Kuu luuletus.

Väljas on veebruar
Viivi Luik

Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast Su südames näen: nõnda rahu meeltesse vajub.
Mõtlen: kui üksik ja valge jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid ja tumedat meekärjevaha
otsekui hõnguks sealt nüüdki ja otsekui oleks mu pihud
mustlepaverega võitud ja vislapuu vaiguga ihu

Niikaua taevasse vaata, kui lumed on sadanud alla.
Lumed on valged ja kerged ja lumede juuksed on valla
paljaste võrade kohal, kus õõtsuvad hõõguvad tähed
Niikaua lumesse vaata, kui aupaiste vajub Su pähe.
Hirme on maailma kohal ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean, sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid, kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna ja lumede juuksed jäid valla.
Kuhugi minna ei ole, sest aja sõnad on valjud
justnagu iilingud lauskmaal ja nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ja läheb näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen Su otsa ees. Ma ei häbene nutta.

Väljas on veebruar täna ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast Su südames näen: nõnda rahu mu meeltesse vajub,        
nõnda rahu mu meeltesse vajub.