Kinos "Sõge armastus"

"Sõge armastus"(" (Amour fou“)

Austria

Režissöör Jessica Hausner

Kunstnik Katharina Wöppermann

Kostüümikunstnik Tanja Hausner

Osades.

Heinrich von Kleist- Christian Friedel  

Henriette Vogel- Birte Schnöink    

Vogel- Stephan Grossmann   

Tutvustusest: Kas surm teeb armastuse surematuks?

Austria nimeka autorikino režissööri Jessica Hausneri “Sõge armastus” linastus esmakordselt tänavuse Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis.

Kriitikute poolehoiu võitnud tõsielul põhinev film keskendub noore saksa kirjaniku Heinrich von Kleisti ja tema kaaslanna Henriette Vogeli elu viimastele nädalatele ja nende ühisele vabasurmale.

Keeruline ja äärmiselt elegantselt filmitud lugu lahkab ühe mehe kirglikku soovi leida naine, kellega koos surma minna, tõestades selle irratsionaalse aktiga oma surematut armastust.

Andunud romantikud kiidavad selle tundelise teo kindlasti suure vaimustusega heaks, samas kui asjalikumatele inimkonna esindajatele tundub mõte enesetapust täiesti hullumeelne.

Ometi tundub, et väikekodanliku elu igaveses igavuses piinlevate Heinrichi ja Henriette jaoks oli suremine koos “oma elu armastusega” märksa huvitavam väljavaade kui elu ise.

Lugu leiab aset Berliinis aastatel 1810-1811, kus Heinrich von Kleist ja Henriette Vogel elasid. Kaasaegsete sõnul oli Kleist pikka aega depressioonis ja palus oma täditütart Mariet, kellesse oli armunud, surra koos temaga armastuse märgiks. Kui Marie keeldus, pöördus Kleist kodanlasest abielunaise ja väikse tütre ema Henriette  Vogeli poole. Henriette nõustus ning 21. novembril 1811. tapab 34 aastane Heinrich Kleist püstolilasuga esmalt 31 aastase Henriette ja siis enda.

Kuna enesetapjaid kalmistul ei tohtinud matta, siis maeti nad enesetapu kohta ühisesse hauda, nagu oli Henriette Vogeli soov. Toimus see kõik Potsdami lähistel, kus praegu asub selline hauamonument.

Kui võiks arvata, et tegu on armastusfilmiga, siis seda küll mitte. Filmis pole suuri tundeid ja kirglikke armastusavaldusi. Filmis domineerib Heinrich von Kleisti  sõge soov elust lahkuda, et leida õnn surmas koos armastatuga  ja lummab Henriette  kiusatus loobuda rahulikust ja tasakaalukast abielust ning siduda end surma läbi luuletajaga. Alguses on Henriettele põhjuseks arsti poolt diagnoositud raske haigus, mis filmi lõpus (pärast lahkamist) osutub siiski valeteateks. Filmi kestel hakkab Henriette järjest rohkem mängima mõttega surmast armastuse pärast. Mida tahtis öelda Henriette filmis, enne kui Kleisti kuul tal sõnad suult viis? Seda tahaks teada!

Heinrich von Kleisti on filmis kujutatud pigem kiretu külma tundetu enesearmastaja kui armastajana. Henriette on romantiline, eksalteeritud noor naine, kes ühinedes Kleistiga ühises surma, näeb endas traagilise valiku ees seisvat kangelannat, nagu Kleisti romaani kangelanna -markiis.

Vaatamatu pidevale liikumisele enesetapu poole ei ole film ka tragöödia, ka sellesk napib tundeid. Pigem süveneb vaadates kerge komöödia tunne .

Kleisti ja Henriette  taustal vaevleb filmis saksa aadel, kes on hädas privileegide kadumisega, ähvardava maksustamise ning  Prantsusmaalt kanduvate revolutsiooniliste ideedega. Neil teemadel tõstavad filmis ka mingid kire alged pead.

Enamus võtteid on tehtud ruumis, harvem avanevad pilgule avarad, aastaaegade vaheldust pakkuvad loodusvaated. Kaamera liigub väga vähe ja aeglaselt,  kõik interjöörid avanevad rahulikult, kuid on jäigad ja tundekülmad. Lavakunstnik on loonud ajastutruud pildid kodanlase elamust (Henriette oma abikaasa ja tütrega) ning aadlike linnapaleest (Kleisti tädi), võid unustadagi end tapeedi mustrit vahtima.  Kostüümid on ajastutruud, eristub kodanlik ja aadellik riietumisstiil. Kõigele krooniks muusika, valsi tantsimine (Viini valss ei olnud veel sündinud) ja kaunis selgekõlaline saksa keel.

Oli tõeline filmielamus. Kleisti raamatutest olen kunagi lugenud „Klassikaliste lugude“ sarjas ilmunud „Michael Kohlhaas. Markiis di O... „, aga  meeles midagi ei ole. Alustasin eelmisel aastal Stefan Zweigi „ Võitlus deemoniga“. Kuid Hölderlinist kaugemale ei jõudnud. Stefan Zweigi ülepuhutud stiil hakkas sedapuhku vastu. Müüd tekkis soov Kleisti  kohta kirjutatu  siiski läbi lugeda.