Pío Baroja. "Nii see maailm on"

Pío Baroja.

Nii see maailm on.

Maailmakirjanduse tõlkevaramu.

Tartu Ülikooli kirjastus 2014

Tõlkinud Mari Laan

Saate-essee kirjutanud Inga Sapunjan.

193 lehekülge.

Koos  saate-esseega  217 lehekülge. Saate-essee „Väiklus ja rumalus võidutsemas-jah just nii see ilmaelu on“ Inga Sapunjanilt tuleks kindlasti läbi lugeda.

Klassikut lugema asudes tunnen alati aukartust ja kahtlusi: kas olen raamatu tasemel, kas saan aru.

Annan teistelegi kahtlejatele tuge: väga loetav raamat.

Stiilinäide lk. 191 Selline on elu: kurjus, tänamatus, mõtlematus, tugeva põlgus nõrga vastu, ja sellised on mehed ja naised, ja sellised oleme me kõik.

Jah, kõik elus on vägivald, kõik on kurjus. Ja mida teha? Ei saa elamisest loobuda, ei saa peatuda, tuleb edasi minna kuni lõpuni.

Nii lohutu raamat siiski ei ole, elu on see, mille ise lood. Ja raamat jätab paljud otsad lahti, nii nagu saatesõnas kirjutatakse, on see avatud süzeega.

Kui püüda sisu lühidalt kokku võtta:

venelanna Saša läheb  Šveitsi õppima arstiteadust. Abiellub juudi päritolu šveitsi noormehega, keda meelitab abielu rikka Venemaa pärijaga. Noorpaar asub pärast Saša vanemate surma elama Moskva lähistele mõisasse. Kuna šveitslasest abi-kaasa ei suuda harjuda Venemaa eluga ning Sašale omakorda on selgunud mehe väiklus ja keskpärasus, lahutavad nad kolme aasta pärast. Saša asub kolme aastase tütrega elama Firenzesse. Siin kohtub ta hispaanlasest kunstniku, rohkem küll elukunstniku, Juan Velascoga ning võtab vastu tema abieluette-paneku. Paar sõidab Hispaaniasse La Riojasse mehe vanemate koju, sealt edasi Madriidi ja Sevillasse.  Saša ei suuda harjuda katoliikliku Hispaania range kombestiku ning oma abikaasa truudusetusega ning paar läheb lahku. Lohutuseks on pikad vestlused ja sõprus mehe kauge sugulase Arceluga , kes on Sašasse armunud.

Proloogis tutvustab jutustaja noort Hispaania aristokraati, kes kutsub jutustaja oma abielu registreerimisele Šveitsis Biarritzis. Juan de Velasco abiellub lahutatud vene naise Sašaga. Esimene osa on lugu Saša perekonnast ja lapse-põlvest Moskva lähistel, edasi jutustab üks šveitslanna Saša õpiaastatest ning abiellumisest Šveitsis, abielu ebaõnnestumisest ja lahutusest. 2. osas saab lugeda  Saša kirjadest oma sõbrannale Verale elust Firenzes. 3. osas on Saša päevik kohtumisest Juan de Velascoga, abiellumisest, elust Hisopaanias  ning uuest lahkuminekust.

Sellisest loost saaks kirjutada tavalise naisteka õnnetust  Sašast, kes teeb üha valesid valikuid ja ei tunne õiget armastust ära. 

Mõtlesin lugedes, mis teeb ühest raamatust väärtteose, mida loetaks huviga veel 100 aastat hiljem. „Nii see maailm on“ ilmus 1912.aasta.

Seda raamatut iseloomustavad selge tekst, üldinimlik teema käsitlus, tegevus kulgeb sujuva kergusega Euroopa ühest äärest teise, kord minevikus, siis jälle olevikus. Meeldejäävad karakterid, iseloomulike rahvuslike joonte väljatoomine, ükski tegelane ei ole kõrvaltegelane, kõik nad väljendavad mingit autori seisukohta.

Segadusttekitava  järjepidevusega läheb jutustus üle ühe jutustaja käest teise kätte. Ja ajatus: kuigi tegevuses viidatakse mitmetele ajaloolistele sündmustele , alates 1905 aasta revolutsioonist Venemaal, ei ole romaan lõplikult ja tugevalt seotud romaani sündmuste toimumise ajaga. Raamatus tõstatatud teemad on aktuaalsed igal ajal, näiteks  Hispaania rahvaste iseseisvuspüüd. Kirjanik, ise baski rahvusest, toetas ühtset Hispaaniat.

„Nii see maailm on „ on väga mitmekihiline raamat. Märkimata ei saa jätta ka suurepäraseid ülevaateid tegevuskoha linnadest, näiteks Firenzest.

Tegin raamatust palju väljakirjutusi:

Lk. 26 Meestel on veider kalduvus uhkustada ühtviisi nii hea kui halva, nii oma väärtuste kui vigadega.

Lk. 72 Kui kire tunnuseks on inimliku energia suurenemine, võis tema selle tunde olemasolus kahelda; kui aga armastus on melanhoolia, magusus, nostalgiline nukrus, siis oli ta tõesti armunud.

Lk. 72 Armastuses, nii nagu kõiges inimhuulte abil väljendatus, leidub osavat ja kavalat retoorikat, mis annab elusa ilme sellele, mis on surnud, ja sära sellele, mis on tuhm.

See on vale, mis pettekujutluse valguses, on tõe loomuga; see on vale, mida hellalt kaitstakse.

Lk. 82 Raamatud on pannud mehi ja naisi uskuma, et teatud olukordades areneb nendes hingejõud, mis kannab nad kirjeldamatu õnne kõrgustesse.

Kirjanduslik paljusõnalisus on niisugust ettekujutust õhutanud ja selle õigustamiseks on välja mõeldud naise psühholoogia.

Tõepoolest, pole midagi paremat keeruka asja seletamiseks, kui mõelda välja teine sama keerukas ja esitada seda kui midagi vaieldamatut.

Lk.95: Mida ma siis peaksin tegema, mu armas Vera? Elan juba niigi lootuseta ja selleks, et teeselda indu, mida meis ei ole, et luua endale illusiooni tegudest, mida me korda ei saada, selleks on kunst, muusika ja raamatud, mis on pisukeseks oopiumiks meie eluta elus.

Lk.103- Mina nii ei leia. Ma arvan, et need inglased, kes on palju tööd teinud ja sõidavad siia kuulsatesse kunstilinnadesse, lootes leida neis leevendust oma kurbusele, igavlevad mitte sellepärast, et nad oleksid tundetud, vaid sellepärast, et nad ei leia ,mida lootsid.

Kõik see, mida nii väga ülistatakse-maalid, skulptuurid, maastikud-, tekitab suuremas osas inimestest, kuigi nad ei taha seda tunnistada, väga pealiskaudse, väga pindmise emotsiooni, millel pole elus vähimatki või peaaegu vähimatki tähtsust.

Väljakirjutusi teen, sest mul kodus seda raamatut pole, aga nende  mõtete juurde tahaksin tagasi tulla.

Muusikaline kujundus: avatud aknast kostab  Thomas' ooperist „Mignon“ Connais- tu le pays on“(Kas tunned maad, kus õitseb apelsinipuu). Laulab noor hispaania metsosopran Marie Jose Montiel

Hakkan tuhnima raamatukapis, et leida üles 1971.a. Loomingu Raamatukogus ilmunud Pío Baroja jutukogu „Vagabund Elizabide“.