Rein Raud . "Rekonstruktsioon"

Rein Raud

Rekonstruktsioon

Mustvalge 2012

264 lehekülge 

 

"Rekonstruktsioon" ilmus küll 2012. aastal, aga minu kätte sattus alles nüüd kui oli raamatukogus saadaval.

Raamat algab nii:

„Kui ma alustasin, siis ma ei teadnud, aga nüüd tean: ma ei taha kedagi ega midagi süüdistada, või kui, siis ainult iseennast. Aga mul on vaja selgust. Ma ei taha hukka mõista, ma tahan mõista – kui suudan”

Raamatu sisuks on isa rännak oma 5 aastat tagasi enesetapuga elu lõpetanud tütre teedel. See rännak viib ta kokku, nii kohtumiste kui ka teiste inimeste jutustuste kaudu, paljude erinevate inimestega. See on ühtlasi ka isa mõtterännak oma lapsepõlve, ülikooliaegadesse, abielu algusesse ja lahutusega lõppu.

Halva lõpu ettemääratuse pitseri vajutab kogu jutustusele see, et isa on vähihaige, kellele ei ole antud palju aega. Sellest johtuvalt tundub juba algusest peale, et see , mida isa saab teada oma tütre kohta, ei ole midagi lohutavat ega vabastavat . Ja ei olegi.

Kirjanik ise määratleb isa tunnet nii:

Asi ei ole mitte võimes (ega võimetuses) sinuga juhtunud õnnetust aktsepteerida, asi on hoopis muus: kui miski pöördumatu on toimunud ja sa tead, et nüüd lihtsalt ongi nii: et see ei ole lihtsalt üks sind tabanud saatuselöök, vaid selline häda, mis on nüüdsest ainult sinu isiklik ja sind kui inimest määratlev, nii seest- kui väljastpoolt, sest sinu võimalused pole enam lahti, oh ei, sinuga ei saa enam juhtuda ükskõik mis. Sinuga on juba juhtunud, ja nii jääbki. Vaat see, nimelt see on talumatu, nimelt see ajabki keset ööd üles või torkab sisse muidu sumedal õhtupoolikul, kui oled juba peaaegu suutnud unustada, miks ja kuidas.

Raamatu pealkiri „Rekonstruktsioon „ tähendab EÕS 2013 järgi

rekonstrueerimine; rekonstrueeritu, rekonstrueerin. Otsin edasi rekonstrueerimine re+konstru.eerima uuesti ehitama, endist kuju taastama; uutel alustel ümber korraldama. Seda just autor isa kaudu teeb. Taastab toimunu teiste jutustuste kaudu, täites ise tühikud.

Lugesin raamatut kui lapsevanem, otsisin ja ootasin pigem seda, „miks juhtus“. Autor peategelase kaudu keskendus rohkem küsimusele, „mis juhtus“. Miks siis normaalsest perest noor eesti neiu loobub õpingutest, ühineb kummaliste sõpradega, seejärel mingi sektilaadse kogukonnaga, sooritab lõpuks enesetapu ja võtab kolm oma sõpra sellega kaasa ,ütleksin mõrv, sellele küsimusele ma vastust ei saanud. Ka pärast raamatu läbilugemist raamatule mõeldes. Kõigest võin aru saada kuni mõrvani.

Autor annab järgmise seletuse:

Lihtsalt ilmub su juurde keegi täpselt õigel hetkel, kui oled oma eluga ummikus, vajutab õigetele nuppudele- mõnda lohutab, mõnele esitab küsimusi, mõnele aga on lihtsalt kõrval-, ja ka kõige ratsionaalsem mõistus, kõige elurõõmsam vaim on võimeline oma senistest põhimõtetest taganema. Kas nüüd just kohe uskuma hakkama, aga uskuda tahtma, usku igatsema küll, ja see on juba esimene samm, millele varsti järgnevad teine ja kolmas.

Ausalt öelda ,üpris tuttav tunne.

