Marina Carr "Kassirabal" Linnateatris

  

Käisin linnateatris vaatamas  kaasaegse  iiri näitekirjaniku Marina Carri näidendit „Kassirabal“.

Lavastas Madis Kalmet. Esietendus toimus Tallinna Linnateatris 09. novembril 2013.

Linnateatri 2014. a kolleegipreemiate jagamisel  sai  Elisabet Reinsalu  auhinna parima naispeaosa eest, 

Aurora Aleksandra Künnapas  parima naiskõrvalosa eest ja Allan Noormets- parima meeskõrvalosa eest.

Madis Kalmeti osaks oli Eesti Teatri Aastauhind parimale lavastajale, 2014  (lavastused „Titanicu orkester“ (MTÜ R.A.A.A.M.), „Leegionärid“ (Rakvere Teater), „Kassirabal“ (Tallinna Linnateater).

Mul on öelda, et väga hea etendus oli! Vaatasin koos pojaga (20)  ja temale meeldis ka. Tõenäoliselt sobib iiri mõttelaad eestlastele. Minu lemmikute reas juba on Martin McDonagh näidendid.  „Üksildane lääs veel nägemata, aga on  kindel plaan sõita Tartusse seda vaatama. 

2006.aastal mängiti "Kassirabal" Rakvere teatri suvelavastusena, pildil Ülle Lictfeldt Hester Swani osas.

Kavalehest võib lugeda, et näidendis  on Euripidese  müüdi „Medeia“ tegevustik paigutatud iiri külakeskkonda, sellega on selge, et sündmustik võtab traagilise pöörde. Näidend ongi üpris sünge, eesseisev tragöödia aimub juba esimesest stseenist.

Autor on  intervjuus öelnud: “Aga seda, et mu näidendid on naljakad ja et traagikas on huumorit, usun ma küll.“

Ja nii ongi lavastuses tubli annus huumorit. Tragöödia ja komöödia ei sega teine-teist ja lavastus on üks tervik. Väga nauditav, huviga ja erksalt jälgitav, igav ei hakka kindlasti kolme tunni jooksul.

Komöödia osas on kandev roll Anne Reemannil proua Kilbride osas. Kujutage ette, ta ilmub oma poja pulma üleni valges vahukooretordikleidis  ja teatab rahumeeli: ei teadnud, et pruut ka valges on. 

Mul ka õige pea pulmaminek ja kleidimure. Valget kleiti ma paraku panna ei saa, sest tean: pruut tuleb valges. Olen nimelt pruudi ema.

Aga valgetest kleitidest tahaksin veel kirjutada. Neid on etenduses neli.

Juba mainitud proua Kilbride uhke (kõige uhkem) kleit. Lisaks pruudi (Caroline Cassidi (Ursula Ratasepp) lihtne ja pretensioonitu kleit. Peategelane Hester Swan (Elisabeth Reinsalu) kannab II vaatuses sellist väikseks jäänud, aastaid karbis seisnud kasutamata pulmakleiti ja Hester Swani tütar Josie Kilbride (Anna Aurelia Kangur)  kannab valget armulauakleiti.

Huumori poolt kandis etenduses ka Külli Teetamme pime kassnaine. Mulle lustakas, kaval ja elutark kassnaine meeldis. 

Näidend ongi selline müstiline, lisaks kassnaisele, kes sööb hiiri, on laval veel Ester Swani surnud venna vaim (Karl Andreas Kalmet ) ja Vaimulemb (Andres Raag). Vaimulemb on Vikatimehe/Surma  leebem variant. Aga kordagi ei kao reaalsuse taju, sest reaalne ja maagiline on etenduses nii hästi üheks tervikuks põimitud, nagu elus.

Väga hea oli Hester Swani tütre Josie osas nooruke näitleja Anna Aurelia Kangur. Selles etenduses ei ole laps laval lihtsalt laps, vaid tal on võrdselt teiste näitlejatega kanda oma roll.

Peategelasel Hester Swanil on kanda lapsepõlvest pärit taak, ema jättis ta 7 aastaselt maha ja nii ta ongi jõudnud 40 eluaastasse ikka veel kassiraba serval ema oodates. Tal on paaniline hirm hülgamise ees ja näidend algab hetkest kui Hesterist 10 aastat noorem elukaaslane on ta maha jätnud ja otsustanud abielluda  noorukese Carolinega. Kas Carolinega või Caroline isa maadega, sellest päris täpselt aru ei saagi, sest mehed on autori tahtel selles näidendis mannetud. Suured osad on täita naistel.

Ainult kiidusõnu jagub peaosatäitjale Elisabeth Reinsalule metsiku, ägeda, robustse, kohati vulgaarsegi, kuid liigutava ja kaastunnet vääriva Hester Swani osa eest.

Etendus paneb kaasa elama ja kaasa tundma.