Mina Viinis. 3.osa

02. mai hommikul tõttan mööda tühja Grabenit Viini Kunstiajaloo muuseumi poole. Pildistan Pestsäule (Katkusammas), monument, mis tähistab linna pääsemist katkust 1679.a. Peaks kujutama alandlikkust Jumala ees ning taudi enda õudset külgetõmmet.

Muuseum avatakse kell 10.00, ukse taha koguneb järjekord. Mina jõuan enne avamist jalutada veel Volkspargis, teha tiiru Raekoja ees ning imetleda uhket parlamendi hoonet. Eelmisel päeval maimarsi tõttu neile hoonetele ligi ei pääsenud.

Söön hommikust Kunstiajaloo muuseumi uhke interjööriga kohvikus.

Hotelli broneerisin ilma hommikusöögita, sest ma lihtsalt ei soovinud süüa nii palju kui hotellis pakutakse, aga kui pakutakse, siis ikkagi sööd ju. Hommikusööki pakuvad kõik Viini kohvikud. Võid võtta tassi kohvi, tükikese õuna-struudlit ning värske apelsinimahla, nagu mina tegin. Viinis on kohvi valik väga suur ja huvitav.
Sellest on kirjutanud Hanna Miller raamatus  „Viini fassaadide taga“. 

Ei tasu näiteks uskuda, et Brauner on must kohv. Kõige kindlam viis saada suur, enam vähem kange must kohv, on tellida doppelter Espresso või Doppelmokka, alati küsitakse, kas soovid kohvile Schlag' (vahukoort).  

Kohvikutes pakutakse ka nn. komplekshommikusööke kuni 11.30. Kõige lihtsam  näiteks Kipferl Frühstück e. siis hommikusöök croissandiga. Kohv, tee või kuum šokolaad, 1 croissant, pakike võid ja marmelaadi või mett, väike värskelt pressitud apelsinimahl. Kokku 13 €.

Mozart kohvikus pakutakse Dritter Mann Frühstück e. siis kolmanda mehe hommikusööki, viitega Graham Greene stsenaariumi järgi tehtud filmile „Kolmas mees“. Viinis tehakse ka jalgsiekskursioone filmi  "The Third Man" radadel. Dritter Mann Frühstück on toekam, sisaldab lisaks mainitud croissant hommikusöögile värsket puuvilja, jogurtit, müslit, sinki ja juustu. Hind 15,50 €.

Kuulsa kohviku Central menüüs on Sisi Frühstück e. siis keisrinna Elisabethi hommikusöök. Sellega tahtsin küll end hellitada, aga kohvik Zentral on 01.ja 02.mail suletud. Sissi hommikusöök sisalda lisaks eelmainitutele suitsulõhet, muna, röstsaia ja klaasi vahuveini. Hind 16,90 €.

 Reisilt koju jõudes  sirvisin taas mõnusat raamatut „Nadja Viinis“.

Viinis otsisin üles kõik  kuulsad kohvikud ja piilusin üle ukse sisse: Havelka, Mozart, Central, Museum,  Landtmann. Sisse istusin ainult Mozart kohvikusse.  Hinna pärast ja sellepärast ka, et vähemalt mais olid need kohvikud turiste täis.

Ma ei saa öelda, et mu reis oli planeeritud säästureis, aga gurmeereis  ka mitte, kuigi selle vastu poleks mul midagi olnud. Minu reis oli ooperireis ja piletid on Viinis kordades kallimad kui Eestis, kui vähegi parema nähtavusega kohal  istuda. Jonas Kaufmanni päevase kontserdi jätsin ära, kuna allesjäänud piletid hinnaga 300 € ületasid minu hinnataluvuse piiri.

Hommikusöök muuseumikohvikus oli igatahes mõnus, jõin head kohvi, sõin kooki ja minu ees avanes selline vaade:

Kogunud kohviga energiat, jäin muuseumisse järgnevaks 4-ks tunniks. Seejuures skulptuuri ja tarbeesemete kogu  ei jõudnudki vaadata.

Muuseumi maaligalerii on suurepärane, Habsburgid on kokku kogunud palju aardeid. Kirjutan neist, mis mulle enim muljet avaldasid ja meelde jäid.

