Timur Vermes. "Ta on tagasi"

Timur Vermes

Ta on tagasi.

Kirjastus "Kunst"2013

326 lehekülge

Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke.

Toimetaja Inna Lusti

Kellest raamat on saab aru tähelepanelikult kaant silmitsedes.

On aasta 2011, Hitler ärkab Berliinis tühermaal türklaste keskel ja alguse saab tema tegevus 21. sajandil, mis viib ta saksa televisiooni ning raamatu lõpuks oma partei moodustamiseni. Kõik see saab võimalikuks, kuna enamus inimesi peab teda andekaks naljameheks, kes teeb Hitlerit järgi. Seda ,mida teised peavad jandiks, kasutab raamatu peategelane ära enda taastulemiseks.

Ma ei ole lugenud ühtegi arvukatest eesti keelde tõlgitud Hitleri raamatutest. Ei ole huvi pakkunud. Sellepärast ma ka ei tea, kuidas Hitlerit neis raamatuis kujutatakse. Timur Vermes oma raamatus on Hitlerile andnud inimlikud jooned: ta on sarmikas, viisakas ja paindlik aga järjekindel ja loogiline. Kirjanik justkui küsiks, kas Hitler võis ka selline olla? Mina olen sellest põlvkonnast, kellele Hitler oli koletis ja sõjaroimar, seetõttu mõjub selline lähenemine mulle segadust-tekitavalt. 

Kohati pidin teksti üle lugema, et aru saada, kuid see ei ole tõlkija süü, tõlge on hea. Raamat on kirjutatud peategelase sisemonoloogina ja võrdlemisi väsitav lugeda, kohati nagu propagandistlik ülespuhutud tekst.

Alguses on raamat naljakas, naerad Hitleri üle ja kogu südamest. Aga samamoodi naeraksid ju ükskõik kelle üle, kes üle poole sajandi hiljem surnuist üles ärkab ja tänapäevas toimetama hakkab. Kui näiteks Andrus Kivirähk kirjutaks raamatu, kuidas Kalevipoeg 21. sajandil ellu ärkaks ja toimetaks, oleks tõenäoliselt ka naljakas.

Raamatu keskpaigas naerad juba koos Hitleriga, kes leiab üles tänapäeva Saksamaa kitsaskohad ning neid teravmeelselt nahutab. Lisaks imetled tema püsivust, järjekindlust ja strateegiat.

Aga kas Hitlerit sobib imetleda ja temaga koos naerda. Võib-olla on ta selles raamatus liiga inimlikuks tehtud, mõtled ja loed edasi, lootuses et lõpuks klaaritakse kõik ära. Tõenäoliselt sureb ta uuesti raamatu lõpuks või selgub, et on lihtsalt üks haletsusväärne hull vanamees. Aga nii ei lähe.

Tsitaat raamatu viimaselt leheküljelt : .. Kui terve pihutäis parteisid sult küsib, kas sa tahaksid nende liikmeks saada, siis on ju hea nõuanne mitte raisata oma isiku väärtust teiste eesmärkidele, vaid ikka enda heaks. 1919.aastal oleksin ma kuskil teises parteis hävinud. Selle asemel võtsin ma üle tähtsusetu pisipartei ja vormisin seda oma soovide kohaselt, mis oli oluliselt tõhusam. Antud juhul võiksin ma raamatu avaldamise tuules ja samaaegselt startiva uue saatega käivitada propagandarünnaku ja siis asutada uue liikumise. Sawatzki saatis mu mobiilsesse telefoniaparaati juba ka mõned visandid  plakatite jaoks. Need meeldivad mulle hästi, tõesti hästi.

Need kujutavad mind ja on väljanägemiselt tublisti vanade plakatite moodi.

……Ta pakkus juba ka uue valimislausungi välja. See toretseb kõikide plakatite allservas, ühendava elemendina. See hõlmab vanu teeneid, vanu kahtlusi, aga pealekauba on selles humoorikas –lepitav element, millega saab nende piraatide ja muu noorrahva valijaskonda oma poole tõmmata. Lausung kõlab:

„Mitte kõik polnud halb“.

Sellega annab tööd teha.

Võiks ju raamatut pidada ohuromaaniks: kirjanik soovis näidata, kuhu võib jõuda  masside mõjutamisega.

Aga nii ei ole. Kirjaniku soov on just näidata, et Hitleril olid ka inimlikud jooned .
Intervjuus BBC –le ütles Timur Vermes „He was elected and people don't elect idiots. We are used to thinking that he wasn't able to think clearly and have a certain kind of logic. I think that is the surprise in the book is that Hitler has a certain kind of logic. Mina oskasin selle tõlkida nii: Ta valiti ja inimesed ei vali idioote. Me oleme harjunud mõtlema, et ta ei suutnud selgelt ja loogiliselt mõelda. Ma arvan, et see on üllatus, et raamatus on Hitler loogiline.
See jutt, et rahvas valis, mulle eriti ei meeldi. Kohe tuleb meelde rahva poolt valitud Janukovitš ja Putingi, kellest on paras füürer saanud.

Saksamaal on raamat populaarne, antud välja ka audio raamatuna, mida saab  Youtubes kuulata. Aga see on ehmatav kogemus, sest Christoph Maria Herbst loeb raamatut Hitleri häälega.

Raamatu muusikalise kujunduses nimetatakse Wagneri ooperit „Nürnbergi meistrilauljad“ ja „Valküüride lendu“, viimasest  valis Hitler  oma mobiilihelina. Riputan siia katkendi  „Valküüride lennust“. Ilus muusika, vaatamata sellele, et meeldis ka füürerile.