Donna Leon "Surm tõusuvee ajal".

Donna Leon

„Surm tõusuvee ajal“

Kirjastus „Pegasus“

Tõlkinud Tanel Veske

Toimetanud Siiri Soidro

270 lehekülge

Raamat algab paljutõotavalt, La Scala ooperiteatri eksprimadonna Flavia Petrelli valmistab 14. sajandi Veneetsia palazzo köögis süüa (ploomtomatid, sibulad, küüs-lauk ja baklažaanid) ning laulab samal ajal Elvira aariat Bellini ooperist „Puritaanid“. Samal ajal kõlab Elvira aaria ka lindistatuna kahest kõlarist.

Korter kuulub Flavia armastatule, ameerika arheoloog Brett Lynchile, kes samal elutoas diivanil lebaskleb. Muusika kõlab nii valjult, et kui Brett avab ukse kahele mehele, kes väidetavalt toovad kirja muuseumidirektorilt, aga korterisse sisenedes Breti vaeseomaks peksavad, Flavia seda kööki ei kuule. Kui Flavia elutuppa siseneb, lahkuvad mehed ja jätavad maha sõnumi  „Ära mine kokkusaamisele dottor Semenzatoga”.

Kui muuseumidirektor Semenzato leitakse oma kabinetist surnuna, seostab komissar Brunetti need juhtumid omavahel ja hakkab uurima.

Edasi viib raamat kunstikogujate ja arheoloogide  maailma. Taustaks elu Veneetsias suurvee (acqua alta) ajal ja komissar Brunetti pereelu.

Brunetti näol on Donna Leon  loonud ühe väga positiivse ja meeldiva kriminaalkomissari, eriti kui kõrvutada teda põhjamaiste kriminaalromaanide uurijatega.

Mõned aastad tagasi otsustasin läbi lugeda kõik raamatud, milles juttu Veneetsiast. Neid on palju. Nimistus on ka Donna Leoni kolm eesti keeles ilmunud raamatut:  «Surm La Fenices», «Surm võõral maal» ja «Veneetsia maskeraad». Kui nüüd nimetada sellest kadunud nimistust kolm raamatut, mis esimesena meenuvad, siis on need:

Robert Girardi  „Vaporetto 13“- kaunis ja müstiline raamat „Loomingu Ramatukogust“;

Hannu Raittila  „Canal Grande „- lustakas raamat sarjast „Moodne aeg“. Naersin lugedes pisarateni. 

Franz Werfeli „Verdi“. Selle raamatu tegevus ei toimu küll täielikult Veneetsias, kuid Veneetsias viibis Verdi  üheaegselt  Wagneriga ning selles linnas võinuksid kaks heliloojat kohtuda kui Wagner poleks siin surnud.  

Olin Veneetsias 2012.aastal, astusin sisse ka La Fenicesse. Õnneks külastasin linna märtsi algul, turismi kõrghooaeg ei olnud alanud, linnas sai liikuda. Tõusuvesi oli möödas, laudteed  olid juba tänava äärde seina najale tõstetud. Veneetsiasse läheksin tagasi!

Aga on see nüüd Donna Leoni süü või olen krimkadest välja kasvanud  (oleks kahju!), aga loetud „Surm tõusuvee ajal“ ei paelunud ja oli kohati igav.

Raamat on võluvalt kirjutatud, selles on ehtsat itaalia hõngu ja kaasnev krimilugu ei ole brutaalne. Raamat asetseb kusagil naisteka ja krimka vahepeal. Sellist tunnet, et raske on raamatut käest ära panna, ei tekkinud.

Esimeseks tutvuseks Donna Leoniga ei soovita, parem valida mõni varemilmunud romaan. 

Siin laulab Elvira kuulsat aariat "Puritaanide" teisest vaatusest Anna Netrebko.