Mina, aed ja aiaraamatud.

Parim aeg aias on august. Umbrohi enam ei voha, ka muru pole vaja niita, koltus juulipalavuses ning kosub nüüd augusti vihmahoogudes. Kevadist õitemöllu  enam ei ole, aga on hortensiate ja aedflokside aeg.  Aeda on saabunud mõnus vaikne küpsust õhkav aiarahu.

Minu aed pole küll mingi musteraed. Aiale jääb aeg, mis palgatööst, uneajast, vältimatutest toimetustest ja  teistest huvidest üle jääb.

Aja  jagunemisega huvide vahel on kord nii kord naa. Mõnel aastal on esiplaanil aed, siis tuleb mitu aastat kui aed jääb lohakile. Kord  saab aiahuvi jälle hoo sisse ning aed taastub laisa inimese aia seisust. Sel aastal tärkas aiahuvi ebaharilikul ajal. Juulis, täpsemini Saaremaa ooperipäevade ajal. Mu armas sõbranna viis mind Valjalasse Heli Kuuse köögiviljaaeda kaema.

Milline imeline aed, mis seal kõik kasvas: okra ehk söödav muskushibisk, ogamelon,  kinoa ,  amarant,  artišokk, kibekurgid, arbuusid, suhkruleht, elevant-küüslauk,  erivärvilised porgandid ja peedid , erivärvilised kartulid, maca juur. Mõned nimetused olen sirgeldanud käekotist leitud Saaremaa ooperipäevade kavale. Heli jutustas, et tal ei ole õnnestunud  saada safrankrookuse seemneid, postiga neid saata ei või. Lubasin endale, et kui reisin veel Inglismaale, toon kaasa. Helilt sain kaasa elevant- küüslaugu seemned, need olen mulda pistnud. 

Aga pole vaja ette kujutada võimsaid kasvuhooneid. Heili Kuuse aed on tavalise vanema kolhoosiaegse elamu juurde nn. kartulimaale rajatud. Avamaa kilemajandus ja kilekasvuhooned. Kõik korralikult rohitud ja hooldatud.

Ka Heli Kusk ise on imeline naine, pühendunud ja tagasihoidlik.

Heli Kuusk on kolme raamatu autor:

Raamatust leiab üle 150 erineva köögiviljakultuuri

ja maitsetaime ning enam kui 60 põõsa-puu kirjelduse

koos põhjalike kasvatamisjuhistega: tšaiot, luffa, tatsoi, tsoisum, kiwano, nõiakartul, füüsal, okra, seesam, sidrun-monarda, rapuntsel, daikon, fenkol, lavendel, lagritsa-magusjuur ja kõik ülejäänud.

Raamatus on üle 70 õitsva taime, mis ei ole mürgised ja sobivad kasutamiseks toidus, sh nii ilutaimi, ravimtaimi

ja maitsetaimi kui ka õitsvaid taimi loodusest. "Lillesööja"

olen ma ammu, tore täiendus raamaturiiulile.

Raamatust saab teada, et kõrvitsaliste sugukonda kuulub umbes 800 liiki taimi, kõrvitsatele, sh väätkõrvitsad, lisaks

kurgid, sh madukurgid, melonid, arbuusid ja  lagenaariad.

Heli Tamm kirjutab neist, mida ta ise kasvatanud on. Elutoas riiulil on tal tore tuhakõrvits, nagu päris tuhaga kaetud, väidetavalt täiesti söödav, valge viljalihaga.

Nüüd on need raamatud mul olemas. Tõepoolest saaks köögis ja aias hakkama raamatuteta, sest nagu öeldakse: internetis on kõik olemas. Aga mulle meeldib raamatut käes hoida ja lugeda. Võtan virna raamatuid õhtul voodisse, sirvin ja valin, millisega täna lähemat tutvust teen. 

Heli Kuuse raamatud on aiandushuvilisele põnevad ka niisama lugemiseks, kui ei kavatse kätt mullaseks teha.  Väärtuslikuks teeb raamatud see, et need ei ole tõlkeraamatud, vaid kirjutatud inimese poolt, kes kirjeldatud köögivilju ise kasvatanud.  Puuduseks ehk see, et retseptid on tõlgitud ja ei ole“ läbi keedetud“. Aga ma retseptidest ei hooligi, tahan ise katsetada, kuidas üks või teine vili suu-päraseks saab.

Juba Saaremaalt helistasin koju meesperele, et nüüd tahan järgmiseks kevadeks teist kasvuhoonet. Esimeses laiutab viinamari ja  minu aia kliima nii mahe ei ole kui Saaremaal, et avamaale lootma jääda.

Tänaseks olengi kuu aega aias mütanud, istutanud ja ümber istutanud, planeerinud, sügiskülve teinud. Eks selle võrra on suvist juturaamatu lugemist vähem olnud.

Huvitusin komposteerimisest, permakultuurist, taimede kooskasvamisest ja vastastikusest mõjust.

Ainus raamat, mille endale sel kuul ostsin.  

Olen blogi nimetanud kultuuritarbija blogiks. Ma tõepoolest ei kirjuta luuletusi ega jutte, ei tantsi, ei laula, ei maali, ei komponeeri ega mängi ühtki pilli. Olen teiste loodu tarbija.  Ka amet erilist loomingulisust ei paku, mõttetööd küll õnneks.

Aias ja köögis saan avaldad oma loomingulist külge ja mulle see meeldib.