Selle kuu luuletus.

Mõtlesin, et maikuu luuletus võiks olla emast. Emadepäeva saginas, kõik need lillede ja tortidega tormlevad lapsed kaubanduskeskuses, meenus mulle üks Leelo Tungla luuletus. 

Otsisin seda kaua, lõpuks leidsin 1977.aastal ilmunud kogust „Müüdita“. 

Ja kuigi luuletus kannab pealkirja“ Õpetajate päev“, haakub selle meeleolu ka emadepäevaga.

"Hiljaks jäin.

Vist memm on läinud üles-

istub samettoolil,

prillid ees,

musta ridiküli

hoiab süles

ega aimagi, et seisan fuajees.

Istub. Valgus silmile

liig hele,

aga lühtreid vaadata

on hea.

Kontsert on

maapedagoogidele.

Teadustaja suhtumist

ma tean:

natukene nalja,

veidi rangust.

Alguses ballett

ja siis estraad,

lõpuks hallid laulud-

igihaljad-

mis sa palja kutse eest

siis saad!

Näen su

taktis tuikavaid käesooni.

Näen, kuis pakutakse

magedust…

Sulle laulu õpetas

Vironi.

Täna öeldakse:

kae kirjut lage, kust

poetub vanu armastusi,

kuusid,

baleriini hoolimatut paad!

Mullused kostüümid,

tuhmid ruužid-

esinejad lõbustavad

maad.

Sind siit oma koju

viia tahtsin,

kuid –mis olnuks

mulgi pakkuda:

kohv…Su seenepurgi

teeksin lahti.

Pole koera, kes võiks

haavu  lakkuda.

Memm, mu memm,

jäin hiljaks.

Tühjalt ruttan,

endas poolt

su  silmesina viin.

Minust sulle-laulja,

mulle tuttav,

möödub ,imestades:

„Sina siin!“"