Mina Viinis 4. päev.

 Pärast eilset vihmasadu on hommik külm ja kõle. Nagu Eestis. Pärast kohvi ja õunastruudlit Stephansplatzi nurgal Aida kohvikus pildistan Haasi maja. Kaarjas uusehitis on  kenasti sobitunud Stephansplatzi  nurgale.

Täna on mul kavas mumok- Museum moderner kunst. 3 korrust maa all ja 5 maa peal. Ma ei ole moodsa kunsti suur austaja, sel lihtsal põhjusel, et ei saa sellest aru. Aga ma käin näitustel ja püüan mõista, leida sealt midagi, mis mulle huvi pakub ja meeldib.

Mumok on täis minu jaoks väga  moodsat kunsti, näiteks  sellist: Gerhard Richter „1024 Farben in 4 Permutationen“.  Permutatsioon tähendab kombinatoorikas lõpliku hulga elementidest moodustatud jada, kus iga element esineb täpselt üks kord.

Ka see on Gerhard Richteri teos „ 4 Glasscheiben“ –neli raamitut, ristkülikukujulist klaastahvlit keset saali üksteise kõrval, erinevatesse asenditesse fikseeritud. Tahvlid on läbipaistvad ja tühjad, näitavad aga seda „pilti“, mis raami sees, olenevalt sellest kust vaatad.

Gerhard Richteri teosed kuuluvad Annick ja Anton Herbert erakogusse, mille  näitus provokatiivse pealkirjaga "Musee d’art moderne  a vendre  Pour cause de faillite" e. saksa keele kaudu tõlgituna „Moodsa kunsti muuseum müügis pankroti tõttu“ on Viinis avatud kuni 18.maini 2014. Belgia abielupaarile kuulub üks Euroopa tähelepanuväärsemaid kaasaegse kunsti kogusid. 

Eelmiste näidete kõrval tundub Picasso „Rohelise salliga naine“ koguni vanamoodne.

Valisin järgnevalt välja 3 objekti muuseumist, mis enim meelde jäid:

Videokunsti vallast Bruce Naumani Good Boy Bad Boy. Saalis on 2 monitori kahe videoga, mehe video ja naise video. See on justkui simultaan kahe erineva inimese, erinev sugu ja nahavärv, vahel. Mees ja naine   kannavad ette katkematult, kuid mitte sünkroonselt,  lauseid, mis sama mustri järgi moodustatud: I was a good boy. You were a good boy. We were good boys…  jne. Videod (naise tekst 52 minutit ja mehe tekst 60 minutit), loovad lõpmatu arvu lausekombinatsioone. Deklameeriv, peaaegu palvena tunduv esitus on väga intensiivne ja sisenduslik. Kui seisad kauem, tajud teksti  sisutühja kordumist, kuid oled lummatud. Seisin minagi kaasahaaratuna, mitte küll 50 minutit, hääle sisendusjõust, mida teosest õhkus.  Kunstniku  tööriistaks on siin hääl ja psühholoogiline mõjutamine.

  

Teine  meeldejääv töö oli 4. korruse saalis Mike Kelley“ Memori Ware Flat“. Enda jaoks tõlkisin „Mälu sisu tasapinnal“ . Jah, selline võiks mu mälu sisu olla küll! Fotod tegin lähedalt, et oleks näha  nööbid, ehted, vanad kellad, telefonid, pärlid  ja muu pudi –padi.

Ja üldvaade

Kolmandaks valisin välja Moyra Davey näituse „Burn the Diaries“ „Põletada päevaraamatud“.

New Yorgis elav kunstnik oli selleks näituseks loonud teoste komplekti, mis koosnes fotodest, filmist, videost ja raamatust.

Näitusesaali seina  täidavad Moyra Davey „mailerid“- ümbrikuks volditud fotoposterid, mida ta perekonna liikmetele, sõpradele ja ka mumoki näituse kuraatoritele saatnud on. Maileril oli saaja aadress ja  postmark,  iga selline mailer jutustab oma lugu saatja isiklikust elust, raamatutest, reisidest ja annab viite maileri saajale (aadress). Maileritel on kunstniku ülesvõtted tema reisidest, kodust,

raamatutest, aga samuti murenenud hauakividest ja monumentidest Pariisis. Filmis pealkirjaga „ My saints“- „Minu pühakud“ keskmes on kunstnik ise ja Prantsuse skandaalne kirjanik Jean Genet. Aga see ei ole tavaline film, ma isegi ei oska seda ümber jutustada.

Skandaalse ja seiklusliku eluga (kandis vanglakaristust)  Jean Genet (1910–1986) on tuntud draamaloomingu kaudu. Eesti keeles on neist ilmunud „Toatüdrukud“ ja „Palkon“ 1989. aastal „„Loomingu“ Raamatukogus“ ja autobiograafiline romaan „Varga päevik“.

