"Vares" Endla teatris 08.03.2014

Mart Kivastiku ajalooline müsteerium „Vares“

Võibolla ei peakski teatrielamuse otsingul Tallinnasse suunduma vaid Tallinnast eemale. Veendusin selles uuesti vaadates 8. märtsil Pärnu teatris "Endla" Mart Kivastiku ajaloolise müsteeriumi „Vares „ esietendust.

Tänuväärne ja kunstiliselt läbitöötamata materjal autorile. Eesti soost arst ja luuletaja, Nõukogude Eesti poliitik, kes lõpetas elu enesetapuga 1946.a. ja kelle surma ümber hõljub vandenõuteooria.

M. Kivastik on näidendi nimetanud „ajalooliseks müsteeriumiks.“ Müsteerium piltl salatoiming; midagi saladuslikku, mõistatuslikku.

Etenduse tutvustuses on öeldud "Vares” on groteski ja thrilleri piirimaadel balansseeriv müsteerium, mis toetub suuresti tõsielulisele ainesele."

No oli groteski – stseenid rottidega, oli ka thrillerile omast pingestatud sündmustikku- paljud mehed laval olid relvastatud, kõlasid mõned lasud, kohtumine NKVD –ga tundub praegusel ajal juba isegi thriller.

Siiski jäid etendusega rahule rohkem need ,kes tulid vaatama ajaloolisel ainesel põhinevat näidendit, nagu mina oma kaaslasega, ning pettusid tõenäoliselt need, kes ootasid thrillerit. Minu reast lahkusid pärast vaheaega mitmed noored inimesed.

Kindlasti tasub osta kava(1,5 €), mis annab näidendi tegelastest ja 1941-1946 aasta sündmustest parema ülevaate kui minuaegne ajaloo õpik.

Loeksin heameelega romaani Vares-Barbarusest.  Hea haridusega , arsti ametis hästiteeniv, ennast luuletajana teostav Viljandimaa väiketalupidajast vallavanema perest pärit, miks sai temast Eesti NSV esimene peaminister ja hiljem Ülemnõukogu Presiidiumi esimees?

Lisateave Päevalehest:

Johannes Vares-Barbarusest on kavas teha Eesti Vabariigi saja aasta juubeliks ajalooline mängufilm. Filmi esitas „Eesti Vabariik 100” filmiideede konkursile stuudio Catapult Films, mis toodab teleseriaali „Riigimehed” ja ka aastavahetuse menukat naljasaadet „Tujurikkuja”. Tööpealkirja „Geomeetriline inimene” kandvast filmist ei saa siiski komöödiat. „Kirjutame Vares-Barbarusest ajaloolist draamat,” selgitas Catapult Filmsi produtsent Erik Moora.

Mart Kivastik lahendas küsimuse cherchez la femme (otsige naist) võtmes. Barbaruse armastatud abikaasa ei soovinud elada Pärnus ja unistas Tallinnasse kolimisest.

Vastuse võttis näidendis kokku TASS korrespondent Pjotr Izmestjev (Lauri Kink): Barbarus on oma naise tuhvli all ja teeb mida naine tahab„. Barbaruse kõhklusi ameti vastuvõtmisel aimus näidendist küll.

Minu kaaslane ütles , et Barbarus oli mees, kes tahtis iga valitsuse ajal hästi elada ja pildil olla. Väike vastuhakk kehtivale korrale, väike flirt venelastega, maailmaparandaja ja julgete väljaütlemistega mehe kuulsus, see sobis talle. Ei saa ütlemata jätta, et sellest elatuvad ka tänapäevased arvamusliidrid. Kui aga väiksest mässust oli saamas suurem sündmus, ehmus Barbarus ka ise, aga nüüd oli juba hilja.

