Händel "Rinaldo" "Estonias" 20.septembril 2014

Georg Friedrich Händel

„Rinaldo „

Ooper kahes vaatuses

 Giacomo Rossi libreto Aaron Hilli ja Torquato Tasso järgi

 Maailmaesietendus 24. veebruaril 1711 Londoni Queen’s Theatre’is

 Esietendus Rahvusooper Estonias 18. septembril 2014

•Lavastaja: William Relton (Inglismaa)

•Kunstnik: Cordelia Chisholm (Inglismaa)

•Valguskunstnik: Johanna Town (Inglismaa)

•Liikumisjuht: Kati Kivitar

•Dirigent: Andres Mustonen

Osades:

Annaliisa Pillak -Rinaldo, ristirüütel, kangelane  

Mati Turi -Goffredo, kristlaste väepealik, esimese ristisõja juht Heli Veskus -Almirena, Goffredo tütar

Aare Saal- Argante, saratseenide kuningas Jeruusalemmas

Kristel Pärtna -Armida, nõid, Damaskuse kuninganna, Argante armuke  

Kadri Kipper, Olga Zaitseva -sireenid

Märt Jakobson -võlur 

•Roman Chervinko- Eustazio, Goffredo vend

Kaire Kasetalu, Xenia Rudakova, Katrin Kreutzberg-  Armida fuuriad

Mulle meeldib Händeli muusika. „Rinaldost „ on pärit üks Händeli kuulsamaid aariaid,  Almirena aaria „Lascia ch’io pianga“ (Laske mul nutta) . Selle aaria  kohta kirjutatakse kavas, et esietendusel laulis seda Isabella Girardeau, kes oli publiku nõudmisel sunnitud numbrit nii palju kordama, et teatri juhtkond pani järgmisel õhtul välja sildi:“ Liiga paljude korduste tõttu muutub ooper igavaks, seetõttu on lauljatel keelatud aariaid üle ühe korra korrata“.

Estonia etenduses laulis aariat kenasti Heli Veskus.

Järgnevas videos aga  kontratenor Philippe Jaroussky "Lascia ch'io pianga" 

Nii aga kõlab sama aaria kauni naishääle Renée Fleming esituses.

Kelle laul meeldib?

Damaskuse kuningannat Armidat laulis Estonias Kristel Pärtna, kes oli suurepärane. Etendus tõmbenumbriks oligi Kristel Pärtna Armida oma fuuriate ja sireenidega: hoogsad tantsunumbrid, efektsed kostüümid, valgustuskunstniku suurepärane töö.

Tänases „Postimehes“ kirjutab Alvar Loog „Kangelaslugu veavad pahad“, kel Postimees käib, võivad lugeda. Minul lugemata,  internetis  on artikkel tasuline, aga pealkirjaga olen 100 % nõus.

Ooperi peategelane peaks justkui olema Rinaldo- ristirüütel ja kangelane, nagu kavas kirjas. Aga see, kes terve etenduse ajal lavale ei tulnud,  oli kangelane. 

Annaliisa Pillak on küll hea laulja ja laulis ilusti, aga kangelast  ei sündinud.

See võis olla ka lavastaja poolt taotluslik, aga mina tundsin õilsast kangelasest puudus. Laval loivasid ringi sõjaväelase vormis kohati koomilised mehed, jõid ohtralt teed. Üks neist, Rinaldo tõttas armastatud Almirenat  päästma, andis järgi 

sireenide kutsele ja võitles  kurja kaunitari Armida pealetükkiva armastusega. Võitlus soovimatu armastusega jäigi  Rinaldo suurimaks võiduks.

„Julius Caesaris“ mind naispeaosatäitja ei häirinud, siin küll.  

Väga efektne lavastus „Estonias“. Lavaseinaks mängulaud, laval  täringud ja mitmes variandis redelid, pikemad ja madalamad. Olin eelnevalt kultuurisaateid vaadanud, seega teadsin, et „Rinaldo“ on lavastatud lauamängu (Inglismaal "Maod ja redelid", meil tsirkusemäng)  kontekstis. Selline lähenemine andis põhjust mitmele huvitavale stseenile redelitega. Huvitav võte oli kristlastest ja saratseenidest sõdalaste ja halastajaõdede rollides laste kasutamine. Laste kasutamine lööb alati nunnumeetri üles, kuigi lapsed laval relvastatult sõdimas on küsitav. Õnneks lahingupilt lahendati valguskunstniku abil ja alles lõpuks avanes lahinguväli kõigi langenud noorte sõdalastega. Laste kasutamine andis sündmustikule juurde uue mõõtme: väikesed inimesed, kelle saatus ei läinud korda väepealikele. Muuhulgas võimaldas laste kasutamine ka solistidel  laval esile tõusta, tavalise koori kasutamisel jäänuksid nad varju.

Minu lemmikooper Estonias „Rinaldo“ ei ole. Teist korda  seda vaatama nagu „Julius Caesarit“,  ma ei lähe. 

Kui üldmulje lühidalt kokku võtta- siis operett Händeli muusika saatel. Minu diletantliku arvamuse kohaselt oli ka orkestri tempo selline  operetlik.