Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper „Nii teevad
kõik naised“ („Così Fan Tutte“) kahes vaatuses Lorenzo da Ponte libretole.
Maailmaesiettekanne 26. jaanuaril 1790 Viini
Burgtheateris
Muusikaline juht ja dirigent James Levine.
Susanna Phillips- Fiordiligi. Olen artisti näinud „Boheemis“ Musetta rollis.
Isabel Leonard- Dorabella
Danielle de Niese- Despina
Matthew Polenzani- Ferrando. Olen näinud
„ Armujoogis“ Nemorino, “Maria Stuardas“ krahv Leicester’i, ja „Traviatas“ Alfredo rollis
Rodion Pogossov- Guglielmo
Maurizio Muraro- don Alfonso
Naispeaosatäitjad seekord noored Meti ooperitähed Isabel Leonard , Danielle de Nielse ja Susan Phillips, kõik imeilusad nagu piltidel näha, laulsid sama imeilusasti.
Riputan siia MET Opera lavastuse I
vaatuse finaalist pildi:
Kaunis Mozarti muusika! Ei viitsiks ju
muidu istuda keset päeva päikselisel soojal pühapäeval 4 tundi kinos.
Nägin ooperit teist korda. Esimene kord
oli Estonias, aga mitte 2009.a, kui lavastas Walter Sutcliffe, vaid tunduvalt
varem. Aastat ei mäleta ja internetist ei leidnud, aga Dorabellat laulis Marika Eensalu, nii et
pidi üpris ammu olema.
„Cosi fan tutte“ sisu kohta kirjutatakse
tavaliselt: banaalne.
Noored ohvitserid Ferrando ja Guglielmo
kiitlevad, et nende kihlatud Dorabella ja Fiordiligi on igavesti truud. Don
Alfonso pakub noormeestele kihlvedu, et suudab ühe päevaga tõestada nende
pruutide ja seega kõigi naiste truudusetust. Noormehed võtavad kihlveo vastu:
nad luiskavad, et neid on sõtta kutsutud, kuid pöörduvad maskeeritutena tagasi,
et püüda teineteise kihlatut ära võrgutada.
Don Alfonso võidab kihlveo. Loomulikult
ei tunne Dorabella ja Fiordiligi oma maskeerituid kallimaid ära, aga nii juhtub
ka tänapäeval, kui tuletada meelde kultusseriaali „Vaprad ja ilusad“. Aegadeülene nipp meelelahutuses, ooperis koomilises, "Vaprates ja ilusates" draamatilises kasutuses.
„Così fan tutte“ valmis Saksa-Rooma
keiser Joseph II tellimusel. Ooperit peeti 18. sajandil julge teemakäsitluse tõttu
ennekuulmatuks – kolm meest panevad kaks tütarlast proovile eesmärgiga
tõestada, et kõik naised on truudusetud- nii teevad kõik naised!
2009.a Estonia lavastust tutvustati nii: oma aktuaalsust
pole aastal 1790 Viinis etendunud ooper, mis kirjeldab julgelt ning humoorikalt
kodanlikku (naiste)kaksikmoraali,
siiani kaotanud.
Kodanlikku (naiste)kaksikmoraali rõhutasin mina, minus tõstis pead feminismi
kuradike. Puhas mehelik šovinism: mehed veavad kihla naiste truuduse peale,
punuvad alatult pettuste võrgu koos äraostetava naisega, teesklevad armuvalu, haigust, suremist,
tagatipuks võrgutavad oma pruudi õe, vannuvad armastust. Ja lõpuks on kodanlikud naised süüdi!
Mis on lubatud meestele, ei ole lubatud
naistele, selles on kaksikmoraali iva!
Nii palju siis sisust ja ei tasu end
heidutada lasta väidetavast banaalsusest .
Ooperis on sisu tinglik ja teisejärguline. Mozarti muusika võlub, ma
võin kuulata seda andunult kinnisilmi.
Ja kui sinna juurde veel näitemängu tehakse, siis on see boonus.
MET Opera pakkus koomilist vaatemängu. Ma
ei mäleta, et Estonia etenduse ajal naerda sain. Sõbranna vaatas 2009.a.
lavastust ja ütles ka, et koomikat polnud või oli vähe. Nüüd naersime mõlemad.
See eeldab muidugi inglise keelest aru- saamist, sest lauldakse
itaalia keeles, tekst on inglise keeles. Kuid mitte ainult tekst, ka näoilmed
ja tegevus hoiavad koomilisust üleval.
Kõik MET Opera lauljad on suurepärased näitlejad. Lavastus on selline
holliwoodlik, lisandub suurepärane muusikaline esitus. Aga see ei ole siiski kino vaid ainukordne ja ükskord sündiv etendus. Kinos näiteks ei näe, et Matthew Polenzanil kipub parukas peast
libisema ja ta higistab, need puudused likvideeritakse võtte vaheajal. Ooperi ülekandes näeb seda ja paraku lähivõttes ka palju muud, mida teatrilavalt ei näe ja alati ei tahagi näha.
Selleks, et aimu saada ooperi kaunist
muusikast riputan üles oma lemmikaaria i II vaatusest "Il gore vi dono".
Video ei ole MET Opera etenduselt, 1996.a. laulsid seda Pariisis Susan Graham ja Simon Keenlyside.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar