Peter Mayle. Veinirööv.

Veinirööv.

Peter Mayle

Kirjastus Tänapäev 2013

Tõlge inglise keelest Maria Lepik

Toimetanud Priit Põhjala.

203 lehekülge.

Peter Mayle  on tuntud reisiraamatute autor. Loetud mõlemad eesti keeles ilmunud „Aasta Provence’s“ ja „Hea aasta“. Viimase põhjal tehtud film ka vaadatud- imeilusad vaated.

Reisiraamatule, milles jutustatakse Marseille’st  ja nii hästi, et tekkis huvi seda linna tundma õppida, on „külge keevitatud“  kuritegu.

Loo algus pajatab ennasttäis New Yorgi meelelahutusadvokaadist, kes autorile omasel  iroonilisel moel on nii ebameeldivaks tehtud, et kartsin, raamat ongi temast. Paha rikas advokaat.

Lk. 10. Mõttest neile oli vaid väike vaimne hüpe filosoofilisemale kaalutlusele omandirõõmudest. Ja siin pidi Roth möönma, et teiste tunnustus-ja isegi kadedus- on tema rahulolu ülioluline osa. Milles, küsis ta endalt, seisneb rahulolu ihaldusväärse omandile, mida teised vaevu näevad. See oleks sama hea, kui hoida oma nooruslikku blondi naist avalikkuse eest luku taga või määrata Mercedesele eluaegne vangistus garaažis. Ja ometi, siin ta oli, hoidis miljonite dollarite väärtuses maailma parimaid veine keldris, mida külastas heal juhul pool tosinat inimest aastas.

Kuid õnneks ei ole Sam Roth peategelane, edaspidi räägitakse temast ainult nii palju, et rõhutada tema ebameeldivaid iseloomuomadusi.

Mängu tuleb hetkel hea jurist Sam Lewitt.

 „Hetkel“ sellepärast, et:

Lk. 30. Noore mehena , kes on valinud karjääriks vägivallatu kuritegevuse, sukeldus ta mõistagi äriõiguse maailma. Ta töötas halastamatult pikki päevi ja teenis raha. Ja tänu kohustusele kliente lõbustada tekkis tal suurepärane maitse heade toitude ja peente veinide osas. Kuid oli probleem, mis muutus aasta-aastalt suuremaks. See oli tüdimus, mida tekitasid needsamad kliendid: igavad mehed, kes ahnuse ja võimekuse toel olid kokku ajanud varanduse ja kelle eesmärk oli teenida lisa.

Jah, see on juristi elu paradoks: teenid rikkaid, saad ka ise paremat elu tunda, ühel hetkel muutuvad tööandjad tüütuks, aga ei saa ju saagida oksa, millel ise istud. Ja teenid edasi. Psühholoog Martin  Seligmanil on  raamatus „Ehe õnn“ („Pilgrim“ 2008) peatükk „Miks juristid on nii õnnetud?“

Aga Sam Lewitt vahetas tüdimusest poolt ja  lk.31„hakkas otsima otsesemat ja teatud mõttes ausamat kuritegevust. Tema uus deviis oli “Sobib kõik, mis on läbimõeldud“, eeldusel et see ei hõlma relvi, pomme ega narkootikume.“

Missuguses teatud mõttes saab kuritegevus ausam olla, autor edasi ei arutle ja ka mina ei tee seda. Meelelahutusromaanile lubatud.

Aga kui „ausa kuritegevuse“ elu ohtlikuks muutus, vahetab Sam Lewitt jälle poolt.  Selles raamatus palkab kindlustusfirma, kes ei taha Sam Rothile temalt varastatud veinide eest kindlustushüvitist  3 miljonit dollarit välja maksta, Sam Lewitti vargaid taga ajama. Veine otsima sõidab Lewitt Prantsusmaale, kus saab abiliseks võluva Sophie. Romaani nende vahel siiski ei arene, Lewitt silub sassiläinud suhted kindlustusmaakleriga Ameerikas.

Esimene kahtlusalune veiniröövis leitaks kiiresti, aga raamatu lõpp nii lihtlabaselt ettemääratav ei ole. Lõpp on päris andekas. Sest mängu tuleb „hea rikas“- mestseen, Marsseille linna heategija, kes soovib Prantsusmaa kultuuripärandit päästa.

Raamatu tegevus toimub suures osas Marsseille linnas. Mayle kui suure-pärane ja autasustatud reiskirjanik, maalib  linnast, selle kuulsast kalaturust, väga huvitava pildi ning annab ülevaate  piirkonna kulinaarsetest hõrgutistest ning veinidest. 

Aga need ülevaated ei ole pikad ega kurnavad.

Autor on endale veiniteema hästi selgeks teinud ja soovib lugejale oma teadmisi pakkuda. Ei teagi ,kas see on raamatu pluss või miinus. Aga kohati on ta minu jaoks liiale läinud, näiteks lk. 45 maailma veinikirjanduse loetelu.  Aga sain ka uusi teadmisi. Olen vahest mõelnud, miks puhkusereisilt kaasa ostetud vein kodus enam nii hea ei maitse. Nüüd sain teada, vein ei armasta turbulentsi, peapööritust, seega kohvri loopimist.

Tõlge on hea ja ladus. Mõned sõnad siiski häirisid nagu näiteks „esinejalik“ lk. 126, kõlab nagu „elajalik“.

Aga samas oli ka palju huvitavaid sõnaleide, nagu näiteks „vaigatas“. Vaatasin sõnaraamatust järgi, täiesti olemas

Prantsuskeelsed mõisted kõik kenasti raamatu lõpus.

Sam Lewitti telefoni helinaks oli „La vie en rose“. Laulab Edith Piaff

„Veinirööv“  on väärt puhkuselektüür. Mina lugesin seda  Rimini puhkusereisil. Oli parajasti ainus pilvine ilm nädala jooksul ja rõdult avanes Aadria merele selline vaade.