Joel
Haahtela.
Kadumispunkt.
Loomingu
Raamatukogu 4/5 2014
Soome
keelest tõlkinud Piret Saluri.
93
lehekülge
Sisututvustuses öeldakse, et raamat on autori, kes on ühtlasi minajutustaja, uurimisretk soome prosaisti Raija Siekkise ( 1953-2004) maailma. "Salapärastel
asjaoludel hukkunud Raija jäljed viivad minajutustaja arhiividesse, ammu
unustatud majadesse, väikesele Soome saarele, nukrasse Prantsuse suvituslinna. Napilt
ja peenelt visandab kirjanik oma tegelaste üksinduse, igatsuse ja
lahkukasvamise lood."
Seejuures
ei ole raamat Raija Siekkise elulugu. Autor on kasutanud fragmente Raija
Siekkise elust, käinud tema jälgedes, rääkinud inimestega, kes teda tundsid, kuid suures osas on raamat kirjaniku ilukirjanduslik fiktsioon.
Ühe jutustuse sees on veel teinegi jutustus, minajutustaja enda olevik ja mälestused.
See
LR sarjas ilmunud lühiromaan on tõeline maiuspala neile, kellele Haahtela
raamatud (eesti keeles „Liblikakoguja“ ,“Elena“ ja „Täheselge, lumivalge“
meeldivad.
Tahaksin
öelda, et raamat on pingestatud psühholoogiline põnevik, kuigi midagi põnevat
raamatus ei juhtugi, aga lugeja tunneb pinget.
Raamatule
on lisatud autori järelsõna eestikeelsele tõlkele, mis on sama huvitav lugeda
kui romaan, kus autor nimetab Raija Siekkisest raamatu kirjutamist ning tema
jälgede ajamist üheks kõige huvitavamaks seikluseks oma kirjanikuteel. Haahtela
märgib, et kirjutades teisest kirjanikust
ning peegeldades end tema elus võiksin leida tee välja ummikust, kuhu
kirjutamine oli viinud.
Tsitaadiks
valisin autori/minategelase teksti sellest, kuidas ta luges Raija Siekkise
raamatut:
„Ma vaatasin viga ja mida kauem
vaatasin, seda rohkem see mind erutas,
seda kindlam olin selle tähtsuses. See oli kui teksti sisse pistetud teade,
tühi auk, valgus, mis sõnadest läbi kumas. Ja mida täiuslikum oli kõik vea
ümber, seda tugevamaks kasvas hääl, ridade vahelt kostev hüüd, hetk, mil ta oli
mõelnud millelegi muule, kui keskendumine oli lõtvunud; see võis olla mis
tahes, aknalauale lennanud lind, mööduv inimene, miski, mis talle äkki meenunud
oli.
Ja mida kauem ma lugesin , seda enam vaevas mind sõnade täiuslikkus, nende õige koht, täpselt loksatavad laused, nende rikkumatu rütm ja lumm, keel, kaitse või müür, mille taha nägi, aga mis ühtaegu jättis varju, keeldus end paljastamast. Või nagu tuhm klaas, mis tundus käes sile, selle murdumatu pind; soov klaas ära lõhkuda."
Kui kaunis ja meelierutav tekst ning suurepärane tõlge!
Sain
raamatust mitu lugemissoovitust:
Raija
Siekkinen, otsisin koduselt raamaturiiulilt LR 2007 nr.3/4 "See oli siin" juba välja. Tõlkija jällegi Piret Saluri.
Ingeborg
Bachmann
Bo
Carpelan
Patrick
Modiano.
Tõenäoliselt
olen neist mitmeid lugenud, näiteks Patrick Modiano „Silmapiiri“ , aga
vaatan nimetatud autorite eesti keeles ilmunud raamatud veel kord üle.
Kunagi olin arvamusel, et kord tuleb aeg kui loen koduse riiuli raamatud teist korda üle. Selle nimel ostsingi raamatuid. Nüüd tahan lihtalt, et head raamatud mu ümber oleksid. Mis muud kui omandikirg.
Kunagi olin arvamusel, et kord tuleb aeg kui loen koduse riiuli raamatud teist korda üle. Selle nimel ostsingi raamatuid. Nüüd tahan lihtalt, et head raamatud mu ümber oleksid. Mis muud kui omandikirg.
Autor viitab lk.75 Pierre Bachelet lauldud filmi „Emmanuele“ tunnusloole, mille kiikuvas ja kurvameelses rütmis oli kerge end uinutada, magama jääda. Kuulan minagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar