Mina Viinis 30.aprill -04 mai 2014. 1. osa

Eelmisel aastal külastasin Viini aprillis 3 päeva. Olin esimesest hetkest sellest linnast  võlutud.  Tundsin kohe, et see on minu linn ja tegin otsuse, et siia tulen tagasi. Olen reisinud ja mitmeid linnu näinud, aga „oma linna“ lihtsalt tunneb kohe ära. Viinis võluvad  mind sõbralik ja avatud õhkkond, linna suursugune ja hoolitsetud välimus, mitmekülgne kultuurielu, ammendamatu ajaloo- ja kultuuripärand ning kõik ülejäänu ka. Mihkel Raud ütles ühes telesaates, et tema linn on New York ning ta proovib vähemalt korda aastas seal käia.

Teiselt Viini reisilt tagasi tulnuna loodan, et jõuan sinna veel kord.

 30. aprillil võttis keiserlik linn mind  vastu sooja päikesesära ja õitemerega: õitsesid kastanid, punased hobukastanid ja mandlipuud.  

Esimese päeva õhtuks oli minu kultuurikavas ooper „Roosikavaler“ Viini Riigiooperis. Viini Riigiooperi pileteid saab broneerida aasta ette, oma piletid neljale ooperile tellisin internetis mais 2013. Kuni märtsini 2013 sain  piletid kaheks  õhtuks, kolmandaks ostsin pileti komisjonimüügist ja ühe õhtu pileti asendasin kontserdipiletiga Musikvereini saalis.

25. mail 1869 Mozarti „Don Giovanni“ etendusega avatud Viini ooperimaja on tõeline vaatamisväärsus nii seest kui väljast.

350 etendust hooajal

600 000 külastajat hooajal

10 esietendust  (2013/2014)

50 balletti ja ooperit repertuaaris

488 lauljat, neist 60 koorilauljat

104 balletitantsijat

200 lavatöölist

1709 istekohta

567 seisukohta

Alates maist  saab etendusi vaadata maja küljel asuval suurel ekraanil tasuta, selleks on paigaldatud pingid. Internetist saab osta otseülekande oma arvutisse.

Kuna eelmisel aastal ooperikülastuse ajal klõpsutasin  hoolega fotoaparaati, siis sel aastal võisin turistidest eristuda ja puhvetis rahulikult veini nautida. Ikka Austria oma Grüner Veltlinerit. Kodus juues tundub see vein alati nii hapu. Viinis sobib hästi ja on odavam kui itaalia veinid.  Viinlased joovad ise ooperis meelsasti vahuveini. Veel armastavad nad ooperis tublisti süüa, letid on täis tillukesi imearmsaid kanapeesid ja mini tassikooke ("mini cupcake"). Kohvi viinlased ooperis ei joo. Otsisin kohvi kaua, lõpuks leidsin vaid ühes puhvetis neljast.  Et kuidas ma viinlased ooperis ära tunnen? Mitte ainult keele järgi, nad on tavaliselt heas vormis vanemad inimesed, väga hästi riides, sõbralikud, seltskondlikud ja rõõmsad.

See trepp on kuulsa Viini ooperiballi tuntud kohtumispaik ja siin armastavad end pildistada lasta turistid.

Ooperisaal enne algust, valgustatud on nn. keiserlik looz. Teen pilti oma parterloozist nr.1, mis on kohe orkestri kohal, kui oleksin teravama silmaga võiksin lugeda partituuri. See-eest on ka lauljad ja nende miimika hästi näha.

Vaheajal saab linnale vaadata ooperimaja fassaadi rõdult. 01. mai eelõhtul nägi ülalt ooperimaja eest mööduvat manifestatsiooni küünaldega. Mis puhul see toimus, kõrgelt aru ei saanud. Kanti  loosungeid “ Nazis raus“, „Azyl ist Menschenrecht“ ja „Kinder haben Rechte“.

Aga nüüd ooperist:

Richard Strauss (1864–1949)

Roosikavaler  (Der Rosenkavalier()

Ooperi "Roosikavaler" esietendus toimus 26. jaanuaril 1911 Dresdeni Semperoperis.

Dirigent: Franz Welser-Möst

Režii :Otto Schenk

Lavakujundus:  Rudolf Heinrich

Kostüümid :Erni Kniepert

Osades:

Anne Schwanewilms /sopran/ Feldmarschallin

Wolfgang Bankl /bass/ Baron Ochs auf Lerchenau

Stephanie Houtzeel /metsosopran/ Octavian

Chen Reiss /sopran/ Sophie

Alfred Šramek /bass/ Polizeikommissar, temast teen juttu veel ühe etenduse juures.

"Roosikavaler"on nimetatud koomiliseks ooperiks ja seda ta tõesti Viini ooperilaval oli.

Tundus, et lavastus väga arhailine ja vanaaegne, natuleke googeldamist andis tulemuse ,et Otto Schenkil valmis "Roosikavaleri" lavastuse rezii 1972.a.

