Indrek Hargla "Wabadusrist" Draamateatris.

„Wabadusrist“

Indrek Hargla

2013

Kahes vaatuses

Lavastaja Hendrik Toompere JR

Kunstnik Ervin Õunapuu

Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja

Valgus Hendrik Toompere JR

Videokunstnik Tauno Makke

Liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere

Etenduse juht Karin Undrits

Osades Ivo Uukkivi, Ain Lutsepp, Tõnu Oja, Jüri Tiidus, Harriet Toompere, Guido Kangur, Indrek Sammul, Uku Uusberg, Roland Laos, Raimo Pass, Marta Laan, Liisa Pulk (külalisena), Liis Haab, Tiit Sukk, Lauri Kaldoja.

Viimase kahe kuu jooksul  nägin 3 etendust-filmi, mis õiges kronoloogilises järjestuses võiksid moodustada triloogia.

Nägin neid sellises järjekorras:

Mart Kivastiku „Vares“ Pärnu teatris „Endla“ Kalju Komissarovi lavastatud;

Martti Helde film „Risttuules“;

Indrek Hargla „Wabadusrist“ Draamateatris Hendrik Toompere JR lavastatud.

Kahest esimesest olen juba kirjutanud, nüüd asun kolmanda juurde.

Sisust ma ei kirjuta, seda tegi Maalehes põhjalikult Margus Mikomägi „Wabadusrist vildak kui Pisa torn“ 10.04.2014, täies mahus loetav „Teatritaskust“ "http://www.teatritasku.ee/index.php/1-kylg/35-1-sektsioon/550-wabadusrist-vildak-kui-pisa-torn"   ja paberlehest.

Arvustuse kirjutas Eesti Päevalehes Veikko Märka –„Vabadusrist  ja –viletsus“  "http://www.draamateater.ee/vabadusrist-ja-viletsus-epl"

Informatiivsed ja põhjalikud mõlemad.

Oskan lisada vaid enda, tavalise teatrikülastaja, märkmed.

Autorist:

Indrek Hargla suutis 16 aastat Eesti Vabariigi  ajalugu mahutada kolme ja poole  tunni sisse  nii, et igav ei hakanud. Lisaks poliitiliste sündmuste ajaloo kajastamisele oli  vaimukat teksti , päevakajalist põnevust: esimene televiisor, dirižaabel Tallinna kohal, seltskondlikku elu.

Eks muidugi võib vaielda autori ajalookäsituse üle. Minu ajalookäsituses toimus pärast etenduse vaatamist murrang. NB ,olen tavaline vaataja. Ma pole Magnus Ilmjärve „Hääletut alistumist“ lugenud.  Päts oli minu jaoks vaikiv kangelane. Teatritükk keeras kõik pea peale: Päts tegeles rohkem oma võimu kindlustamisega ja pjedestaalile  tõsteti vapside võitlus. Kodus tõstsin raamaturiiulis William Tomingas’e „Vaikiv ajastu Eestis lugemisjärjekorras  ettepoole. siiski on tunne, et kerge on hukka mõista ja raske mõista ,miks tollastes oludes toimiti just nii. 

Kui rääkida suure eesti romaani otsingutest, siis minu arvates on Indrek Harglal kõik eeldused olemas sellise romaani kirjutamiseks. Suurepärane ajaloo tunnetus , mastaapsus ja ilmekad karakterid.

Lavastajast :

Väga hea minu arvates.  Tõsine tükk, kuid mitte iga , laval ei tekkinud tühja kohta, kõike parasjagu. Tantsunumbrid ja seltskonnaelu , et ajaloo jälgimine liiga pingutav ei oleks ja ega olnudki pingutav. Kui ühe sõnaga lavastust iseloomustada, siis minu jaoks oli see kirglik ja kohati oli laval toimuvat valus vaadata, ikkagi meie endi ajalugu. Väga hästi toimisid lavastatud ja autentsed videoklipid. Algas etendus laidoneri (Ivo Uukkivi) patriootilise esinemisega, etenduse lõpu poole välisminister Karl Selteri autentne kõne baaside lepingust NSV Liiduga.
Siinkohal tahan kiita huvitavaid tantsuseaded, mis olid kergelt  väärastunud ning sellega just sulandusid etendusse.

Ja Ants Eskola laulis Tiit Suka isikus. Aga siin ehtne Ants Eskola:

Meeldis ka muusikaline kujundus, kasutatud oli teiste lugude kõrval näiteks  Cesar Francki „Panis Angelicus“, üks minu meelislugusid:

Kuigi kostüümid, näitlejate kõne ja lavakujundus olid väga ajastutruud, siis tahes-tahtmata  kiskus paralleele tõmbama tänapäeva Eesti Vabariigiga.

Näitlejatest:
Ma vaatasin „Utoopia“ 2. osa „Laevahukk“ ja kiitsin näitlejaid. Aga nüüd peale „Wabadusristi“ tahaks öelda, et eesti mees tuleb eesti näitlejatel ikka kõige paremini välja.

Hea kooslus ka ilma Märt Avandi ja Mait Malmsteinita, mu laps küsis kohe, kas kumbki neist mängis. Suurepärane ansamblimäng.  Ivo Uukkivi Johannes Laidonerina tegi nalja ja vastutas selle eest, et saalis naerda saaks. Ain Lutsepa kaval ja intrigeeriv  Päts. Minu teatrikaaslasele meeldis Tõnu Oja Karl Robert Pusta osas. Tiit Sukk vabadussõjalase Artur Sirk’i osas,  temas oli paatost parasjagu, ei häirinud. Mulle endale meeldis väga Indrek Sammul Karl Einbundi (Kaarel Eenpalu) osas. Mitte just peaosa, aga laval alati märgatav, ka siis kui tagaplaanil  ja tema  ägestumine stseenis Reiga (näitleja Lauri Kaldoja)  oli ikka väga ehtne.

Kellele soovitan, kõigile. Etendus annab paraja doosi patriotismi ja süvendab ohutunnet tänases maailmas.

Gümnasistidele teeksin suisa kohustuslikuks . Margus Mikomägi ütleb oma arvustuses, et lavastus annab vaatajale järeleaitamise tunni meie rahva ajaloost. Mulle oli seda küll vaja.

Parem on etendust vaadata, kui pisutki aimu on Eesti Vabariigi ajaloolistest isikutest,  kes on kes. Minul väga täpset ülevaadet ei ole, see –eest tunneb ajalugu väga hästi minu kaaslane teatris, kuigi   õppis koolis ajalugu samade Nõukogude Eesti õpikute järgi.   Nii rääkisime Pätsist ja Laidonerist ja teistest vaheajal ja veel tund aega pärast autoga koju sõites. Tunnistan , et seda ei juhtu tihti teatrist koju sõites.

Aga vaadata võib ka siis kui ise ajalugu ei tunne. Kavaleht aitab järele. Seetõttu ei saa ma nõustuda Veiko Märkaga, kes ütleb, et kõik oluline, mis laval toimub, on ajaloos pädevale vaatajale ette teada ja mittepädev ei saa nagunii midagi aru.

Publik oli seekord üllatavalt noor,  tavaliselt on ülekaalus minuvanused. See teeb rõõmu. Ja etenduse lõpus tõusid vaatajad püsti, ooperis toimub seda tihti, sõnalavastustes harva. Kavatsen oma lastele osta piletid sügisel.  Aga kes soovib, jõuab veel kevadel vaadata, maikuuks on mõned piletid saada.