Saaremaa ooperipäevad 2014

Suvine Kuressaare on imetabane,  pole vaja sõita lõunasse, kõik  mida sealt võimalik leida: päike, soojus, sõbralikud teenindajad, on Kuressaares  külluslikult esindatud. Ja lisaks võimalus nautida muusikat.

Kuressaare on väike ja intiimne, võlub, et  kui toimub mingi üritus, on terve linn hõlmatud ja elab selle tähe all.

Nii oli ka ooperipäevadega, mis sedapuhku toimusid seitsmendat korda.

Ooperipäevade hommik algas ooperikohvikuga Arensburgi hotelli suveterassil.

Laval vestlesid Arne Mikk, Jüri Leiten , Lauri Aav, intervjuud Mihkel Kütsoni , Eri Klasi  ja mitmete teiste ooperipäevade külalistega.

Kuulata sai lühikontserte. Huvitav oli Ukraina rahvapillitrio Contemp esinemine. Kahjuks ei  olnud mul aega külastada nende kontserti, kuid aimu sellest, missugust muusikat nad teevad, sai Arensburgi ooperikohvikus.  Trio Contemp asutasid 2013. aastal kolm Ukraina riikliku muusikakadeemia kasvandikku, Tetjana Kozitska (kobza) , Vitali Kozitski (bajaan / bayan) ja  Natalja Geri (bass-kobza).  Youtubest ma nende muusikat ei leidnud, aga kõlas üsna kaasaegselt. Välja näevad nad nii:

Ooperipäevade ajal avas oma näitusmüügi Arensburgi hotellis Eesti juurtega Sankt –Peterburgist pärit ehtekunstnik Alexander Tenzo.  Alexander Tenzo esivanem Jaan Tõnso on pärit Lääne-Virumaalt, kus Tenzol on tagasisaadud talu.  Ooperipäevade toetajana lõi Alexander Tenzo temaatilise hõbedast  laeva, mille sümboliks on Ooperipäevade logo. Hõbedast laev on kingitus Eesti Kontserdile, ühtlasi  valmisid kullast teemantidega rinnamärgid, mida ooperipäevade korraldajad kingivad oma suurtoetajatele.

Esimesse märgi omanikuks sai 2014 aastal ooperipäevade kunstiline juht Arne Mikk .

 Minu lemmikehe Tenzo  näitusel oli kullast käevõru granaatkividega nagu sel pildil

Imeilus ja hirmkallis.

Minu Saaremaa ooperipäevadevalikus oli kolm Ukraina rahvusooperi etendust.

Verdi “DON CARLOS”

Ooperit ei ole ma näinud ega kuulnud tervikuna. Olen „Don Carlost“ kogu aeg natuke kartnud:  pikk, raske ja keeruline. Aga osutus tõeliselt kütkestavaks ooperielamuseks.

Verdi ooper „Don Carlos“ esietendus Pariisis 1867.a.

Lavastuse esietendus oli 6.05.2012 Ukraina Rahvusooperis.

Dirigent Mõkola Djadjura. Lavastaja Anatoli Solovjanenko

Osades:

Filipp , Hispaania kuningas , Don Carlose isa- Sergi Magera (bass)

Don Carlos, Hispaania kroonprints –Sergi Paštšuk (tenor)

Rodrigo, markii de Posa- Gennadi Vaštšenko (tenor)

Eliisabet, Hispaania kuninganna- Viktoria Tšenska (sopran).

Don Carlose prantsuskeelne originaallibreto autorid Camille du Locle ja Joseph Maryl võtsid aluseks Friedrich Schilleri 1787.aastal loodud näidendi „Don Carlos, Infante von Spanien". Kuigi Schiller ja libreto autor  käsitlesid teemat vabalt ning ütlesid, et ajalooliste isikutega pole tegemist, on prototüübid ja sündmused ajaloos olemas.  Ajaloost leiab loo 16. sajandi Hispaania kroonprintsist Carlosest, kes oli kihlatud Prantsusmaa printsessi Elisabeth Valois’ga (Catherina de Medici tütar). Elisabethist saab poliitiliste mängude tagajärjel Carlose isa, kuningas Filipp II abikaasa.

Suurejooneline lavastus, lavakujunduses ei oldud kokkuhoitud. Lummavad dekoratsioonid ning kogu see hiilgus ja suursugusus oli paigutatud Kuressaare lossihoovi ajutise ooperiteatri lavale. Pidi ikka tükk tööd olema.

Ilusaid aariaid ja duette meeshäältele, siin laulavad Jonas Kaufmann (don Carlo) ja Marius Kwiecien (Rodrigo) :

Teise päeva ooper  Mõkolo Lisenko “Natalka Poltaavast“ .

Ooperi esietendus toimus Odessa Vene Teatris 1889.a.

