Norman Doidge „Muutuv aju".

Norman Doidge, MD

„Muutuv aju. Teadlaste uuringud ja haigete paranemislood“

Tõlkinud Jürgen Innos
Toimetanud Leelo Laurits

Kirjastus Pilgrim

488 lehekülge.

Ligi 400 lehekülge aju plastilisusest. Jutt on murrangulisest avastusest, et inimaju suudab muutuda, kusjuures pikka aega on aju peetud muutumatuks anatoomiliseks organiks, mille ainus muutus on vananemisega kaasnev allakäigu-protsess.

Autori sõnul on aju plastilisus  peenekoeline nähtus. Öelda, et inimloomust saab pidada absoluutselt muutumatuks või absoluutselt paindlikuks, oleks vale. Tegelikult võib neuroplastilisus muuta inimest nii jäigemaks kui ka paindlikumaks, olenevalt sellest, kuidas seda rakendatakse.

Käsitletakse mitmeid teadusuuringuid ja viidatakse paljudele neuroteadlastele, teiste hulgas lk.152 eesti päritolu Ameerika  närviteadlasele  Jaak Pangsepale.
Samuti viitab autor tänavuse Nobeli meditsiinipreemia laureaatide - abielupaar Moseri uuringutele.

Mina võtsin lugemiseks, kuna minu lemmik neuroloog –kirjanik  Oliver Sacks andis raamatule positiivse hinnangu.

Lugesin läbi kaanest kaaneni, muuhulgas ka märkused ja viited 100 lehel.

Kuna eneseabi raamatud põhinevad teoorial, et ennast on võimalik muuta, siis on tegemist eneseabi raamatute teoreetilise alusega. Kuid hoiatan, see ei ole eneseabi raamat, pigem  neuroloogist teadlase jutustus tavainimesele.

Arsti haridusega inimesed suhtuvad raamatusse skeptiliselt , vähemalt mu oma tütar.

Mõned lõigud raamatust:

LK. 69 ajuteadlase Merzenichi ambitsioonikad väited: „ajutreening on ränkade haiguste, nagu näiteks skisofreenia ravis sama kasulik kui ravimid; aju on plastiline sünnist surmani ning isegi eakatel inimestele on võimalik oma kognitiivseid funktsioone-õppimis-, mõtlemis- ja tajuvõimet ning mälu- radikaalselt parandada.“

´

Lk. 112- „Merzenichi meetod vaimse allakäiguga võitlemiseks on peavoolu närviteadusega vastuolus. Vananevas ajus toimuvatest füüsilistest  ja keemilistest muutustest on kirjutatud kümneid tuhandeid artikleid, mis kirjeldavad närvirakkude suremisega kaasnevaid protsesse. Nende protsesside pidurdamiseks ja langeva tasemega kemikaalide/võiks olla keemiliste ainete/  taseme suurendamiseks ajus on turule toodud palju ravimeid ja  paljud sellised ravimid on hetkel loomisel. Merzenich on aga veendunud, et sellised ravimid, mille müügikäive ulatub miljarditesse, pakuvad leevendust ainult neljaks kuni kuueks kuuks.

„Kõige selle juures on midagi väga valesti“,  leiab ta. „Täielikult ignoreeritakse kõike seda, mida läheb tarvis normaalsete oskuste ja võimete säilitamiseks. Justkui oleks oskuste ja võimete, mis millalgi noores eas omandatakse, saatuseks aju füüsilise seisundi halvenedes paratamatult halveneda.“ Tema väitel puudub peavoolu käsitluses  igasugune arusaamine sellest, mida on ajus vaja uue oskuse arendamiseks , rääkimata selle oskuse säilitamisest. „Valitseb ettekujutus, et kui

õige virgatsaine tasemega manipuleerida… õnnestub mälu taastada, kognitiivsed funktsioonid uuesti tööle panna ja hakata taas gasellina ringi jooksma.“

Peavooluteaduses vaadatakse mööda teguritest, mida on tarvis terava mälu säilitamiseks. Üks olulisi põhjusi, miks mälu vananedes halveneb, peitub selles, et meil on raske oma närvisüsteemis uusi sündmusi registreerida, sest töökiirus väheneb ning meie aju täpsus, intensiivsus ja teravus käivad alla. Kui sa ei suuda midagi selgelt registreerida, ei suuda sa seda hiljem ka täpselt meenutada.

