Dan Hurley "Targem. Ajuvõimekuse arendamise uus teadus"

Dan Hurley

„Targem. Ajuvõimekuse arendamise uus teadus.“

Kirjastus „Tänapäev“

Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders.

322 lehekülge.

Kes ei mäletaks jutustust „Lilled Algernonile“ . Kas ulme hakkab tõeks saama? Kas on võimalik tõsta inimese intelligentsust järsult ja kas need muutused on püsivad.

Sellest on kirjutanud raamatu ajakirjanik Dan Hurley , analüüsinud mitmeid teadusprojekte ja vestelnud neuroteadlastega.

Väga huvitav raamat.

Teadustööde ja uuringute kõrval kirjutab autor ka ajutegevusele turgutavalt  mõjuvat  toitumisest, füüsilisest treeningust, muusikast, meditatsioonist,

Autor otsustab katsetada enda peal:  treenib end spetsiaalselt väljatöötatud arvutiprogrammidega , osaleb füüsilises treeningus, õpib lautot mängida, üritab ka mediteerida, aga selleks aega ei  jää . Kas ja ju kui palju tema kognitiivsed võimed paranevad, võib lugeda raamatust.

Ühtegi kindlat lahendust raamat välja ei paku.  Neuroteadlaste seisukohad on tihti suisa vastukäivad, aga teatavasti on inimene keerukaim teadusliku uurimise  objekt, olles ühtlasi ise ka uurija (subjekt).

Üks lõik lk. 158

„Kui laste puhul juhtub sageli, et nii õpetaja kui elu üldisemalt sunnivad neid tegema asju , milles nad pole eriti head, siis keskikka jõudmise ajaks on enamik meist oma tugevad ja nõrgad kohad kindlaks teinud, olles ühtlasi õppinud jääma selle juurde, mida hästi teha oskame. Oleme leidnud karjääritee, mis meile sobib; veedame aega inimestega, kes  meile meeldivad ning kes meiaga koosolemist naudivad,; hobidega oleme tavaliselt juba astaid tegelenud. Me ei tegele enam asjadega, mis meie vaimseid võimeid suutlikkus piirini viiksid, nagu Michael Merzenich selle kohta ütleks; meist on saanud omandatud oskuste kasutajad. „

Minu jaoks oli selles raamatus väga oluline teave. Tasus raamatut lugeda juba sellepärast, et see lõik üles leida:

Lk. 69. „Veel üks grupp, mis sageli kognitiivset taastusravi vajab, on vähiravi läbinud lapsed. “Umbes 20-40% lastel, kel on leukeemiat ravitud, toob see aja jooksul kaasa kognitiivsed muutused,“ ütles Kristina K. Hardy, Washingtonis asuva Laste riikliku meditsiinikeskuse neuropsühholoog. „Nende puhul, kel ravitakse ajukasvajaid, võib seda näitajat hinnata vähemalt 60-80 protsendile“.

Neid noori ellujääjaid eristab teistest kognitiivse taastusravi saajatest see, et radiatsiooni või kemoteraapia mõju ajule saab selgeks alles aja möödudes. Hiljutises uuringus avastati, et kohe pärast ravi lõppu ei täheldatud akuutsest lümfoblastilisest leukeemiast tervenenute puhul erilisi muutusi nende verbaalse IQ tulemustes, kuid varsti peale täisealiseks saamist olid näitajad keskmiselt 10,3 protsendi võrra langenud.

„Inimesed, kel oli näiteks ajutrauma, kaotavad üleöö oskusi ning loodame, et neid on võimalik aja jooksul taas omandada,“ rääkis Hardy“. “Kuid lapsed, kel on vähki ravitud, ei kaota oma oskusi. Nad ei suuda lihtsalt uusi omandada, nagu enne. Kui nad esimest korda pärast ravi siia tulevad, ei näe me erilisi tagajärgi. Kuid juba aastaid hiljem, kui ravi on ammu läbi ning lapsed käivad  jälle koolis, ei suuda nad uut materjali endisel viisil omandada, nende hinded on langenud, sest ravi mõjutas nende töömälu ja tähelepanuvõimet. Sageli võib näha, kuidas nende akadeemiline suutlikkus ja IQ aja jooksul langevad“

Kuigi paljud lapsed suudavad ravieelsed kognitiivsed võimed täielikul taastada, vajamata taastusravi, ilmnevad teiste puhul tagajärjed kõige selgemini just täiskasvanueas, kinnitas Hardy.

„Kui vaatame neid täiskasvanuid, kel kunagi ammu lapsepõlves vähki raviti,“ ütles ta „siis leiame, et see grupp ei saavuta oma arengu teetähiseid sama kiiresti kui nende kaaslased. Nad ei abiellu, ei koli vanemate juurest ära, ei lõpeta kooli, ei leia sama kergesti ega kiiresti töökohti. Kliinilise psühholoogina võin kinnitada, et see on väga masendav, kui teie lapsel diagnoositakse vähk ning ta elas selle üle, kuid nüüd on tema vaimsed võimed nõnda palju muutunud, et see jätab kogu eluks jälje. Ning kuna ma tean, mis juhtuda võib, on see väga kurb, kui ma näen last, kes on just ravi lõpetanud ning kellega hakkavad toimuma muutused, mille vastu ei saa midagi ette võtta. Nõnda hakkasin ma uurima viis kognitiivsete võimete arendamiseks, et nende laste väljavaateid parandada“ „