Leidsin  üles Velazguezi  infanta Margarita Teresa maalid. Lapsepõlves oli mul nendest maalidest postkaardikogu, mida meeldis vaadata.
Sellel maalil on sinises kleidis printsess Margarita Teresa 8 aastane.1561.a. Hispaania kuningaperes sündinud printsess abiellus 15 aastaselt  oma onu, Saksa-Rooma keisri Leopold I-ga.

Tiziani „Violante“ on kaunis pilt ja seisatan pildi ees kauem.

Viini Kunstiajaloo muuseumis meeldib mulle, et iga maali kohta on valgustatud infotabloo, millel  autor, pildi nimetus, aastaarvud ja lisaks, mis on selle maali või kunstniku  puhul oluline, millele tähelepanu pöörata. Tiziani maalil on peidus kannike, selle järgi sai maal ka nime, aga mina kannikest esiti ei märganud.

Guido Cagnacci on 1601.a. Riminis sündinud Itaalia maalikunstnik Nooruses maalis ta oma aja kohta väga erootilisi maale võrgutavates poosides poolalasti naistest.  Aastal 1658 reisis ta Viini, keiser Leopold I juures sai alguse tema kuulsus ja rikkus. Poolpaljaid naisi maalis ta edasi, nende hulgas isegi Maarja Magdaleenat .

Julius Caesari ja hiljem keiser Antoniuse abikaasa Kleopatra surma maalis ta kaks korda.
 Üks maal, millel Kleopatra on üksi, asub Milaanos Brera galeriis.

Teine maal, millel Kleopatra koos kuue teenijaga, asub Viini Kunstiajaloo muuseumis.

Kleopatra nägu on  rahulik ja kaunis. Kleopatra paremal käe all on mõlemal maalil väike madu, kelle abil üldlevinud teooria kohaselt Kleopatra  teostas enesetapu. Kleopatra surma kohta on käibel erinevaid variante. Kõige populaarsem on maohammustuse variant, väidetavalt leiti tema käelt mao-hammustuse jälgi. Saksa ajaloolane Christoph Schäfer,  uuris Cleopatra surma, märkis, et surma ei saanud põhjustada madu. 
 Surm maohammustuse läbi oleks pikk ja piinarikas, Kleopatra on pildil rahulik,  justkui uinunud. Schäfer uuris vanu Aleksandria käsikirju ja pakkus välja pärast konsultatsioone toksikoloogidega, et tõenäoliselt saabus valutu surm mürgi  (oopium, käoking ja surmaputk) tagajärjel ning et Kleopatra, kes tundis  hästi mürke, segas selle ise. On ka versioon ,et Octavianus (Augustus)  lasi naise mõrvata.

See maal äratas nii mu tähelepanu, et võtsin nõuks  Shakespeare „Antonius ja Kleopatra„ läbi lugeda. Tuleb välja, et Ameerika helilooja Samuel Barber on kirjutanud ooperi „Antonius ja Kleopatra".

Viini muuseumi uhkuseks on  Vermeeri üks kuulsamaid maale "Maalikunsti allegooria".

Maal ei olnud Vermeeril tellimustöö, vaid üks vähestest, mis jäi perekonda. Pole teada, kes on maalil kujutatud kunstnik. Arvatakse, et tegemist on maalikunsti allegooriaga e.
“ kunstnikuga üldse“. Aga arvatakse ka, et kunstnik kujutas siiski ennast.

Huvitav on itaalia maalikunstnik on Giuseppe Arcimboldo, manerismi (renessansi ja baroki vaheline siirdestiil) esindaja. Töötas Viinis keiser Ferdinand I  õue-kunstnikuna.  Arcimboldo tegid tuntuks tema allegoorilis-fantastilised maalid, millel naturalistlikult kujutatud lilledest, loomadest, puuviljadest, taimedest ja tarbeesemetest moodustuvad inimolendid ja portreed. Minu arvates väga põnevad:

Lõpuks olen jõudnud oma peaeemärgini muuseumis- Tintoretto „Valge habemega mees" homas Bernhard. "Vanad meistrid"

Vaatan maali otse ja siirdun saali keskele, ikka vaatab vanamees mulle järele. Päris maali ees istuda ei saa nagu „Vanades meistrites“ Reger istus, sest maal on saali nr.2 äärmine, ukse juures.

Istun siiski hetke ja mõtisklen Regeri üle, kisub muigele. Th. Bernardi „Vanad meistrid“ oli ikka väga hea lugemine, usun et üks mu selle aasta lemmikuid.

Edasi suurepärane Pieter Bruegel vanem .

Siin kuulus "Talupoja pulm".









Viini kunstiajaloomuuseumis on minu külastuse ajal avatud Faberge näitus.

Peter Carl Fabergé  oli Venemaa kullassepp, kes sai tuntuks eelkõige oma rikkalikult juveelidega kaunistatud väärismetallist lihavõttemunadega.

Üllatuslikult leian googeldades ka seosed Eestiga.

Peter Carl Fabergé isa oli Pärnus sündinud kullassepp Gustav Fabergé ja ema taani kunstniku tütar Charlotte Jungstedt. Isa suguvõsa oli algselt pärit Prantsusmaalt, kuid 17. sajandil olid tema hugenottidest esivanemad sunnitud tagakiusamise eest Saksamaale pagema. Peter Carl Fabergé vanaisa Peter Fabergé kolis 1800. aastal Liivimaale. Paar aastat enne Peter Carli sündi oli pere kolinud Peterburi.
Fabergé teosed jäid silma keiser Aleksander III-le ja keisrinna Marija Fjodorovnal. 1885. aastal nimetati Fabergé õukonna kullassepaks. Sellest alates tellis keiser igal aastal keisrinnale kinkimiseks ühe lihavõttemuna. Traditsiooni jätkas Nikolai II, kes tellis lisaks teise muna oma ema jaoks. Viimase pühademuna valmistas Fabergé 1917. aastal, kuid see jäi keisrile üle andmata. Kokku valmistati keisrikojale 50 keiserlikku pühademuna. Keiserlikul Venemaal oli hästi välja arenenud ars donandi e. kinkimise kunst

Muuseumi ülevaate sellega lõpetan, oli üks ütlemata tore, kuigi väsitav  käik.

Aga sellega päev ei lõppe.

Õhtul on kavas Viini Filharmoonikute kontsert Musikvereini majas. Ette kantakse Brahmsi „Saksa Reekviem“.

Dirigeerib kuulus rootsi –ameerika dirigent  Herbert Blomstedt , solistid saksa noor lüüriline sopran Christiane Karg, ja rootsi bariton Peter Mattei.

Tegin enne Viini reisi eeltööd, valisin välja ooperid, kontserdid muuseumid, mis mulle kindlasti meeldivad ja mida  väga näha, kuulda tahtsin.

Brahmsi „Saksa Reekviem „ Herbert Blomstedi juhatusel on Youtubes täiesti olemas, selle olin ma kodus  läbi kuulanud ja see meeldis mulle.

Solist Christina Karg, ääretult õrn, olin valmis ostma tema plaadi Heimliche Aufforderung Richard Straussi lauludega

Petter Mattei võimas aga nüansirikas ja täpne bariton. Nägin teda MET Opera „Sevilla habemeajaja „ ülekandes peaosas, lisaks suurepärane näitleja.

Pärast kontserti Musikvereinist välja astudes on Viinis suur vihm ja äike. Vihmavarju mul kaasas ei ole, hakkan läbi vihma astuma, üle Kärtnerringi ja mööda Kärtnerstrasset hotelli Kaiserin Elisabeth poole.

Ooperimaja juures, kus siis kui kontserdile tõttasin, vaatas suurelt ekraanilt ooperit "Faust" sadu inimesi, "jookseb" tühjal ekraanil ooperi  lõpp, aga rahvast enam ei ole.

Kärtrnerstrasse on tühi,  ei ühtegi tänavalaulikut. Mida siin kõike õhtuti ei kuule: hip-hoppi, rokki, rahvalaule, noori viiuldajaid. Kõige üllatavam oli eelmisel  õhtul  kahvatu näoga blond noor naine, kes laulis a capella  aariat ooperist  Näkineid“ Laulis nii ilusalt, puhtalt ja kandvalt, professionaalselt, meenutas Renee Flemingit. Poetasin minagi oma euro tema karpi ja piilusin. Aga juhtmeid naisel tõesti küljes polnud.

Kui hotelli jõuan olen läbimärg. Kas homseks ooperiõhtuks kuivab kleit ära?