Otto Schneidereit. Johann Strauss ja linn ilusal sinisel Doonaul.

Johann Strauss ja linn ilusal sinisel Doonaul Otto Schneidereit 

Kujundaja: Helje Saar

Kirjastus: Olion
2003

Lehekülgi: 239
Saksa keelest tõlkinud  Viktor Sepp ja  Ruth Kivastik

Toimetanud Helle Tiisväli

Sisu tutvustusest: Otto Schneidereit laseb Viini linnal meie silme all kasvada. Üksteise järel ilmuvad kuulsad viini klassikud, toimuvad revolutsioonid, ehitatakse ja põletatakse teatreid, õilmitseb ja hääbub monarhia. Ikka enam on aga kuulda elurõõmsaid, veetlevaid valsiviise – trooni hõivab Strausside dünastia!
Valsikuningas Johann Strauss on küll raamatu tähtsaim tegelane, kuid ei saa kirjutada Straussidest, rääkimata sealjuures kirjanikest ja näitlejatest, mainimata kaasaegseid riigitegelasi, tsiteerimata ajakirjandust. Ja muidugi ei saa kõike seda teha, kirjeldamata veel üht peategelast - ilusa sinise Doonau ääres asuvat Viini.

Just täpselt selline see raamat ongi. Lugedes võtsin kõrvale Viini kaardi, meenutamaks eelmist Viini reisi ja kavandamaks maikuist reisi ( loodan et Lufthansa ei streigi).  Esimesel  reisil keskendusin rohkem vanemale muusikale- on ju Viin ka  Haydini,  Mozarti ja  Beethoweni  linn.  Külastasin nendega seotud kohti ja kontserte.

Aga Viini ei saa mõista Straussita. Terve sajandi oli üks perekond –Straussi perekond,  viiulit mängides, dirigeerides ja komponeerides oma linna ajaloo saatjaks. Ma ei tea ühtki teist muusikute dünastiat , kes oleks oma linnaga nii kokku kasvanud ja sellele mõju avaldanud. Straussi  muusika lõi linnale selle tänaseni säilinud elurõõmsa  ja nautleva linna maine. Muuseas Straussist ei saanud kunagi Viini aukodanikku, selleni ta ei jõudnud.1884.aastal  nimetati Johann Strauss seoses neljakümne aasta täitumisega tema tegutsemisest kunstnikuna Viini linna maksuvabaks kodanikuks- vabastati kõigist linnaga seotud maksudest. Muuhulgas loobus ta loobus Austria kodakondsusest kuna soovis kolmandat korda abielluda ja Austria klerikaalne õigus seda ei võimaldanud. 

Viin müüb oma muusikajalugu edukalt ka tänapäeval. Igal õhtul on võimalik külastada kontserte ajaloolistes hoonetes, kuulata Mozartit või  Straussi ajastutruult kostümeeritud orkestri esituses. Mitmes kohas on kontserdid koos dineega –piduliku õhtusöögiga. Võidakse öelda, et tegemist on turistilõksuga, millest tõeline muusikasõber kõrvale hoiab. Aga suurlinnale kohaselt on ka turistidele mõeldud kontsertidel hea muusika heas esituses. Lased end muusikal kaasa haarata ja oled vaimustuses koos teiste turistidega, kes samuti, nagu sa isegi, on tulnud Viinist otsima vanade aegade jälgi ja muusikalisi elamusi. Sain ühtmoodi elamuse nii Viini linnapargi kuursaalis, küll ilma dineeta, kui ka Viini Riigiooperis. 

Viini muusikajaloolane Alexander Witeschnik nimetas Viini muusikaajalugu „maailma võlumise ajalooks“ ja see ei unune  Viinis hetkekski. Eelmisel aastal pärast Viini reisi mõistsin, et olen leidnud „oma linna“ ja võin seda külastada igal aastal, põdemata, et teised linnad  nägematajäävad.

Viini linnapargis on kullatud pronksist mälestusmärk Johann Strauss pojale, Johann Strauss (II,) nagu nüüd kirjutatakse. Autor on Edmund Hellmer ja see püstitati 1921.aastal. Väidetavalt on see Viini kõige enam fotografeeritav kultuuriobjekt. Oma panuse statistikasse  andsin minagi.

Eelmisel nädalal Barbara Sternthali raamatust kirjutades viitasin  Eduard Straussi valsile „Aus dem Rechtsleben“ ja kahtlesin, kas arstidele ka  oma balli-muusika  kirjutatud on. Ongi. Johann  Strauss (II) paistis silma just selle poolest, et kirjutas  valsse, polkasid ja marsse  kõikvõimalike ürituste  puhuks:  keisri välisreisi ja välisreisilt naasmise auks, juristide balli ja inseneride balli puhuks  ja ka arstidele. Arstidele näiteks sellised: Äskulap polka (Eskulaap-polka), valsid“ Erhöhte pulse „ (Kiirenenud pulsid) ja „Paroxysmen“ (Paroksüsmid) ja  „Lebens-wecker“ (Elluärataja). Nimetused, mis tekitasid furoori ja mille üle palju naerdi. Eskulaap muuseas tähendab arsti või meedikut ning paroksüsm on äkiline äge (haigus)sööst, purse.

Aga ma ei kuula siin ühtegi neist tantsupaladest vaid Johann Straussi tuntuma opereti „Nahkhiir" II vaatuse finaali. Kuulake ja vaadake ometi, kes siin kõik laulavad! Ja kui noored nad kõik on! Väga kohane enne Endel Pärna 100 tähistamist. 

Raamatut soovitaksin kõigile, kel Viini reis ees ja ka neile, kes soovivad Viinist ja Straussidest rohkem teada saada,  sinna reisimata. 

Raamatule võib ette heita vaid eluloolise  kronoloogia  ja nimede registri puudumist, kuid need puudused ei vähenda raamatu väärtust infoallikana.