20. mai 2014

Selle kuu luuletus.

Mõtlesin, et maikuu luuletus võiks olla emast. Emadepäeva saginas, kõik need lillede ja tortidega tormlevad lapsed kaubanduskeskuses, meenus mulle üks Leelo Tungla luuletus. 
Otsisin seda kaua, lõpuks leidsin 1977.aastal ilmunud kogust „Müüdita“. 
Ja kuigi luuletus kannab pealkirja“ Õpetajate päev“, haakub selle meeleolu ka emadepäevaga.


"Hiljaks jäin.
Vist memm on läinud üles-
istub samettoolil,
prillid ees,
musta ridiküli
hoiab süles
ega aimagi, et seisan fuajees.
Istub. Valgus silmile
liig hele,
aga lühtreid vaadata
on hea.
Kontsert on
maapedagoogidele.
Teadustaja suhtumist
ma tean:
natukene nalja,
veidi rangust.
Alguses ballett
ja siis estraad,
lõpuks hallid laulud-
igihaljad-
mis sa palja kutse eest
siis saad!

Näen su
taktis tuikavaid käesooni.
Näen, kuis pakutakse
magedust…
Sulle laulu õpetas
Vironi.
Täna öeldakse:
kae kirjut lage, kust
poetub vanu armastusi,
kuusid,
baleriini hoolimatut paad!
Mullused kostüümid,
tuhmid ruužid-
esinejad lõbustavad
maad.

Sind siit oma koju
viia tahtsin,
kuid –mis olnuks
mulgi pakkuda:
kohv…Su seenepurgi
teeksin lahti.
Pole koera, kes võiks
haavu  lakkuda.

Memm, mu memm,
jäin hiljaks.
Tühjalt ruttan,
endas poolt
su  silmesina viin.
Minust sulle-laulja,
mulle tuttav,
möödub ,imestades:
„Sina siin!“"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar