Henrik Ibsen. "Brand" VAT teatris.

Henrik Ibsen

„Brand. Kõik või mitte midagi“

Tõlkijad:  Sigrid Tooming  ja Paul-Eerik Rummo

VAT teater

Lavastaja: Ingo Normet

 Kunstnik: Pille Jänes

Valguskujundaja: Margus Ruhno

Osades:

 Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater)- Brand

 Katariina Unt- Agnes

Tiia Kriisa (külalisena) – Brandi ema

 Liisa Pulk- gerd, Naine ja Mustlasnaine

 Tanel Saar- Arst, Praost ja Teine talumees

 Margo Teder- Foogt

 Ago Soots- Einar, maalija

 Meelis Põdersoo- esimene talumees

Tutvustusest:

Värssdraama nimitegelane on hingekarjane Brand. Tragöödiakangelase mõõtu mees on raudse tahte, külma mõistuse ja jäise valjusega fanaatik, kelle elunõue kõlab: „Kõik või mitte midagi”. Ibsen paigutab Brandi kaaskondsete hulka, kellele on põhjust ette heita leigust, tuimust, poolikust, ükskõiksust ja materialismi. Mehe kaasmaalastel puuduvad tiivad, kõiki on vallutanud arglik egoism. Brand seevastu on valmis ohverdama oma ideaalile kõik, mis tal on, ka iseenda. Isegi abikaasa ja lapse surm ei suuda teda küüneväärtki kõrvale viia oma kohuste täitmisest koguduse vastu.

Brand jääb enesele truuks ka laviini all hukkudes, küsides oma viimsel hetkel Jumalalt, kas on tahtest küllalt lunastuseks. Talle vastab kõue hääl: „Jumal on deus cari tatis” – armujumal. Nende sõnadega saab Brand ise hinnatud. Raudse tahte ja vääramatu usu kõrval puudub mehel omadus, mis neist ülem: tal puudub armastus.

Tõenäoliselt kirjutatakse sellest tükist veel palju, on ju tegu „ Brandi“ esmalavastusega Eestis.

Minu piirdun siin pelgalt isiklike ja väga värskete (eilsete) muljetega.

Väga hea tükk!

Nimetus värssdraama tõenäoliselt ehmatab mitmeid inimesi. Mõtlesin, et ei tülita oma meespoolt värssdraamaga. Kutsusin tütart kaasa, too arvas, et tööpäeva lõpus tõsist värssdraamat küll ei taha vaadata.  Läksime siis ikkagi abikaasaga ja jäime mõlemad väga rahule.

Tõlkija P-E. Rummo ütleb värssdraama kohta ise nii: „Olen võtnud endale voli värsilahenduse oluliseks muutmiseks. Eeskätt valdavalt loobunud riimidest, kasutades neid vaid lauludes  ja ühes eriti triviaalses dialoogis, (markeerimaks viimase sajakonn aasta jooksul juurdunut, et erinevalt varasemast ei viita riimiline värsskõne ülevusele/tõstetusele) vaid pigem banaalsusele). „

Kõik katked siin ja edaspidi võetud värskest üllitisest:

 Henrik Ibsen

„Brand“

Dramaatiline poeem viies vaatuses.

Tõlge Sigrid Tooming, Pul Eerik Rummo.

SA Kultuurleht 2014

234 lk.

Tõenäoliselt teatris ostetav ka odavamalt (10 eurot) kui hiljem raamatukauplusest.

Lisan siin, et etendus ei ole siiski viies vaatuses nagu tõlge raamatus vaid lühendatult kahes vaatuses.

Meile mõlemale etendus meeldis, vaatamata sellele, et kumbki meist ei ole „Peer Gynti“ lugenud.  Paul- Eerik Rummo raamatu järelsõnas „Ääremärkmed…“ nimelt ütleb, et Ibsenit üldse ja „Brandi „ eriti pole võimalik mõista „Peer Gyntita.“

Nii ma ei teagi, kas mõistsin etendust, ometi rääkisime koju sõites abikaasaga  just sellest, et suurepärane tekst ning sisu ja sõnum, mida ei pea otsima ridade vahelt vaid mis lavalt näitlejate suust kätte tuleb.

Kuigi erinevalt me seda tükki vaatasime. Abikaasa jaoks oli Brand psühhopaat minu jaoks idealistlik religioosse maailmavaatega  kangelane. Religioosne sisu ja usuline vaatepunkt tüki vaatamisel ei sega ka ateistist vaatajat, sest eks midagi/kedagi  usume me kõik ja otsime lunastust.  

