AnthonY Horowitz.
"Aju jaht" (Mindgame")
Tallinna Linnateater
Lavastaja: Diana Leesalu
"Aju jaht" (Mindgame")
Tallinna Linnateater
Lavastaja: Diana Leesalu
Tõlkija: Hannes
Villemson
Kunstnik: Sirli Bergström
Valguskujundus: Priidu Adlas
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin
Kuna näitemängu puänti ei tohi reeta, siis saab sisu tutvustada vai nii palju kui Linnateatri kodulehel kirjas:
Kui
kirjanik Mark Styler saabub Kõrgendatud Turvalisusega Haiglasse Vaimupuudega
Kurjategijatele, et teha intervjuu kuulsa sarimõrvariga, pole tal õrna aimugi,
millisesse segadusse ta ennast mässib. Üsna varsti selgub, et asjad pole sugugi
nii, nagu nad paistavad. Veelgi hullem, isegi need asjad, mis esialgu on nii,
nagu nad paistavad, hakkavad pikkamisi muutuma. „Aju jaht” on üks suur
puslekarp. Põnevik, mis tundubki olevat põnev. Väga must komöödia, mis keerutab
teid mööda pikka spiraali täiesti ootamatu või siis hoopis oodatud
lõpplahenduseni.
Etendus
sobib näitlikuks õppevahendiks ühe
viimati loetud raamatu juurde. Kinnitust leidis fakt, et
psühhopaadi standardvarustusse kuuluvad sarm, keskendumine ja halastamatus.
Etendusega
teemaga haakub kava, milles filosoof Eik Herman arutleb kurjuse üle. Lisaks on
kavas ülevaated psühhodraamast, sarimõrvarite liigitus ja tuntumad
sarimõrvarid. Viimased on üsna õõvastav lugemine, aga võib lugemata jätta.
Igatepidi
vahva teatritükk, väga hästi lavastatud, hoogne, tähelepanu ei rauge hetkekski. Lavastusega
haakuvad lava- ja muusikaline kujundus,
valgustus või pigem selle puudumine e. pimedus teatrisaalis. Tähelepanelik peab
tükki vaadates olema, tuleb vaadata lavakujundust, pilte seinal, isegi
raamatuid riiulil. Parafraseerides üht Linnateatri etendust, siis kõik ei ole
sugugi nii nagu teile näib.
Kuigi
vaataja on mõrva tunnistajaks, on verd ja soolikaid ning nõrgema närviga
vaataja tõenäoliselt pöörab pilgu vahepeal kõrvale, on lavastus mänguline. II
vaatusest alates aimub „mängu mängus“. Mõni koht ajab saali naerma, eriti siis
kui vaataja ise arvab, et on mõistatuse juba lahendanud .
Ja lõpp.
Lõpus on tõesti nii, et nii see on (kui
teile nii näib).
Kindlasti
jääb meelde Allan Noormetsa suurepärane roll doktor Farquhari osas ja ega
teised kaks osatäitjat talle alla ei jää. Lõpus hakkasin mõistma kirjanik
Styleri (Indrek Ojari) sellist pisut
kõhklevat tõrksat olekut I vaatuses.
Soovitan
etendust kõigile, kellel ei ole midagi meelelahutuse ja kriminaal-romaanide vastu.
Kes krimkasid põhimõtteliselt ei loe, need võiksid vaatamata jätta.
Kvaliteetmeelelahutus,
seda küll. Aga kas ka tõsisemaid mõtteid tekitab? Pani mõtlema küll, milline on
psühhodraama kasutegur psühhopaatide ravimisel. Kas psühhopaate on võimalik terveks
ravida, küsisin juba „Psühhopaatide tarkust“ lugedes. Kas lobotoomia aitaks kui
asi on mandeltuumas. Mis on see, mille pärast loetakse krimiromaane, eriti veel sarimõrvaritest. On
see ainult põnevust pakkuv meelelahutus, mõistatuse lahendamine koos uurijatega? Kas kriminaalromaane loetakse ka sellepärast, et kuri pool enda sees ohutult maandada.
Miks
ma ise loen? Kas vägivaldsete raamatute avaldamine
ja filmide näitamine on kurjuse seemne laiali külvamine või vastupidi profülaktika –paha saab karistuse.
Retoorilistele
küsimustele peab ise vastama, aga mitte seekord.
Näidendi autor ei ole puhtalt krimikirjanik . Suurbritannia
kirjanik Anthony Horowitz (1955), aunimetuse “Briti impeeriumi ordu ohvitser” kavaler,
on tuntud ka kui lastekirjanik.
Eesti keeles on avaldatud kaks tema lastekrimilugu,
vendade Nick ja Tim Teemant’i tegemistest: "Pistriku maltakommid" ja "Rahvavaenlane number kaks". "Tormimurdja" on spioonilugu
poistele Alex Rideri seisklustest. Raamatus „Müüdid ja legendid „ jutustab Anthony
Horowitz lastele ümber eri maade ja
kultuuride müüte ja legende.
Aju jaht” (originaalpealkiri “Mindgame”) ilmus 2000.
aastal esialgu romaanina. Horowitz on tuntud ka stsenaristina ning kirjutanud osi meilgi tuntud telesarjadele
„Midsomeri mõrvad” ja „Hercule Poirot „.
Hea sisejuhatus teatritükile on kuulata telesarja " Midsomeri mõrvad" tunnusmuusikat.
Linnateatris
käiksin meelsasti sagedamini. Aga kui mind kuu esimesel tööpäeval Piletilevi kodulehe ooterajalt maha võetakse,
on piletid juba otsas. Seekord sain piletid kingiks emadepäeval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar