Thomas Bernhard. "Vanad meistrid"

Thomas Bernhard

Vanad meistrid

Komöödia

sarjast 20. sajandi klassika

Varrak 2013

Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel

170 lehekülge 

Võtsin selle raamatu lugemiseks kuna  Austria on  Itaalia kõrval minu  lemmik-riigiks Euroopas. Metoodiline, nagu ma olen, soovin läbi lugeda võimalikult palju eesti keelde tõlgitud austria kirjanike teoseid.  Veetsin eelmisel aastal Viinis 4 kaunist kevadpäeva koos abikaasaga, kuid sellest jäi väheks. Käesoleva aasta maiks on juba lennupiletid ostetud  ja hotell broneeritud. Ühtlasi oleks see minu esimene välisreis täiesti üksinda. 

Thomas Bernhardilt siis eesti keeles teine raamat  „Vanad meistrid“.

Raamat algab nii : Olles kohtumise Regeriga Kunstiajaloo Muuseumis alles kella poole kaheteistkümneks kokku leppinud, olin ma juba pool üksteist seal, et võiksin teda, nagu mul oli juba pikemat aega kavas olnud, ükskord võimalikult ideaalsest vaatenurgast häirimatult silmitseda, kirjutab Atzbacher.

Hoiatan,  et see raamat sobib inimesele, kes ei otsi raamatust  põnevat süžeed  ning   hindab ja oskab vaimustuda kirjaniku stiilist.

Sest see raamat ei ole jagatud osadeks, peatükkideks ega  lõikudeks, taandridu pole.  Punktid ja teised kirjavahemärgid asuvad siiski oma kohal.  Kõik on üks katkematu joru, mis sujuvalt libiseb ühelt teemalt teisele, kuid  keerleb ühe mõtte ümber piisavalt kaua, s.t. väljendab ühte mõtet mitmes järjestikuses lauses. Lugemine on nagu lõngakera lahti harutamine. Tuleb tunnistada, lugemine läheb ladusalt,  muidu kirjutaksin, et lugemine on nagu mustrilise kampsuni lahti-arutamine. Aga kui  järje kaotad, siis tuleb alustada lehe ülaservast .

Süzeed õieti polegi.  On vana mees, kunstikriitik Reger, kes  juba 30 aastat käib ülepäeviti ennelõunal   Viini Kunstiajaloo Muuseumis ja istub Tintoretto maali „Valge habemega mees“ ees . Sellel pingil istudes mõlgutab Reger  oma  kriitilisi ja äärmiselt negatiivseid mõtteid kõige üle, eriti aga Austria ühiskonna ja kultuuri üle. Tõenäoliselt ta ka räägib, sest raamat kujutab endast teise tegelase Atzbacheri jutustust sellest, mida Reger on rääkinud. Selguse mõttes on peaaegu igas lauses „ütles Reger“. Selline raamat siis.

Kuigi Reger vihkab praktiliselt kõike vanadest meistritest Viini linna ja Austria ühiskonnani, ei ole raamat väsitav ega sünge negativism  nakkav. Võib lugeda intellektuaalse huumori pähe ja vanamehest hakkab kahjugi.

Raamatu moto on Kierkegaardilt:

Karistus vastab süüle: jääda ilma kogu elurõõmust , jõuda elutüdimuse ülima määrani . 

Ei tea küll inimest, kes sellise elu oleks ära teeninud.

Annan järele kiusatusele panna siia stiilinäide:

Iga päev ei tunne me mõeldes ju midagi muud, kui et meid valitseb variserlik ja valelik ja alatu valitsus, mis lisaks on veel ka kõige lollim valitsus, mida võib ette kujutada, ütles Reger, ja me mõtleme, et me ei suuda selles midagi muuta, see on see kohutav, et me ei suuda selles midagi muuta, et peame päris lihtsalt võimetuna pealt vaatama, kuidas see valitsus iga päev ikka veel valelikumaks ja variserlikumaks ja alatumaks ja lamedamaks muutub , et me peame rohkem või vähem kestva arusaamatuse seisundis pealt vaatama, kuidas see valitsus läheb aina hullemaks ja ikka talumatumaks. Kuid mitte ainult valitsus pole valelik ja variserlik ja alatu ja lame, vaid ka parlament, ütles Reger, ja mõnikord tundub mulle, nagu oleks parlament valitsusest veel palju variserlikum ja valelikum, ning kui valelik ja alatu on siin maal lõpuks justiits ja ajakirjandus ja lõpuks kultuur ja viimaks kõik sel maal; sellel maal valitsevad juba aastakümneid ainult valelikkus ja teesklus ja alatus ja lamedus ,ütles Reger. 

Ja läheb nii aina  edasi .

Kirjanik ise on paras tegelane.  Järelsõnas annab tõlkija Mati Sirkel väga hea ülevaate, tasub kindlasti lugeda.   1968. aastal sai Thomas Bernhard Austria Väikese Riigiauhinna ja pidas sellise tänukõne, mille peale Austria maksumaksja arvas, et „meie austerlased, ei maksa mitte selleks, et selliseid häbematusi kinni maksta. Me võime sellistest „kirjanikest“ mitte ainult mõneks minutiks, vaid igaveseks lahti öelda.“

Tõlge väga hea. Loen meelsasti raamatuid, millel tõlkijaks märgitud Mati Sirkel.

Vürtsi  lisas lugemisele see,  et järgmisel nädalal lähen puhkama ja tõenäoliselt võtan lugemiseks kaasa Austria kirjaniku Heimito von Dodereri raamatu „  Strudlhofi  trepp“, mis kaanekirjelduse kohaselt on „ülistuslaul Viinile ja tema ümbrusele ning osaliselt mälestusmärk Austria-Ungari kadunud monarhiale"

Saan teada ,kuidas pärast Regeri Austria vihkamist sobib ülistuslaul Austriale. Aiman ette, et Thomas   Bernhardi raamat  pakub mulle rohkem huvi.

Eks kirjanduses kehtib ka Goethe lause: „te püüdke inimesi rabada , sest rahuldada neid on raske.“  Ja rabav oma agressiivses eitamises see raamat on.  Ja nii palju huvi äratas raamat ka ,et otsin raamatukogust üles  esimese eesti keelde tõlgitud Thomas Bernhardi raamatu, 1984. aastal ilmunud „Külm“.