Kavalehelt M. Kivastiku epitaafist:

„Nii tegeles Barbarus oma isikliku, väikse mõnuga, just parasjagu silmapaistva, mitte liiga kurnava vastuhakuga kuni aastani nelikümmend. Siis sai mäng otsa. Barbaris oli kogemata saanud, mida oli tahtnud: võrdsete riigi sõprade venelaste võimu all, kes käskisid hakata peaministriks ja jutul lõpp.“

Mulle meeldis see, et autor ei olnud venelastest tegelasi naeruvääristanud ja sellega ei pingutanud üle ka näitlejad.

Lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokujundajad Terina Tikka ja Argo Valdmaa.
Kalju Komissarov on lavale toonud loo ühe mehe traagikast ja valedest valikutest. Pärast etendust tekib suur huvi luuletajast riigimehe persooni vastu.

Nappide lavaliste vahenditega oli lavale manatud  eduka Pärnu arsti salong, rannapromenaad, Toompea kabinet ja  rong. Üks platvorm, üks tiibklaver- kord klaver kord kirjutuslaud ja hoopis teine meelolu. Valge telefon, Pärnu esimene, keegi sellele ei helista, sest Pärnus on telefone vähe, esimene helistaja  ongi TASS-i korrespondent. Trükimasin. Semperi kahtlus, et mis saab loomingust kui see hakkab masinast läbi käima. Kõigil asjadel laval on etenduse seisukohalt tähendus. Huvitav oli varjuteatri võtete kasutamine.

Põneva valguslahendusega muljetavaldav rottidega stseen. Mainima peab ka ajastutruud muusikat. Videokuntsnikud andsid oma parima ja lubasid ka väikese vimka: kui joonistus Stalini portree, siis vilksas korraks ka Putini nägu, mis tekitas saalis mõnusa sumina.

Kokku suurepärase kaasaegse teostusega aja- ja kultuuriloodraama.

Näitlejatest.

Indrek Taalma, minu arvates üks parimaid eesti meesnäitlejaid, tegi Johannes Vares Barbaruse rollis meistritöö.  Nii et kui Barbarus loo lõpus, tegelikult küll näidendi alguses oma saatusliku otsuse tegi ,siis oli vaataja koos näitlejaga  läbi teinud tee nende kolme sõnani „ei suuda enam“, mis ta hüvastijätukirjas kallile Siutsule kirjutas. Taalma mängus oli seda šarmantset eneseimetlejat, joviaalset Pärnu arsti ja isepäist luuletajat ning hiljem väsinud kõhkluste küüsis keskealist võimu tööriista. Küllap loksuvad kõik osatäitmised (12 näitlejat 25. rollis) etenduste jooksul paika. President Konstantin Pätsi vaadates nägin ikka Ago Andersoni ja Karin Tammaru Siuts meenutas mulle kangesti Elisabeth Tamme mängu :

Mis koht eriti hinge läks:

Vares- Barbarus koos Johannes Semperiga (või oli see Nigol Andresen?) Jaroslavlis, kõrvaltoas harjutab Gustav Ernesaks naistega laulu „Mu isamaa on minu arm“. Mehed omavahel: „Me mäletame ,nii et mitte keegi ei kuule.“

Kellele –kõigile.

Mõnus esietenduse õhkkond saalis, vaatamas Jaan Rekkor, Jüri Vlassov ja teisi näitlejaid. Kavamüüja vanem daam J. Vlassovile, kes otsib 1,50 € kava eest: „Kui sul õllerahast hiljem puudu tuleb, too tagasi“.

Saalis veel Pärnu linnapea, tuntud advokaadid, mõni lahkuva valitsuse minister.

Ja enne teatrit õhtusöök Pärnu õdusamas kohvikus Mahedik.

Lisalugemist:

Internetist leidsin Valdur Ohmanni „Johannes Vares-Barbaruse komparteile esitatud elulugu ja tema saatus“. Huvitav lugemine pärast näidendit.

Johannes Vares-Barbaruse luletus siia enam ei mahu, valin tema luuletuse märtsikuu luuletuseks