Näitusesaali pingil oli Moyra  Davey raamat „ Burns the Diaries“, lehitsesin seda tükk aega. Raamatu autorina on märgitud ka Moyra Davey lähedane sõber kirjanik Alison Strayer, kelle mõtteavaldusi raamat samuti sisaldab. Raamatu tekst on lähtepunktiks  filmile ja näitusele ja sisaldab mälestuskilde ning tsitaate, Kirjaniku isiklik elu seguneb viidete ja vihjetega Jean Genet’le.

Kui küsin endalt, mis mulle siis nii väga meeldis, ei oskagi  öelda, aga see näitus justkui sööbib mällu. Lõpuks ostan muuseumipoest  raamatu „ Burns the Diaries“, saksakeelse tõlke. Kui läbi loen, siis kirjutan.

Kokkuvõtteks oli mumok väga huvitav,sinna tahaksin tagasi.

Pärast kiiret lõunasööki,  selleks et tasakaalustada moodsa kunsti muuseumist saadud teravaid elamusi, otsustan külastada  Hofburgi keiserlikke eluruume, hõbedakambrit ja Sisi muuseumi. Kuna ilm on jahe, siis on muuseumi-külastajaid eriti palju. Kõigepealt seisan pileti järjekorras ja siis veel  teises järjekorras, et lossi sisse pääseda. Hõbedakambri ummistavad külastajad oma audiogiididega ja liikuda saab ainult kolonnis.  Saan siiski uurida Habsburgide keiserlikku portselani ja hõbedat. Väga kaua seda näitust ei suuda vaadata, kõik on väga ilus aga kõike on liiga palju.

Enim meeldib mulle Sisi muuseum, mille üksteisele järgnevad saalid kujutasid retke läbi keisrinna Elisabethi lühikese ent sisurikka elu. Keisrinna Elisabeth on mu lemmik ammust ajast, olen läbi lugenud kõik, mis temast eesti keeles ilmunud on ja külastanud temaga seotud kohti Rhodosel. Ainult muusikal „Sissi „ on veel nägemata.

Riputan siia pildi keisrinna Polterabend kleidist. Polterabend on siis selline noorpaari pidu enne abiellumist, kui külastajad lõhuvad portselannõusid, et noorpaaril tulevikus õnne oleks. Ka tänapäeval  veel populaarne.

Elisabeth oli oma aja kauneimaid naisi ja ise ka sellest suurepäraselt  teadlik. Iluprotseduurid võtsid suurema aja tema päevast. Eriti uhke oli Elisabeth oma paksude, peaaegu maani juuste üle, mida iga päev 2-3 tundi kammiti.

Et oma kõrgelthinnatud ilu säilitada, proovis Elisabeth mitmesuguseid iluretsepte, näiteks kandis ta ööseks oma nahale maski toorest vasikalihast. Elisabeth pidas au sees saledat joont ja dieeti. Olles 172 cm pikk, kaalus ta vaid45-47 kilo, talje vaid uskumatult 51 cm. Ta kaalus end igapäev ja vanuse lisandudes harrastas järjest ekstreemsemaid dieete. Legendide kohaselt toitus keisrinna toorest vasikalihast, muuseumis mainitakse siiski , et  toorest vasika-lihast pressiti lihamahl välja, vürtsitati  ja keedeti, alles siis oli keisrinna toit valmis.  Muuseumi seintel  on väljavõtted keisrinna päevikust ja tema kirjandus-likud katsetused. Sirvin muuseumipoes Elisabethi romantilist päeva-raamatut, aga lisaks kõrgele hinnale on kõrge ka raamatu kaal. See on ost, mille tegematajätmist ma praegu kahetsen.

Läbi jalutan ka keiserlikud eluruumid.

Terve päev kulub kahele muuseumile.

Õhtuks on planeeritud Viini Riigiooperis „Andrea Chenier“ , Umberto Giordano ooper.

Vaatan ooperit esmakordselt. Ooperi tegevus toimub prantsuse revolutsiooni ajal, seejuures on Giaordano muusika nii õrn ja meloodiline, et ei seostu kuidagi julma revolutsiooni teemaga. Ooperi esietendus toimus 28. märtsil  1896 Milaano La Scala ooperiteatris.
Ooperi kangelane André Chenier on ajalooline isik, kes 31 aastaselt 1794.a. giljotiini alla saadeti. Kaks päeva pärast tema hukkamist lõppes Robespierre verine terror.

Giordano ooperit "Siber" nägin 2009.a. Birgitta festivalil Tallinnas Moskva ooperiteatri Helikon ettekandes. Oli üpris huvitav.

Otto Schenki lavastus pärineb aastast 1981, nähtud Roosikavaler oli 1968.a. lavastus . Lavapilt on lihtne ja aristokraatlik. Mulle tundub, et Viinis eelistataksegi klassikalist ooperi lavapilti, kostüümidraamat. Nabucco on õnnestunud erand.

Lauljatest:

Johan Botha Andrea Chenieri osas. Lõuna –Aafrikas sündinud ja kasvanud tenor elab Viinis ja laulab nii Viini Riigiooperis, New Yorgi Metropolitan Operas ja teistel kuulsatel lavadel. Tal on väga ilusa tämbriga tenor,  võtab mängeldes kõige ülemised noodid ja laulab suure-päraselt ka pianos. Botha  hääl kõlab ühtviisi hästi nii õrnas armastuseavalduses kui ka lootusetus meeleheitepuhangus. Minu arvates on hääl Pavarottist parem, mitte nii terav ja lõikav nagu supertenoril. See eest tuletab Botha kehakujult Pavarottit meelde, aga see ei häiri 18.sajandi luuletaja tegelaskuju juures. 

Siia riputan ooperi lõpust 4. vaatusest  aaria „Come un bel dí di Maggio“.

Laulab Jonas Kaufmann.

Mulle meeldivad mõlemad, nad on nii erinevad.

Naispeaosa Maddalena di Coigny laulis noor Uruguai sopran Maria Jose Siri, kes muidu laulab Milaano La Scalas. 
Välja kuulutatud oli Norma Fantini, keda kuulasin kodus Youtubes ja ei vaimustunud. Seevastu etendusel vaimustas haigestunud Norma Fantini asemel laulnud Maria Jose Siri.  Asendusest teatati enne etendust ning väidetavalt jõudis asendussopran Viini kohale kell 18.00, etendus algas kell 19.00. Laval mingit kobamist ei tajunud, küllap võimaldas Otto Schenki  klassikaline ja universaalne lavastus võtta lauljannal teiste artistide keskel koht proovideta sisse.

Teatri direktor  tänas lauljannat tuliselt, et ta etenduse, mis Norma Fantini haigestumise tõttu oleks ära jäänud, päästis

Tõenäoliselt on Maria Jose Siri  minu  ooperireisi lotovõit,  arvestades, et Anna Netrebko loobus Faustist ja mina ka, ning Elina Garancat ei olnud Roosikavaleris. Usun, et Maria Jose Siri seisab oma maailmakarjääri alguses.

Vapustav dramaatiline sopran, laulab hingestatult, kõrged noodid võtab liblika-tiivul helisevalt. Nii ilus on, aga ilusamini ei oska kirjutada. Ja väga artistlik lauljanna, I vaatuses rabeleb laval nagu teismeline tütarlaps, viimases vaatuses näen traagilist kangelannat

Maddalena 3. vaatuse aaria „La mamma morta“, kontsertettekanne Maria Jose Sirilt.

Aaria „La mamma morta“ on väga kuulus aaria, kõik suured sopranid laulavad seda, ka Maria Callas, kelle esituses kõlab see aaria tuntud Ameerika filmis (Tom Hanks ja Denzel Washington) „Philadelphia“

Meeldiv oli Itaalia dirigendi  Paolo Carignani elegantselt hoogne dirigeerimine, mida 1. parteriloozist oli hea jälgida.

Teisi meeldejäävaid tegelasi laval ei olnud.

Gerhardi osas Anthony Michaels Moore on küll hea bariton, aga mitte midagi erilist,  kui võrdlen teda näiteks Musikvereini saalis Brahmsi laulnud Peter Matteiga.

Pärast etendust ja esmast aplausi ilmusid lavale Viini Riigiooperi direktor Dominique Meyer ja kultuuriminister dr Josef Mayer . Alfred Schramek, kes laulis „Roosikavaleris“ politseiniku, siin jälle, nimetati Viini Riigiooperi auliikmeks. Autasustamine oli südamlik ja pidulik, publik seisis püsti.  Teatri direktor märkis, et aastate jooksul on 63 aastane Alfred Schramek teinud Viini ooperis 90 osa 29 erineva helilooja helitöös ja kokku osalenud 2492 etendusel, arvestamata etendusi väljaspool Viini.  169 korda laulnud Bartolod“ Sevilla habemeajajas“ . Väga tihti laulnud politseiametnike osi, nagu naljatamisi märgiti. Selle piduliku sündmusega lõppesid minu külaskäigud Viini Riigiooperisse 2014.aastal.

Hotellis tuli asuda pakkima. Homme varahommikul lennukiga Frankfurti, sealt juba Tallinnasse.

Kui kummaline mõelda, homme ma ei lähegi ooperisse ja kontserdile ka mitte.