Lavakujundus ning kostüümid olid ajastutruud -18. sajand. Aristokraatlikke kostüüme ja parukaid  kantakse Viini ooperilaval loomuliku elegantsiga, "keiserlik päritolu" lööb välja. Kui tänaval ringi vaadata, siis on päris palju noori mehi, naisi ei näinud, kes lähevad hommikul tööle Mozarti aegses ülikonnas - müüvad kontserdipileteid.

Sisust: tegevus toimub 18.sajandi I poolel Viini aristokraatia hulgas. Peategelased on küpses eas marssaliproua ja tema noor armuke aadlik Octavian. Octavian  armub kaunisse Sophiesse, keda omakorda tahab kosida  vana jõhkravõitu parun Ochs. See ei õnnestu, sest marssaliproua aitab noortel vanameest ninapidi vedada. Selline on ooperi koomiline külg, koos kõigi koomika elementidega: ümberriietumised, maskeeringud, pettused jne. Ooperi nimetus tuleneb traditsioonist, et hõbedase kihlusroosi edastab väljavalitule noor mees e. siis roosikavaler. 

Kuid selle ooperi kangelane ei ole parun Ochsi roosikavaler Octavian, vaid võluv ja elutark marssaliproua. Ooperiteatmikes märgitakse, et marssaliproua  küpset iga. Otsisin internetist aga marssaliproua vanust ei leidnud. Octavian on 17 aastane.

Kusagil vilksatas marssaliproua vanuseks 32, 18. sajandil võis see tõesti olla küps iga. 

Marssaliproua ohverdab oma armastuse kauni ja noore Octaviani vastu, et anda teed Sophie ja Octaviani armastusele. Mõtiskledes nukralt aja möödumise ja nooruse kaduvuse üle laulab  ta esimese vaatuse lõpus aaria „Da geht er hin...". See on üks ilusamaid ja kandvamaid aariaid ooperis. Marssaliproua aariad on valdavalt melanhoolsed. Kuigi Octavian vannub kirglikult armastust, jätkub marssaliproual mõtteid üksnes möödunud noorusajast. Ta lausub Octavianile, et kord jätab too ka tema noorema naise pärast maha, sellest sünnib järgmine ilus aaria  „“Die Zeit, die ist ein sonderbar Ding”.

Austria kirjaniku Hugo von Hofmannsthali libretos kannab marssaliproua nime Maria Theresa vürstinna Werdenberg. Kavas on kirjas, et viitega Maria Theresiale, kelle valitsusajale  ooper tegevuspaik paigutub, vihjas helilooja  ooperi kirjutamise ajal Austria keisririigi vananemisele ja peatsele lõpule, mille kartus 20. sajandi algul Austrias levis.

2013 aastal sügisel laulis Viinis marssaliprouat  Renee Fleming, kes esindab minu arvates just neid omadusi, mida marssaliproua evis: kaunis eatu daam. 

Järgmisel aastal laulab marssaliprouat Viinis soome vananev ooperitäht  Soile Isokoski.

Minu lemmikuks selles etenduses ongi Anne Schwanewilmsi poolt lauldud marssaliproua roll, vaba koomilisusest, täis elutarkust ja võluvat küpsust.

Valisin „Roosikavaler “ etenduse välja kuna veel aasta tagasi näitas mängukava, et Octaviani laulab Elina Garanča.  Kuna Garanča ja tema dirigendist abikaasa Karel Mark Chichon’i perre sündis 10. jaanuaril 2014 teine tütar  Cristina Sophie, siis Garanča  kaasa ei teinud. Lugesin  intervjuud, kus Elina Garanča ütles, et ta on juba 36 ning“ hosenrollen „ e. siis pükstes rolle (poisterolle) enam ei tee. 40 aastaselt sooviks ta laulda rohkem Verdit ja eriline unistus on laulda Amnerist  „Aidas“,

Wolfgang Bankl kehastatud mehise bassiga parun Ochs (der Ochse ‘härg’ sks k) tegelaskuju oli libretole vastavalt  koomiline, kohati isegi  groteskne ja väga brutaalne.

Osatäitjad kummardamas. Keegi ei pildistanud etenduse ajal, kuid lõpus oli saal sähvatusi täis. 

„Roosikavaleri” üheks oluliseks tegelaseks viini valss, mille Richard Strauss laenas oma kuulsalt nimekaimult Johannilt. Sealt on pärit ka alljärgnev valss, mille esitavad Leonhard Bernsteini juhatusel New Yorgi filharmoonikud. Mõnikord aetakse seda segi Johann Straussi valsiga, aga muusika on väikse kiiksuga, kuulake. Ooperi tegevusajal 18.sajandil ei olnud Johann Strauss veel ühtegi viini valssi kirjutanud.

Ooperimajast mööda Kärtnerstrasset hotelli jalutades oli mul kombeks Stephansplatzile põigata ja Püha Stephani kirikule pilk heita. 

Stephansdom  30. aprilli õhtul.