta on lugenud viimase sõna, peab ta eneses tundma midagi võimsat. Hetkeks ei tohi ta enam mõelda kõigele sellele, mida ta lugenud on, ta peab vaatama raamatu kaant ja õige pisut nukrana naeratama, sest ta hakkab kõiki raamatu tegelasi taga igatsema. Hea raamat, Marcus, on selline, mille puhul kahetsetakse, et see läbi sai“.

Nola laulis kitarri saatel Elvise laulu „Can't Help Falling in Love with You“

Mari Jungstedt "Sisering"

Mari Jungstedt

„Sisering“

Rootsi keelest tõlkinud Endla Lõhkivi

Kirjastus Tänapäev

358 lehekülge

„Fröjeli kirikust allapoole laiusid rapsipõllud ja viljaväljad kui kollased ja rohelised vaibad mereni välja. ……….. Kummargil selgade taga sädeles Läänemere vesi otsekui sinine paljulubav puljong. Kimalased ja herilased sumisesid erkpunaste moonide vahel, vili voogas kerge tuulehoo tekkides ühele ja teisele poole. Enamjaolt seisis õhk paigal. Venemaalt tulnud kõrgrõhkkond oli jäänud Gotlandi kohale ankrusse juba nädal tagasi“  lk. 9

Kolmas Gotlandi raamat Mari Jungstedtilt. Eelmised olid  „Silmale nähtamatu” ja “Sel vaiksel ööl” .
Mari Jungstedt "Sel vaiksel ööl"

Gotlandi raamatud võluvad mõnusa olustikukirjeldusega. Tunne on sama nagu telerist Midsomeri seeriat vaadates. Kaunis põhjamaine olustik on taustaks kriminaalsetele tegudele samuti nagu väljamõeldud Inglise krahvkond.

Tutvustusest: Rahvusvaheline rühm noori arheolooge higistab Gotlandil viikingiaegse kindlustuse väljakaevamistel. Lõbus seltskond armastab ka ohtralt pidutseda, kuni üks nende seast, 21-aastane Martina Flochten, kaob. Tema alasti, verest tühjaks jooksnud laip leitakse peagi puu otsas rippumast ning tema vigastused viitavad rituaalmõrvale. Inspektor Knutas asub müsteeriumi lahti harutama, ent juba varsti hakkab sarnaste tunnustega tapetuid juurde tulema.

Eelmistest raamatutest tuttavad tegelased Anders Knutas ja telereporter Johan Berg tegutsevad. Tegelaste hulgas vilksatab ka Eesti meremees Igor Bleidelis, kelle ise tahaks küll lätlaste hulka paigutada, aga olgu peale eestlane. Lisaks krimiliinile kulgeb raamatus edasi ka liin, mis seekord keskendub Johani ja eelmisest raamatust tuttava Emma suhetele.

Autor Mari Jungstedt on sündinud 1962. aastal ning töötanud pikalt  televisioonis uudisteankruna, sestap siis on põhjalikult kirjeldatud ka uudistetoimetuse tööd ja tormijooksu krimiuudistele.

Arheoloogide tööd käsitleb autor asjatundlikult. Juttu on Gotlandilt leitud aaretest. Leiu kõige sensatsioonilisem münt, Moosese münt, on pärit Kasaari kaganaadist- 700-800 aastate Ida-Euroopa võimsamast riigist.  Ajaloovõhik nagu ma olen, ei tea ma Kasaari kaganaadist midagi. Küll aga meenub  seoses sõna-paariga kohe 2005.a. ilmunud Milorad Pavić’i  raamat „Kasaari sõnaraamat“. Väga andekas ja vaimukas  raamat, mis riiulil ootamas teistkordset lugemist k u i  ü k s k o r d  r o h k e m  a e g a  o n.

Rahvusvaheline bestseller "Kasaari sõnastik" ilmub kahe erineva, mees- ja naisversioonina. Muidu identseid kaht raamatut eristab 17 rida teksti.  Raamat koosneb omavahel seotud vaimukatest müstilistest paladest - "entsüklopeedilistest" sõnaartiklitest, mis jutustavad muuhulgas kolmest sõnakuulmatust targast, mürgise trükivärviga trükitud raamatust, peeglite abil sooritatud enesetapust, kimääriprintsessist, preestrite sektist ja paljust muust. Washington Post on Milorad Pavićit võrrelnud Borgese ja García Márqueziga.

Aga „Siseringis“ on veel huvitavat lugeda muistse Skandinaavia usunditest ja  saab tuttavaks (väga põgusalt)kolme jumalaga:  Odin, Thor ja Freya. Kahju ainult, et tutvumine toimub kriminaalses õhkkonnas. Iga usund on õigel kohal oma loomuomases keskkonnas ja ajalooperioodil, võõrasse aega sattudes muutuvad nad soodsaks pinnaseks ebanormaalsusele. Vähemalt kriminaalromaanidest ja krimifilmidest on selline mulje jäänud. 

"Sisering"on hästi kirjutatud krimilugu, pisut selline suviselt uimane kuriteo uurimine, kuid siiski paraja põnevusega.

Ühe ohvri majas ripuvad selliste Rootsi  kunstnike tööd:
Peter Dahl

Anders Zorn