Joel Haahtela. "Kadumispunkt".

Joel Haahtela.

Kadumispunkt.

Loomingu Raamatukogu 4/5 2014

Soome keelest tõlkinud Piret Saluri.

93 lehekülge

Sisututvustuses öeldakse, et raamat on autori, kes on ühtlasi minajutustaja, uurimisretk soome prosaisti  Raija Siekkise ( 1953-2004) maailma. "Salapärastel asjaoludel hukkunud Raija jäljed viivad minajutustaja arhiividesse, ammu unustatud majadesse, väikesele Soome saarele, nukrasse Prantsuse suvituslinna. Napilt ja peenelt visandab kirjanik oma tegelaste üksinduse, igatsuse ja lahkukasvamise lood."

Seejuures ei ole raamat Raija Siekkise elulugu. Autor on kasutanud fragmente Raija Siekkise elust, käinud tema jälgedes, rääkinud inimestega, kes teda tundsid, kuid suures  osas on raamat kirjaniku ilukirjanduslik fiktsioon. Ühe jutustuse sees on veel teinegi jutustus, minajutustaja enda olevik ja mälestused.

See LR sarjas ilmunud lühiromaan on tõeline maiuspala neile, kellele Haahtela raamatud (eesti keeles „Liblikakoguja“ ,“Elena“ ja „Täheselge, lumivalge“ meeldivad.

Tahaksin öelda, et raamat on pingestatud psühholoogiline põnevik, kuigi midagi põnevat raamatus ei juhtugi, aga lugeja tunneb pinget.

Raamatule on lisatud autori järelsõna eestikeelsele tõlkele, mis on sama huvitav lugeda kui romaan, kus autor nimetab Raija Siekkisest raamatu kirjutamist ning tema jälgede ajamist üheks kõige huvitavamaks seikluseks oma kirjanikuteel. Haahtela märgib, et kirjutades teisest kirjanikust ning peegeldades end tema elus võiksin leida tee välja ummikust, kuhu kirjutamine oli viinud.

Tsitaadiks valisin autori/minategelase teksti sellest, kuidas ta luges Raija Siekkise raamatut:

„Ma vaatasin viga ja mida kauem vaatasin, seda rohkem see mind  erutas, seda kindlam olin selle tähtsuses. See oli kui teksti sisse pistetud teade, tühi auk, valgus, mis sõnadest läbi kumas. Ja mida täiuslikum oli kõik vea ümber, seda tugevamaks kasvas hääl, ridade vahelt kostev hüüd, hetk, mil ta oli mõelnud millelegi muule, kui keskendumine oli lõtvunud; see võis olla mis tahes, aknalauale lennanud lind, mööduv inimene, miski, mis talle äkki meenunud oli.

Ja mida kauem ma lugesin , seda enam vaevas mind  sõnade täiuslikkus, nende õige koht, täpselt loksatavad laused, nende rikkumatu rütm ja lumm, keel, kaitse või müür, mille taha nägi, aga mis ühtaegu jättis varju, keeldus end paljastamast. Või nagu tuhm klaas, mis tundus käes sile, selle murdumatu pind; soov klaas ära lõhkuda."

Kui kaunis ja meelierutav tekst ning suurepärane tõlge!

Sain raamatust mitu lugemissoovitust:

Raija Siekkinen, otsisin koduselt raamaturiiulilt LR 2007 nr.3/4 "See oli siin" juba välja. Tõlkija jällegi Piret Saluri. 

Ingeborg Bachmann

Bo Carpelan

Patrick Modiano.

Tõenäoliselt olen neist mitmeid  lugenud, näiteks Patrick Modiano „Silmapiiri“ , aga vaatan nimetatud autorite eesti keeles ilmunud raamatud veel kord üle.
Kunagi olin arvamusel, et kord tuleb aeg kui loen koduse riiuli raamatud teist korda üle. Selle nimel ostsingi raamatuid. Nüüd tahan lihtalt, et head raamatud mu ümber oleksid. Mis muud kui omandikirg.

Autor viitab lk.75 Pierre Bachelet lauldud filmi  „Emmanuele“ tunnusloole, mille kiikuvas ja kurvameelses rütmis oli kerge end uinutada, magama jääda.  Kuulan minagi.