Eile õhtul võtsin kätte ja sõitsin Tallinnasse kinno. Selleks, et vaadata filmi „Kohutav ilu" (La grande bellezza). 2013. aastal valminud itaalia film, mille lavastajaks on Paolo Sorrentino. Film pälvis 2013. aasta Pimedate Ööde Filmifestivali võidu. Nüüd juba ka Kuldgloobuse omanik!
Muljed on nii värsked, et raske kirjutada. Ja sellest filmist on kirjutatud ja kirjutatakse just praegu palju.
Mulle meeldis väga. Ma vaataksin seda isegi teist korda. Aga kinos, mitte telekast. Ma võin öelda, et minu kinoelamus 2014, kui midagi uut just peale ei tule.
Oluline on muidugi see, et mulle meeldib kõik, mis seostub Itaaliaga, itaalia keel, muusika, kunst ja ajalugu. Kuigi filmis nimetatakse, et Itaalia on ainult pitsa- ja rätsepmeistrite maa, on ta minu jaoks Euroopa kunsti sünnimaa.
Minu arvates oli 65 aastaseks saava kirjaniku kõrval teiseks peategelaseks Rooma linn.
Linn nagu sibul, mida filmis kiht kihilt lahti arutatakse. Pealmises kihis jaapani turistid oma lahutamatu fotosilmaga, sügavamal Rooma tänapäevane rikkurite elu ja rajud peod, kõige sügavamal vaesunud krahvid ja nende ajaloolised paleed. Ja selle vahele mahub oi kui palju kihte. Lisaks suurepärased vaated Roomale, peategelase korter asub Rooma Foorumi vastas, kohe üle tänava. Kui eesti filmides häirivad suured plaanid , siis ka selles filmis on palju nägusid suures plaanis, aga nii halastamatult ja hingekriipivalt, et sellepärast on valus vaadata. No näiteks 104 aastase pühakuks pürgiva nunna Maria nägu või 65 aastase kirjaniku enda nägu.
Küllap ongi see film tänapäeva aristokraatia allakäigust ja tühisusest nagu kirjutatakse.
Aga minu jaoks oli ka see film vanadusest. Just sellest aspektist, mida ma ise nimetan „vanainimese haletsusväärne elu“. Ükskõik kuidas püüda säilitada oma nooruslikkust: kas kosmeetiliselt, elades noore inimese kombel elu põletades, seksides, püüdes jääda vaimult loovaks ja nooreks jne .jne. Aga see on naeruväärne ja sellest ei tule midagi välja. Mõnikord saadakse sellest aru, mõnikord mitte ja siis on see lihtsalt naeruväärne. Selles filmis pakuti lahenduseks juurte juurde tagasi pöördumine.
Peategelane lubas 65 aastaselt endale, et ta ei tee enam midagi sellist, mida ta ei taha teha. Mõtlesin sellele, kui 60 sain, kuid õige pea lükkasin edasi 65. eluaastale.
Kaamera on filmis väga kiire , see ei ole jutustus ,mis sujuvalt läheb ühelt sündmuselt teisele. Ootamatud käänakud, ühelt teemalt teisele hüppamine, lõpetamata teemad, aga kui sellega ära harjub ,on filmi vaatamine värskendav nauding.
Kui filmi treileris on meeletut bakhanaali ja kärarikast pidu,sellist:
Siis vastukaaluks panen siia lisaks hoopis teistsugust meeleolu väljendava video.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar