Ida Jessen." ABC "

Ida Jessen

ABC

NyNorden 2013

199 lehekülge

Taani keelest tõlkinud Enno Turmen

Toimetanud Dayla Aas

Raamat sattus kätte täiesti juhuslikult, punane süda ja tähekombinatsioon kaanepildil äratasid raamatukogu avariiulil tähelepamu .

Tagakaane andmetel on 1964.aastal sündinud Ida Jessen pälvinud mitmeid auhindu ja olnud 2010 aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna nominent. Eesti keeles ilmunud temalt 2011.a.  NyNordeni sarjast "Põhjamaade novell" sama tõlkija poolt tõlgituna novellikogumik "Üks mees tuli linna", ei ole lugenud.

Sisust: raamatu minajutustaja  Joachim Hold on 40 aastane edukas oma tööle pühendunud ametnik Kopenhaagenis. Tal on olemas kõik, mida inimene selliseks vanuseks võiks soovida, kuid puuduvad naine ja perekond. Ühel peol kohtub ta lahutatud Susaniga, naine näitab üles huvi ning naiivne eraelus saamatu vanapoiss langeb võrku.  6 nädala möödudes on Susan rase. Järgneb kokku-kolimine Joachimi korterisse ning korraga on kõik muutunud. Kooselu kahe erineva inimese vahel ei ole lihtne, õigemini muutub elu Joachimi jaoks põrguks, millest ta soovib pääseda. Ööl kui sünnib tema poeg, on ta pärast tüli naisega tõmbunud Kopenhaageni äärelinna hotelli, kus ta vahetevahel käib selleks, et üksi olla. Poja sünd teeb Joachimi küll väga õnnelikuks, ta armastab ja hoiab oma poega väga, aga suhteid Susaniga paremaks ei muutu.

Joachim on vanade vanemate arglik ja endassetõmbunud laps, kuna katsed teda teiste laste mängudesse sobitada ebaõnnestusid, ostsid vanemad talle seltsiks koera. Kuna Joachim ei osanud kutsikat valida, soovitas ema, et võta see, kes sind käest hammustas, sulle on vaja elavaloomulist koera. Aga see oli vale valik. Kutsikaga tuli Joachim hästi toime, aga koer sai suureks ja hakkas Joachimi terroriseerima.  Joachim  kartis ja ignoreeris koera, püüdis temast mööda hiilida ja vältis igati. Tegi isegi heki sisse augu, et koer põgeneks, aga koer jäi. Vanematele ei julgenud rääkida, oli piinlik ja häbi. Lõpuks vanemad lahendasid olukorra. Susaniga seoses, mõtles Joachim oma koera peale: „Talle turgatas pähe, et siin oli teatavaid paralleele tema praeguse olukorraga. Aga ainult teatavaid. Seekord ei olnud vanemaid, keda appi võtta. Ja Susaniga ei saanud loomaarsti juurde minna.“  Vot nii mõtles Joachim.

Raamat on äärmiselt intensiivse sisekõnega. Stiilinäide:

"Joachimil oli tunne, et kui ta kuuletuks sellele häälele, mis sosistas talle vahetpidamata, et nüüd on mõõt täis, tallaks ta Susani põrmu. See oleks olnud lihtsamast lihtsam. Oleks piisanud sellest, kui ta oleks midagi sama talitsematult välja pahvatanud, nagu seda tegi Susan. Ebameeldivaid asju, mida ta oleks võinud laua peale laduda, oli kuhjaga. Tõsiasju, mis oleksid naisel jalad alt löönud ja andnud talle täieliku üleoleku. Intellektuaalselt oli ta naisest üle, seda oli ta teadnud sestsaati, kui ta  temaga kohtus ja viimasel ajal oli ta ka naise inimlikus suutlikkuses kahtlema löönud. Jah, oli palju asju, mida ta võinuks öelda. Pese ennast. Su kaenlaalused haisevad higist. Sul ei ole ühtegi sõpra. Sa oled rumal. Sa ei suuda isegi ajaleheartiklit läbi lugeda, veel vähem siis mõnda raamatut. Sul ei ole aimugi sellest kes on meie riigi peaminister. Sa ei tee iial seda eksamit ära. Sa oled laisk. Sa oled manipulaator. Sa oled lausa tülgastuseni ebameeldiv. Sul ei ole huumorimeelt, mitte vähimatki perspektiivitunnet, Sa ei oska vestelda. Sa ei oska isegi koristada."

Seda jälle Johan mõtles, aga naisega ei rääkinud. Naine küll tänitas ja tegi etteheiteid, aga Joachim hoidis veel rohkem omaette.

3. kooseluaastal läheb ta hotelli terveks nädalaks,  jääb aga naisele vahele, kehv valetaja nagu ta on. Susan ei lase teda enam korterisse, mille Joachim on kindlustunde andmiseks pooleldi naise nimele kirjutanud, ning keelab pojaga kohtumise. Lahkuminek.

Loen ja loen ning tunnen koos Joachimiga, kui ebaõnnestunud ebavõrdne kooselu, täiesti sobimatu naine. Ühel hetkel hakkan aga  mõtlema, et sama lugu jutustatuna Susani suu läbi, oleks hoopis teine lugu, mitte vähem süüdistavam.

Hästi kirjutatud ja tõlgitud raamat, üpris depressiivne, aga kõik jäävad ellu ning lõpuks kosub ka Joachim vahepealsest ebaõnnest ja leiab end uue töö kaudu.

Soovitada võiks nii naistele kui ka meestele kirjandusliku abieluõpikuna. Kas   sellest ka peakirja ABC? Loo moraal, et rääkige omavahel nii saab kõik korda.

Või  hoopis : mesallianss (käib küll ainult varanduslikult ja seisuslikult  ebavõrdse abielu kohta, laiendan seda omatahtsi vaimsele ebavõrdsusele) toob harva õnne.

Joachim kuulas Boccherini, Biberi, Schuberti ja Bartoki plaate.

Siin Boccherini lihtne "Menuett", tõenäolislet see lugu rahustas Joachimi: