"Ma ei tule tagasi", I.Raagi film kinos.

„Ma ei tule tagasi“

Draama

Rezissöör Ilmar Raag.

Stsenarist  Jaroslava Pulinovitš

Operaator Tuomo Hutri

Helilooja Panu Aaltio

Osades: Polina Puškaruk ja Viktoria Lobatševa

Eesti, Venemaa, Valgevene, Kasahstani ja Soome koostööna valminud film

Tänaseks juba mitmeid auhindu võitnud. Viimane teade, et film võitis Hollandis Vlissingenis toimuval festivalil Films by the Sea peapreemia, tuli alles eile. Enne olid olemas juba auhinnad USA festivalilt Tribeca New Yorgis (Nora Ephroni nimeline auhind, žürii äramärkimine) ja Vene arthouse-kallakuga filmifestivalilt Peegel.

Tutvustusest:

Film räägib noorest õppejõust Anjast ja 13 aastasest lastekodust põgenenud Kristiinast. Anja on edukas noor õppejõud, kes on romantilistes suhetes professorist kolleegiga, kuid juhuslik kohtumine minevikuga keerab ühe hetkega kogu tema elu pea peale. Ta on sunnitud põgenema valesüüdistuse eest ja teeskleb kodutut last.  Anjast ja Kristiina kohtuvad laste varjupaigas ning peagi alustab pealtnäha kokkusobimatu paar ohtlikku teekonda pöidlaküüdiga läbi Venemaa, et leida üles Kristiina vanaema Kasahstanis.

Nagu Ilmar Raag ühes intervjuus ütles, on see lugu sellest „miskist“ , mida lastekodulapsed vajavad peale peavarju ja toidu. See on lugu sõprusest ja igatsusest perekonna ja armastuse järele.

Kuigi film on lastekodulastest, ei ole see tavaline  pisarakiskuja. Vaatamata kõigele, mis filmis juhtub, jäävad kõik võimalused avatuks ning domineerima jääb I. Raagi filmidele iseloomulik elujaatav hoiak.

Film ei ole päris eesti film- tegevus toimub Venemaal,  tegelased on vene inimesed ja näitlejadki. Ja päris vene film see ka pole, vene temperamendile on selline karge eestimaine lähenemine peale keeratud. Mulle see sobis.

Väga kiidan operaatori tööd- suured plaanid šiskinlikku vene sügist ja mida edasi ida poole, seda enam silmapiirini ulatuvat tühja külma välja. Ja kiirtee võtted- lõputu autodekolonni tuled peegeldumas vihmamärjal teel. Oli mida vaadata! 

Kiidan ka näitlejate tööd, mõlemad tüdrukud mõjusid väga siiralt ja ehedalt. 12-aastast Kristinat mängiv Viktoria Lobatševa on päriselus veetnud aastaid lastekodus. Kurb oli ajalehest lugeda, et pärast filmivõtteid sattus ta taas laste-kodusse.

Nostalgiat tekitas vene elu-olu vaatamine, vaesus,  kuritegevus, miilits, sai ainult õhata- see on nüüd möödas. Samas oli filmis ka sõbralikku avalat ja südamlikku vene inimest.

Oli huvitav vaadata, täpselt selline üks eestlase tehtud vene film vene elust ja vene inimestest olla saab. Ning mõtted armastusest, sõprusest ja perekonnast kannavad, sõltumata rahvusest.