Brandi iseloomustavad  absoluudiotsingud üle lähedaste elude, täielik kompromissitus, usk tahte kõikvõimsusese ja halastamatu keskendumine valitud teele, võimetus armastada , mis teevad temast äärmusliku erandliku ja kirgliku kangelase.  Põlgus ja pettumus neis, kes temaga teed jagada ei suuda:

„Tuhat oli neid, kes tulid

külast tulema mu kannul,

aga üles mäkke jõudjat

polnud ühestki. Ja miks nad

peaksidki –ükskord ju oli

üks, kes suri kõigi eest.

Pärast seda on nii julge

olla arg. See nagu poleks

enam patt.“

Ka Brandiga pole vaatajal raske samastuda, küllap on  iga ühel oma „kõik või mitte midagi“.

Näitlejate mäng oli suurepärane.

Ivo Uukkivi on nagu Brandiks loodud.

Kui 2014. aasta eest kunagi teatripreemiaid jagatakse, siis on ta seda väärt! Nii kirglik ja sugestiivne. Brandi osa on suur osa meesnäitlejale, minu arvates suuremgi kui Hamlet, annab rohkem võimalusi. Ja see põhjamaine draama lihtsalt seisab meile lähemal nii ajaliselt, ajalooliselt kui ka geograafiliselt.

Ivo Uukkivile sobib see osa juba füüsiliselt, tema näojoontest juba õhkub maailma-valu ja –piina. Selles etenduses ei jää see ometigi  oma sajandi spliini tasemele vaid  on kirgliku ja sugestiivse osatäitmise teenistuses.

Kiita tahaksin absoluutselt kõiki näitlejaid, kes olid Brandile vääriliseks partneriks.  

Katariina Undi  ebamaiselt habras  ja  samal ajal tugev Agnes.  

Tiia Kriisa  emana.

Või Margo  Teder, kes mängis etenduse kaasaegseks Foogti kaudu, luues meie ajastu massidega manipuleeriva (kuid heatahtliku)  poliitiku kuju ja  kutsus sellega  esile publiku naerupahvakuid.

Katkend  Foogtilt  

„Kohe räägin.

Ma lasen ehitada vaestemaja,

nii –öelda karantiini- arestikambrid.

Nii oleks ühe katuse all koos

luku ja riivi taga, silma all,

nii põhjus kui ka tagajärg-noh seinad

mõistagi vahel. Aga lisaks veel,

kui juba ehituseks läheb, olgu

ka teine tiib sel hoonel: valimiste

ja pidude jaoks, nõupidamisteks

ja trallideks, kus oleks kõnetool

ja külalistetoad- lühidalt öeldes :

tore poliitiline seltsimaja.“

Ausalt öeldes ma ei mõista, kuid ei mõista ka hukka, teatrikülastajaid, kes igas tükis nalja otsivad (ja ka leiavad). Minu jaoks oli etendus algusest lõpuni draama, tragöödia sugemetega.

Tervet Ingo Normeti  lavastust kiites: väga vähesega  saadi hakkama. Laval õieti midagi ei olnud, peale paari pingi, mis vajadusel ka paadi osa täitsid, II  vaatuses laud ja kaks tooli. Valgusel oli selle võrra suurem osa täita, et vaataja oskaks ette kujutada tormi, tuult, pimedust, päikest, jääd ja lund.

Tähelepanu ei hajunud korrakski, niivõrd intensiivne tekst, kandvad pausid ja andekas liikumine, pean silmas Ivo Uukkivi kohalmarssi.  

Etenduse lõpus läksid näitlejad 5 minutiks üle lugemisdraamale. See ehk võttis  pinget natuke alla. Ma ei tea, kas saanuks teisiti teha. Kui juba Wagneri muusikat taustaks kasutati, oleks lõppu kõlvanud ka laviinimürin ja tekstilugev hääl lava tagant. Aga võib-olla oleks see liiga odav olnud.

Ei teagi, loen raamatu läbi. See oli tükk, mida veel korra vaataksin

Muusikalises kujunduses kasutatud katkeid Wagneri avamängudest, sobisid suurepäraselt. Ka seda, mille nüüd siia lõpetuseks riputan, avamäng ooperile „Tannhäuser“.