Ja edasi :

Ning on puhas juhus, kas see, millest nüüd saab sinu kõrgeim tõde, satub olema mõni vana institutsionaalne religioon, mis heal juhul õpetab teiste inimeste vastu kena olema, või on see hullumeelne kultus, mis peab su ülimaks eneseteostuseks enda õhkulaskmist suurel turul, mürgise gaasi toimetamist metroosse või kollektiivset enesetappu kaunis talus Viljandi lähistel.

Pealegi ka kõige rahumeelsemast usust on võimalik mürki destilleerida, nagu igat masti fundamentalistid ja sektandid on korduvalt tõestanud. Muidugi, fundamentalistlikult saab enam-vähem ükskõik millesse. Kliimamuutusse, õiglasse kaubandusse, mõne arusaamatu mägirahva vabadusvõitlusse. Võib isegi kummardada mõnd tuntud lauljat. Aga paradoksaalselt vist just see eristabki erandlikku religioosset kalduvust igaühe võimalusest usus ärgata. Kui sul on kalduvus uskuda, siis ei pea usk olema tingimata jumalasse. Ent see viimane võib sind sinu enda olemusest hoolimata tabada siis, kui miski on sul maailma alustalad tagasipöördumatult paigast nihutanud nii, et sa võtad hea meelega vastu teadmise kõrgemast võimust, kelle salapärane toimimine annab suuremale pildile tagasi tema loogika, elule sisu ja sihi.

Ja siis oled sa juba ise viiruse kandja, või nagu vampiir, kelle keegi teine on selliseks hammustanud, aga nüüd hammustad ise teisi.“

Tervet raamatut ma ei jõua ümber kirjutada , aga raamatu lõpus ütleb autor:

Mu meelest ei ole oluline, kas see, mida me usume, on tingimata tõsi … Oluline on see, milliseks see meid teeb.

Minu jaoks on see romaan ka usuvastane romaan ja  hoiatusromaan. Ja mulle see kõik kokku meeldis.

Raamatu stiil ja keel on suurepärased. Ma ei ole tükk aega eesti autori raamatut lugenud, nüüd tundsin taas, kui nauditav on lugeda oma emakeeles. Küllap ka mõnes võõrkeeles, mida valdad ja milles suudad mõelda.  

Igal juhul soovitan lugeda lastevanematel ja vanavanematel. Ja ise arvan, et kõige tähtsam on olla lapse jaoks olemas, kuulata teda, säilitada lapsega usalduslik suhe, et tal oleks kelle juurde tulla kui ta seda vajab, ka siis kui su enda elu on puntras või on ainult lihtsalt kiire.

Kunagi pidasin lugemispäevikut, milles märkisin, millist muusikat peategelased kuulasid ja kuulasin seda ka ise.

Selles raamatus kuulati Hildegard van Bingeni muusikat. Kuna ma temast midagi ei teadnud, otsisin üles. Saksa usutegelane, kirjanik ja helilooja 11. sajandist. 2012. aastal kuulutas paavst Benedictus XVI ta pühakuks ning kirikudoktoriks – 35 kirikudoktorist pühaku hulgas on ta neljas seda tiitlit kandev naine.

Videot ma siia üles ei pane, Youtubest võib kuulata, väga rahustavad kirikulaulud. Sõltuvusse ei tahaks jääda.

Raamatut lugedes kuulasin ise Arvo Pärdi plaati.

Rein Raual on enne „Rekonstruktsiooni“ ilmunud 3 romaani:

„Hector ja Bernard" (2004)

„Vend" (2008

„Hotell Amalfi „2011

Olen lugenud neid kõiki. Paremusjärjestusse ma panna ei oska, nad on nii erinevad. Olen suur Alessandro Baricco austaja ja seetõttu meeldis mulle väga müstiline „Vend“. Käisin seda ka oktoobris 2013 vaatamas Rakvere teatris Üllar Saaremäega peaosas vaatamas.