Ooper „Natlaka Poltaavast“ on Ukraina lavalaudadel püsinud enam kui 120 aastat

Dirigent Mõkola Djadjura

Lavastaja Anatoli Solovjanenko

Osades:
Natalka-Ukraina neiu- Tamara Kalinkina (sopran)

Lesknaine Terpõlõha, Natalka ema – Anželina Svatška (metsosopran)

Petro ,Natalka armastatu- Dmõtro Kuzmin (tenor)

Tetervakovski ,pristav- Sergi Paštšuk (tenor)

Poltaavast külasse kolinud  lesknaine ja tütar  tema Natalka  tütar elavad vaesuses, päästjaks võiks osutuda pristav Tetervakovski. Natalka ei taha uuest kosilasest kuuldagi, sest ootab võõrsilt tagasi oma armsamat Petrot. Lõpuks annab Natalka ema pisaratele ja kaevetele järele. Nii pea kui Natalka on andnud Tetervakovskile jah-sõna ilmub külasse tagasi Petro .Natalka kinnitab Petrole armastust ja soovib oma jah-sõna tagasi võtta. Petro lubab külast igaveseks lahkuda, et mitte Natalka ema kurvastada. Tetervakosvki ja Natalka ema on Petro üllast käitumisest rabatud ning annavad noortele oma õnnistuse.

Lõpp hea ,kõik hea.
Natalka laul ooperist, kahjuks ei leidnud ühtegi rahavariietes esitust:

Esimene vaatus palju ei tõotanud, oli midagi rahavaliku jandi ja lasteetenduse vahepealset. Aga II vaatuse lõpuks olin rahul. Valisin etenduse, et vaadata Ukraina rahvuslikku ooperit, lootsin näha  kauneid Ukraina rahvariideid ja hoogsat tantsu. Ning kui I vaatuses oli rohkesti retsitatiivi, sai kuulata kõlavat keelt, siis II vaatus üllatas meeldivalt just kaunite rahvariiete, hoogsa tantsu ning koomiliste episoodidega.

Pärast ooperietendust  võis meelt lahutada ja tantsu keerutada kesköösalongis "Opera Royal" Kuressaare kuursaalis. Selleks oli spetsiaalselt vaid kolmeks õhtuks kuursaali parki püstitatud telk punase vaiba ja valgete laudlinadega.

Laval oli  Estonian Dream Big Band Siim Aimla juhatusel  ning solistid Fjodor Vassiljev (Peterburi), Sofia Rubina ja üllatusesineja  JazzIn Sisters 3-ses koosseisus. Need oli küll vahvad tüdrukud!

Viimasel õhtul  Ooperigala.

Dirigendid Mihkel Kütson ja Mikola Djadjura (Ukraina)

Ooperigala kava oli kokku pandud nii, et esimeses pooles valdavalt  Mozart , dirigeeris  Mihkel Kütson. 

Gala II pool oli põnevam.

Hommikul ooperikohvikus ütles  Jüri Leiten (vist ), et ooperigala prooviti kokku panna muusikateostest, mida kuulajad oskavad vilistada. Siit viide Joel Haahtela romaanile, kus peategelane ütleb: „Inimestele ei meeldi muusika, mida ei saa vilistada.“
Tõenäoliselt olen mina, kultuuritarbija, just see isik, kellele suvised ooperipäevad on adresseeritud. Kultuuritarbijad täitsid ligi 2000 kohaga "ooperimaja" Kuressaare lossihoovis. Isegi kui  kolmandik olid võõramaalased, siis ikkagi on omamaiseid ooperisõpru ligi 1000. Talvistel „Estonia“ ooperietendustel nii palju ja nii erinevat rahvast ei näe. Kuna ooperipäevadel on palju rahvast, kellele ooperigala on ehk ainuke ooperikülastus aastas, on kava tuntud ooperiaariatega omal kohal. Kultuuritarbijaid ei tohiks aga siiski alahinnata ja neile vaid vilistatavat ooperimuusikat pakkuda. Õnneks oli kavas maiuspalu, nagu Fritsu aaria Korngoldi ooperist „Surnud linn“ (laulis Rauno Elp).
Mulle eriti ooperigalad ei meeldi, meelsamini jälgin ja kuulan tervet ooperit, dramaturgia arengut ning laulja võimekust läbi terve ooperi, mitte üksikutes numbrites häält demonstreerida. Aga käin galaetendustel, sest seal astub üles lauljaid, kelle etendustele muidu ei satu. Seekord esinesid ooperigalal  lisaks Ukraina ooperisolistidele Lilli Paasikivi (metsosopran, Soome rahvusooper), Annely Peebo (metsosopran, Viin), Vassili Gerello (bariton, Peterburi Maria teater), Ain Anger (bass, Viini rahvusooper),Koit Soasepp (bass, Soome rahvusooper), Ukraina rahvusooperi  koor.
Ilusad ooperipäevad olid ja kaunid mälestused jäid.