Anthony Horowitz. "Aju jaht" ("Mindgame") Tallinna Linnateatris.

AnthonY Horowitz.
"Aju jaht" (Mindgame")
Tallinna Linnateater

Lavastaja: Diana Leesalu

Tõlkija: Hannes Villemson 

Kunstnik: Sirli Bergström

Valguskujundus: Priidu Adlas 

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin

Näitlejad : Allan Noormets, Indrek Ojari ja Piret Kalda.

Kuna näitemängu puänti ei tohi reeta, siis saab sisu tutvustada vai nii palju kui Linnateatri kodulehel kirjas:

Kui kirjanik Mark Styler saabub Kõrgendatud Turvalisusega Haiglasse Vaimupuudega Kurjategijatele, et teha intervjuu kuulsa sarimõrvariga, pole tal õrna aimugi, millisesse segadusse ta ennast mässib. Üsna varsti selgub, et asjad pole sugugi nii, nagu nad paistavad. Veelgi hullem, isegi need asjad, mis esialgu on nii, nagu nad paistavad, hakkavad pikkamisi muutuma. „Aju jaht” on üks suur puslekarp. Põnevik, mis tundubki olevat põnev. Väga must komöödia, mis keerutab teid mööda pikka spiraali täiesti ootamatu või siis hoopis oodatud lõpplahenduseni.

Etendus sobib näitlikuks õppevahendiks  ühe viimati loetud raamatuKevin Dutton. "Psühhopaatide tarkus". juurde. Kinnitust leidis fakt, et psühhopaadi standardvarustusse kuuluvad sarm, keskendumine ja halastamatus.

Etendusega teemaga  haakub kava, milles filosoof  Eik Herman arutleb kurjuse üle. Lisaks on kavas ülevaated psühhodraamast, sarimõrvarite liigitus ja tuntumad sarimõrvarid. Viimased on üsna õõvastav lugemine, aga võib lugemata jätta.

Igatepidi vahva teatritükk, väga hästi lavastatud, hoogne,  tähelepanu ei rauge hetkekski. Lavastusega haakuvad  lava- ja muusikaline kujundus, valgustus või pigem selle puudumine e. pimedus teatrisaalis. Tähelepanelik peab tükki vaadates olema, tuleb vaadata lavakujundust, pilte seinal, isegi raamatuid riiulil. Parafraseerides üht Linnateatri etendust, siis kõik ei ole sugugi nii nagu teile näib.

Kuigi vaataja on mõrva tunnistajaks, on verd ja soolikaid ning nõrgema närviga vaataja tõenäoliselt pöörab pilgu vahepeal kõrvale, on lavastus mänguline. II vaatusest alates aimub „mängu mängus“. Mõni koht ajab saali naerma, eriti siis kui vaataja ise arvab, et on mõistatuse juba lahendanud .

Ja lõpp. Lõpus on tõesti nii, et nii see on (kui teile nii näib).

Kindlasti jääb meelde Allan Noormetsa suurepärane roll doktor Farquhari osas ja ega teised kaks osatäitjat talle alla ei jää. Lõpus hakkasin mõistma kirjanik Styleri (Indrek Ojari)  sellist pisut kõhklevat tõrksat olekut I vaatuses.

Soovitan etendust kõigile, kellel ei  ole midagi meelelahutuse ja kriminaal-romaanide vastu.  Kes krimkasid põhimõtteliselt ei loe, need võiksid vaatamata jätta.

Kvaliteetmeelelahutus, seda küll. Aga kas ka tõsisemaid mõtteid tekitab? Pani mõtlema küll, milline on psühhodraama kasutegur psühhopaatide ravimisel. Kas psühhopaate on võimalik terveks ravida, küsisin juba „Psühhopaatide tarkust“ lugedes. Kas lobotoomia aitaks kui asi on mandeltuumas. Mis on see, mille pärast loetakse krimiromaane, eriti veel sarimõrvaritest. On see ainult põnevust pakkuv meelelahutus, mõistatuse lahendamine koos uurijatega? Kas kriminaalromaane loetakse ka  sellepärast, et kuri pool enda sees ohutult maandada. 

Miks ma ise loen?  Kas vägivaldsete raamatute avaldamine ja filmide näitamine on kurjuse seemne laiali külvamine või vastupidi profülaktika –paha saab karistuse. 

Retoorilistele küsimustele peab ise vastama, aga mitte seekord.

Näidendi autor ei ole puhtalt krimikirjanik . Suurbritannia kirjanik Anthony Horowitz (1955), aunimetuse “Briti impeeriumi ordu ohvitser” kavaler, on  tuntud ka kui lastekirjanik.

Eesti keeles on avaldatud kaks tema lastekrimilugu, vendade Nick ja Tim Teemant’i tegemistest: "Pistriku maltakommid" ja "Rahvavaenlane number kaks". "Tormimurdja" on spioonilugu poistele Alex Rideri seisklustest. Raamatus „Müüdid ja legendid „ jutustab Anthony Horowitz   lastele ümber eri maade ja kultuuride müüte ja legende.

Aju jaht” (originaalpealkiri “Mindgame”) ilmus 2000. aastal esialgu romaanina. Horowitz on tuntud  ka stsenaristina  ning kirjutanud osi meilgi tuntud telesarjadele  „Midsomeri mõrvad” ja „Hercule Poirot „.

Hea sisejuhatus teatritükile on kuulata telesarja " Midsomeri mõrvad" tunnusmuusikat.

Linnateatris käiksin meelsasti sagedamini. Aga kui mind kuu esimesel tööpäeval  Piletilevi kodulehe ooterajalt maha võetakse, on piletid juba otsas. Seekord sain piletid kingiks emadepäeval.