Raija Siekkinen. "See oli siin" ja "Elu keskpunkt"

Raija Siekkinen

„Elu keskpunkt“

Novelle

Loomingu Raamatukogu 1987 14/15

68 lehekülge.

Raija Siekkinen

"See oli siin"

Romaan

Loomingu Raamatukogu 2007 nr.3/ 4

87 lehekülge.

Mõlemad raamatud soome keelest tõlkinud Piret Saluri.

 Raamat, mida loed, juhatab sind järgmise raamatuni. Lugesin Haahtelat ja sain innustust üles otsida Raija Siekkineni raamatud. Kuna mõlemad on ilmunud "Loomingu Raamatukogus", siis kindlasti olemas koduses riiulis. Ja nii oligi, leidsin üles.

„See oli siin“, juba esimestest ridadest meenus, et olen raamatut lugenud, et see meeldis mulle ning on väärt ülelugemist. Raamat ilmus Soomes 1999.a.

Tundsin raamatu ära emotsioonist, mida  loetu tekitab.

Äärmiselt jahe, napp ja vaoshoitud, aga kaunis tekst, loed nagu vaataksid maali:

Lk. 13 "Maja nagu latern, selle akendes kollane valgus, väljas kuused, mustad, mere jäätunud lumi hõõgub kuu valget, külma valgust, mis tekitab hirmu ,ja rõõmu."

Raamat on üksindusest, aga ta ei ole kurb ja masendav raamat, pigem lootust-andev rännak iseeneses, millest kumab läbi teadmine, et kõik möödub. See on salapärane ja kaunis lugu.

Lk. 84  "Ajale kahe armastuse vahel mõtles ta kui ruumikale valgele toale, mille akende taga vahetuvad kiirustamata aastaajad. Seintel on hommikuse valguse peegeldusi. Kostab klaverimängu; sellega suureneb tubade arv, kusagil kaugemal on noor, valgesse riietunud tüdruk klaveri taga; tuul hõljutab aknakardinaid. Aeglane ärkamine, aja pehme kiigutus, paljaste jalgade hääl puupõrandal. Toaõhus on tunda lillede, õunte, hommikuse leebe tuule lõhna, ja parfüümi, puhaste triigitud riiete ja mööblivaha lõhna."

Lugedes ei saa ma lahti tundest, et vaatan maali. Romaan on nagu läbipaistvate kahkjate värvidega maalitud tekst, kuigi aastaajad vahetuvad ei muutu värvid iial liialt eredaks. 

„Elu keskpunkt“ novellid on tõlgitud kogumikest, mis ilmusid  1982, 1983 ja 1986 aastal.

Neis novellides  ei ole Siekkineni stiil täielikult välja kujunenud. Veel on liiga palju sõnu ja tekst on kirju, aga see pinevus, mis autori juures võlub, on olemas.  Novellid tekitavad ängi ja lootusetust, see on kurbust äratav raamat. Tegelasteks üksikud  naised, palju valet, masendust, alandusi, vähe lootust.

Enim meeldis mulle novell „Kuusk“ ,toon siit ka stiilinäite:

"See ei olnud esimene kord, kui ta otsustas lahku minna, hiljem tuli neid veel. Aga oli maja, olid lapsed, ja nüüd lamas ta siin ja mõtles parema meelega kohtadele, kui inimestele: köök, õhtupäike paistab põrandale, pliidil on mahlaauruti, millest tuleb paksu mahla head lõhna, voolikust jookseb suurde emailkastrulisse mahla, puhtakspestud mahlapudelid kuumenevad ahjus ja ta võtab sealt pudeli, paneb voolikuotsa pudelisse, laseb pudeli punast mahla täis, võtab uue pudeli ja täidab ka selle, õuest kostab muruniidumasina hääl ,uks on lahti ja lõigatud rohu lõhn tuleb sisse. On laupäev, õhtul on saun ,külmkapis on palju toitu, nad vaatavad televiisorit ja söövad võileibu, tänase õhtu on mees igatahes kodus. Esmaspäeva hommik ja Sinikka ronib mööda kuuma liivast rada üles kirikumäele. Isiku-tunnistus, ja ta võiks kohta otsida. Kõik kohaküsimise olid jäänud ära saatmata. Oleks pidanud saatma, mõtles Sinikka. Oleks pidanud. Aga oli nii palju tegemist: ühtelugu oli söögiaeg, ühtelugu koristamispäev, ühtelugu pesu, ühtelugu kellegi juuksed patsi panna, otsida patsipaelu, sokke, taskurätte, hoolt kanda, et külmkapis oleksid vürstiräimed ja taadiõlu ja et kingad jäetakse esikusse."

Saatesõnas ütleb autor: "Võrdlen novelli veetilgaga, mis ise on lõputult väike, aga suudab oma pinnal hämmastavalt palju peegeldada. Veetilgale annab vormi pindpinevus. Niisama peaks novellist tegema terviku tema enese pinge. Keel peaks olema selge nagu vesi."

Lühiromaani „See oli siin“ ongi kõige parem iseloomustada autori sõnadega: keel on selge nagu vesi.

Suurepärane tõlge!