Greame Simsion. "Naiseotsing"

Greame Simsion

Naiseotsing

Eesti Raamat  2014

Sari Nüüdisromaan
239 lehekülge

Inglise keelest tõlkinud Eva Velsker

Toimetanud Hille Lagerspetz

See raamat pani mind naerma, südamest ja kõva häälega. Samal ajal  tiksus peas mõte, kas ikka sobib naerda: peategelane on Aspergeri sündroomiga geneetikaprofessor ning raamatu koomika tuleneb situatsioonidest, kuhu ta satub sotsiaalse suhtlusvõime häirete tõttu.

Aspergeri sündroom on arenguhäire, mis puudutab sotsiaalse informatsiooni töötlemist. Seega ei suuda nad näiteks tajuda mitteverbaalset osa sõnumist, metafoorset kõnet, mõista vestluskaaslase tundeid tema näoilmete põhjal jne.

Sain  süümepiinadest lahti kui lugesin autori saatesõna romaanile, mis originaalis kannab nimetust „Projekt Rosie“.  Greame Simsion eesmärk oli kirjutada komöödia. Autor, erialalt IT spetsialist, õppis Royal Melbourne University  of Technology /RMIT/ romaani ja stsenaariumi kirjutamise kursustel .

Autori selgitusel on raamat kirjutatud  screwball- komöödia parimate põhimõtete järgi. Screwball komöödia on üks Hollywoodi komöödia liike , mis põhineb isiku veidrate või kummaliste harjumuste koomikal.

Romaani  järgi on valmimas ka film.

Autori eesmärk, kirjutada hea komöödia, tuleb tunnistada 100 % täidetuks. Raamat on tempokas ja vaimukas, kergelt loetav kuigi alguses võib häirida peategelase teaduslik keelekasutus, kuid sellega harjub ära.  Lugu on kirjutatud sooja inimliku huumoriga, selles ei ole häbistavat, kurja  ega  alandavat naerutamist. Pigem süvendab raamat lugeja empaatiat inimeste suhtes, kes on teistmoodi.

Kinos nimetaksin lugu romantiliseks komöödiaks. Näpuotsa täis põnevust, paras-jagu  armastust, rohkesti nalja, mis kohati kaldub farssi.  

Sisust: Aspergeri sündroomi all kannatav geneetikaprofessor Don Tillman otsib range ja põhjaliku küsitluslehe alusel naist , elukaaslast, kes vastab kõigile tema kõrgetele nõudmistele. Juhuslikult satub tema teele kaunis Rosie,  kes vajab geneetikaprofessori abi  oma bioloogilise isa otsingul , kuid ühegi parameetri järgi ei vasta Doni nõudmistele. Raamat on sellest, kuidas perfektset elukaaslast otsivast Donist ja oma "tõelist" isa otsivast  Rosiest saab lõpuks paar.

Don Tillman on huvitav ja värvikas tegelaskuju, lähiaja loetust  teist sellist tegelast ei  meenu. Ise tutvustab Don end nii:  

Lk. 8 "Gene ja Claudia püüdsid mõnda aega mind naiseprobleemi juures abistada. Kahjuks põhines nende lähenemine tavapärasel kohtamisparadigmal, mille olin varemini hüljanud põhjusel, et edu tõenäosus ei õigusta pingutust ega negatiivset kogemusi. Ma olen kolmekümne üheksa aastane, pikk, heas vormis, intelligentne, suhteliselt kõrge staatusega ning dotsendina keskmisest kõrgema sissetulekuga. Loogiliselt peaksin olema atraktiivne mitmekesisele naistevalimile. Loomariigis oleksin järglaste sigitamisel edukas.

Kõigest hoolimata on minus midagi, mis tundub naistele väheveetlev. Mul ei ole kunagi olnud kerge sõpru leida, ja näib, et selle probleemi põhjustanud puudused on mõjutanud ka mu katseid romantilisi suhteid luua."

Oma naisprobleemile  leiab Don Tillman sellise lahenduse:

Lk. 20 "Küsimustik! Täiesti ilmne lahendus. Eesmägipäraselt koostatud, teaduslikult valiidne vahend, mis hõlmab parimaid mooduseid, et välja sõeluda ajaraiskajad, lohakad, jäätisediskrimineerijad, visuaalse ahistamise üle kaebajad, kristallkuuluvahtijad, horoskoobilugejad, moesõltlased, usufanaatikud, veganid, spordijälgijad, kreatsinistid, suitsetajad, teaduslikult kirjaoskamatud, homoöpaadid, jättes ideaalsel juhul alles täiusliku partneri või realistlikult võttes kontrollitava lõppnimestiku kandidaatidest."
Kreatsinist peaks olema isik, kes ei toeta Darwini evolutsiooniteooriat.

Naerukoht ka:

Lk. 126 Rosi avas taksoukse. Ma soovisin, et ta lahkuks. Aga tal oli veel midagi öelda.

„Don, kas ma võin midagi küsida?“

„Üks küsimus.“

„Kas ma sinu meelest olen kütkestav?“

Gene ütles mulle järgmisel päeval, et olin valesti aru saanud. Aga teda ei olnud taksos koos maailma kõige ilusama naisega pärast täieliku sensoorse üle-koormuse õhtut. Ma arvasin, et sain hästi hakkama. Ma tahtsin Rosiele meeldida ja mul oli meeles tema kirglik väide, et mehed kohtlevad naisi objektidena. See oli katse tuvastada, kas ma näen teda objekti või isikuna. Enesest mõista oli õige vastus viimane.

„Ma ei ole õieti tähele pannud“, ütlesin ma maailma kõige ilusamale naisele.

 Raamatu lõpp vajub ära, lugeja on juba aru saanud, kuidas „tõelise isa „ otsingud lõpevad, aga kirjanik keerutab ikka veel teema ümber, pakkudes kunstlikuna tunduvaid arenguid.

Lõpupoole naerukohti ka enam nii palju ei ole ehk see, mis raamatu esimeses pooles naerutas, enam ei toimi

Kellele raamatut soovitada: ei ole klassikaline armastusromaan ja põnevusromaani jaoks on põnevust vähe. Sihiteadlikult konstrueeritud komöödia, saab tõeliselt naerda ja kuigi lõpp vajub ära, võib kokkuvõtteks öelda, et romantiline ja liigutav raamat, väga tõhus puhkuse- ja lõõgastuslektüür.

Raamatu lõpus hakkab peategelane kuulama oma isa lemmikmuusikat, mille saatel ta üles kasvas. John Sebastiani "Darling Be Home Soon", siin Joe Cockeri esituses, mis oli mulle vastuvõetavam kui originaalis „Slade'lt":