Sel kuul viibisin matustel ja mind hakkas kummitama Ellen Niidu luuletus "Kõik on nii habras". Armastage neid, keda peate kalliks, ootamatult võib olla juba hilja oma tunnete väljendamiseks .
Kõik on nii habras.
Ellen Niit.
Kõik
on nii habras
ja
katkeb kohe.
Jää
varitseb igas viivus.
Igas
veetilgas
on
magamas
mardus,
kirmetise
kalevipojamõõk
on
kõikides ojades.
Las
ma armastan sind
täna,
võib-olla
on homme
hall
juba astunud.
Kõik
on vaid viivu pikkune -
vereliblede
voolamine,
pilkude
valgus,
käepigistuse
soojus.
Mere
tummad silmad
on
tardumas jääks.
Silmapiiril
on pilved
tuiskusid
täis.
Las
ma armastan sind
täna,
kuni
talv
on
veel tulemata.
Jääkirme
haprus
on
näiv,
mu
armas,
lumehelveste
lummus
virvatulede
taoline.
Las
ma armastan sind täna,
mu
armas.
Ei
ole muud
edasi
lükkamas talve.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar