Kuu luuletus

Olen nagu käharpäine vaher -

kevaditi käärib minus mahl.

Siis ma armun, mitu korda vahel,

õige harva jätan armumata kah.

Igal suvel sahistaksin lehti,

raputaksin oma rohetavat rüüd.

Kui ma oleks päris vaher, ehkki

juukseid tuules lennutada võin ka nüüd.

Igal sügisel ma kaotan möödun’d õnne,

lasen kingad tuule kätte laiali.

Siis on jälle rändamise tunne,

siis on mõtted jälle hajali.

Igal talvel uinun lumehange alla,

unustan, mis kõik mind erutas.

Igal talvel jätan mõtted tuulde valla

kuni jälle kevad üle aasta perutab.

Siis ma ärkan, olen jälle vaher,

minus käärima lööb armastuse mahl.

Igal kevadel ma süttin, vahel varem,

aga vahel veidi hiljem kah.

Olen väike käharpäine vaher.

juuksed õites, silmad säramas.

Vaatan naerdes, kuidas vana naine

astub läbi vahtrast tehtud värava.

Doris Kareva.