Jane Bowles. "Aiamajas".

Draamateatris Jane Bowles „Aiamajas“

Lavastaja Priit Pedajas.

Kunstnik Pille Jänes.

Valguse kujundaja Kalle Karindi (Tallinna Linnateater).

Tõlkinud Kalle Hein. 

Osades Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor, Maria Klenskaja, Laine Mägi, Taavi Teplenkov, Kersti Heinloo, Hilje Murel, Viire Valdma, Marta Laan, Ester Pajusoo, Mari Lill.

Seekord ostsin 6 piletit: endale, emale ja minu tütardele. Nii et minu poolt vaatas etendust 5 ema ja tütre paari. Sest ühe ema ja tema 4 tütre suhted on kõik erinevad. Küll mitte ema poolt vaid tütarde poolt vaadatuna. Sellest olen elu jooksul aru saanud.

Etendus pakkus 3 ema-tütre paari.

Ülle Kaljuste (Gertrude Eastman Cuevas) ja Kersti Heinloo (tema tütar Molly): võimukas domineeriv ema ning allasurutud endassesulgunud tütar.

Laine Mägi (proua Constable) ja Hilja Murel (Vivian, tema tütar): ema ,kes näeb oma tütres konkurenti ning kadestab teda ja isa poolt tähelepanuga hellitatud tütar.

Maria Klenskaja (proua Lopez) ja Marta Laan (Frederica): Lõuna –Ameerika ülepaisutatud temperamendiga ema-tütre paar, kes tundusid üpris normaalsed või ei jõudnud ma selle ema-tütre paari mõistmiseni kultuuriliste erinevuste tõttu.

Näidend lavastati esmakordselt 1951.aatal, aga selles kajastatud teema on ajatu.

Etendust tasub vaadata emadel ja tütardel, kas koos või eraldi, eriti nendel kelle omavahelistes suhetes probleeme. Olen mõnikord lugenud Delfi naistefoorumeid ning hämmastunud, kui paljud tütred kurdavad oma emade üle. Ma ei oska öelda, kas etenduse vaatamine aitab neil oma probleeme lahendada, aga mõista üksteist ehk ometi rohkem. Ise loomulikult arvan, et minu peres selliseid probleeme pole. Õnneks „äratundmisrõõmu“ etenduses ei tundnud.

Arvangi, et see on rohkem naistetükk. Seekord võtsin ainult naisi kaasa ja ei teagi, mida mehed selle etenduse kohta arvavad.

Kava tasub ka osta. Selles on näitekirjanik Jane Bowlesi dramaatiline elulugu. Samuti katkend Simone de Beauvoiri raamatust „Teine sugupool“ ja Erich Frommi raamatust „Armastuse kunst“. Väärt raamatud, mida ehk paljud ei sattu lugema, aga kavas toodud katkendid aitavad näidendit (ja ennast) paremini mõista.

"Emaarmu sügavaim sisu on hoolitsus lapse kasvamise eest ning see tähendabki soovida lapse eemaldumist enesest. Siin peitub põhiline erinevus erootilisest armastusest. Erootilise armastuse puhul saavad kaks inimest üheks. Emaarmu puhul saab neist, kes olid üks, kaks iseseisvat inimest. Ema ei pea ainult taluma, ta peab ka soovima lapse iseseisvumist  ja sellele kaasa aitama. Just selles staadiumis saab emaarm raske ülesande: emalt nõutakse omakasupüüdmatust, võimet kõike anda ning mitte midagi peale armastatud lapse õnne soovida."

Erich Fromm „Armastuse kunst“ Tõlkinud Ann Alari. Pegasus 2006.

Priit Pedajase lavastaja töö meeldis väga. Valinud välja teatri tugevaimad nais-näitlejad, andes neile sobivad osad ning juhendades osasse sisseelamisel, on ta loonud suurepärase etenduse. 

Täpselt doseeritud liikumine, minemised ja tulemised, Ladina Ameerika elurütmi nii parasjagu, et muutu domineerivaks, ei tüüta ja ei jäta varju etenduse põhiteemat. Minimalistlik lavakujundus: ookeanirand aiamajaga ja ookeanirand restoraniga, jätavad palju ruumi näitlejatele, laval domineerib näitleja.

Helikujundust saab jällegi iseloomustada  „suurepärane“. Kavalehelt: Muusikalises kujunduses on kasutatud peamiselt ladinaameerika muusikat, näiteks Chavela Vargas, Heitor Villa –Lobos, Astor Piazolla, Ariel Ramirez, lisaks ansambel „Dead can Dance“, itaalia mandoliinimängijad, bretooni akordeonist. Chavela Vargase „Aquel Amor“ kitarripartii sisse mänginud Robert Jürjendal.

Ülle Kaljustele on osa "Aiamajas" viimaste aastate tipproll. Milline külm kaalutlev enesekindel naine , kuningannalik hoiak, täpselt mõõdetud žestid. Naine, kes teab, kuidas ennast maksma panna, teeb seda ,mida ise tahab ja paneb ka teised seda tegema. Terve näidendi jooksul mängivad kaasa näitlejanna näoilme ja žestid. II vaatuses hakkab see kuninganna murenema, tekib kahtlus, uskumatus: „kas tõesti ei olegi nii“, lõpuks saab kahtlus teadmiseks. Hirmud paljastuvad, tuleb seista silmitsi iseendaga, kuningannast saab väike ebakindel tütarlaps. Lõpulause“ kui ma väike tüdruk olin…“ jääb lõpetamata, kordub ja hääbub vaikusesse. Seejuures Ülle Kaljuste üksi valgetes riietes pimeneval laval ,ainult näitlejanna kuju ülevalgustatud, heledast heledam, siis hääbus valguski. See mõjub!

Seekord vaatas Ita Ever etendust saalist. Arvan , et Ülle Kaljustes on piisavalt materjali, et saada järgmiseks  Draamateatri grand old lady’ks.

Kersti Heinloo, saladuslik tütar, kes aina tuleb ja läheb, leidmata asu kusagil peale aiamaja, kelles on koos vihkamine ja armastus. Lioneli (Taavi Teplenkovi) abiga astub ehk välja ema varjust, kuid tal on liiga palju unustada, et õnnelikuks saada.

Laine Mägi samuti etenduses oma tuntud headuses. Kuidas muutub tema ema pärast tütre surma, täiesti teine inimene. Leinaga kõrvuti iseendale tõe tunnistamine ja vabaks saamine, aga ikkagi õnnetu. Laine Mägi ema mõistab ja toetab Mollyt, teise ema tütart. Üldse tundub etenduses, et teise ema tütart on kergem mõista ja toetada: Vivian imetleb ja leiab mõistmist Gertrude Eastman Cuevasi poolt, Frederica on see, kes lõpupildis Gertrudele lilled toob.

Selles näidendi õnnelikke naisi ei olnud, kui ehk need Lõuna-Ameerika naised, pigem arvan, et ei saanud neist aru.

Meeste rollid täiesti olemas: Jaan Rekkor (nii harjumatu habemeta) lõunaameerikalik elunautleja ja Taavi Teplenkov, noor unistaja. Mitte just need mehed, kellest naised unistavad.

Mulle etendus väga meeldis. Vaataksin „Aiamajas“ veel kord, Pille –Riin Purje eeskujul. Aiman, et sellest saab Draamateatri menuetendus, kuid loodan pileti siiski saada.

Riputan siia Chavela Vargase „Aquel Amor“

Ja ühe loo ansamblilt „Dead can Dance“. Varem ei teadnud ma sellest midagi, aga hakkas kohe meeldima. Ja sobib etenduse õhustikuga.