Võtame näiteks ühe vananemisega kaasneva levinud probleemi-õige sõna ei tule enam kohe keelele.

Merzenich arvab, et see probleem tuleneb sageli sellest, et me jätame oma aju tähelepanusüsteemi ja basaalganglioni, mis on plastiliste muutuste toimumiseks vajalikud, järk-järgult unarusse ja need känguvad. Nende kängumise tulemusena tekib suulises kõnes representatsioonidena „segaseid engramme“, mis tähendab seda, et helide või sõnade representatsioonid ei ole selgepiirilised, sest neid segaseid engramme kodeerivad närvirakud ei langle koordineeritul ja kiirel moel, mis on jõulise terava signaali saamiseks vajalik. Kuna kõnet representeerivad närvirakud edastavad kõigile n.ö. allvoolu jäävatele närvirakkudele segaseid signaale („soga sisse, soga välja“), siis tekivadki probleemid sõnade meenutamise ,leidmise ja kasutamisega. See meenutab probleemi, mis kummitab eespool vaadeldud keeleprobleemidega laste aju- ka nende aju on mürarohke.

Kui meie aju on „mürarohke“, siis ei suuda uue mälujälje signaal aju elektrilise taustaktiivsusega konkureerida  ning tekib „signaali ja müra probleem.“

Mezernichi arvates on peamine põhjus, miks aju muutub mürarohkemaks, et teda ei treenita korralikult.

Lapseeas on meil intensiivse õppimise periood, seejärel tegeleme ka oma esimestel tööpostidel intensiivse õppimise ning uute oskuste omandamisega. Psühholoogilises mõttes on keskiga sageli kaunis aeg, sest kui elutingimused on stabiilsed, on see varasemaga võrreldes suhteliselt tüüne  periood. Meie keha ei muutu enam nii nagu noorukieas, meil on tõenäoliselt kindlam ettekujutus sellest, kes me oleme, ning samuti oleme juba oma töös vilunud. Peame ennast endiselt aktiivseks, kuid meil kipub tekkima väärettekujutus, et õpime samamoodi nagu enne. Tegeleme harva ülesannetega, mis eeldavad tähelepanu sama pingsat keskendamist kui nooremana uut sõnavara õppides või uusi oskusi omandades. Sellised tegevused nagu ajalehe lugemine, erialane töö, mida oleme teinud palju aastaid ja oma emakeeles   rääkimine kujutavad endast peamiselt omandatud oskuste kordamist , mitte õppimist. Selleks ajaks kui seitsmekümnendatesse jõuame, on võib-olla juba 50 aastat möödunud ajast, mil me oma plastilisust reguleerivaid ajusüsteeme süstemaatiliselt kasutasime.

Just seepärast on vanas eas uue  keele õppimine mälu üldise parandamise ja säilitamise seisukohalt nii kasulik.“

Loomulikult huvitasid mind eriti vananemisega kaasnevad protsessid, mälu ja tähelepanuvõime vormis hoidmine. Kuid see ei ole raamatu põhiline teema.

Nii on näiteks palju juttu armastuse keemiast:

Lk. 146 Õnnelikel armastajatel, kes teineteisega harjuvad, võib tekkida tolerantsus, mis sarnaneb tolerantsusega mõnuainete suhtes. Dopamiinile meeldib uudsus. Kui monogaamsetele partneritel areneb teineteise suhtes tolerantsus ning nad ei koge enam romantilist kaifi nagu varem, ei pruugi see muutus tähendada mitte seda , et üks neist on ebasobiv või tüütu, vaid hoopis seda, et nende plastilised ajud on teineteisega nii hästi kohanenud, et järjest raskem on tunda teineteise seltskonnas viibides samasuguseid „liblikaid“ nagu varasematel aastatel“

Viite kohaselt tekib tolerantsus siis kui aju „uputatakse „mingi ainega-antud juhul dopamiiniga –üle ning selle tulemusena toimub närvirakkudes selle aine retseptorite „maha keeramine“ ehk arvu vähenemine, mistõttu sama efekti saavutamiseks on tarvis suuremat annust sama einet.

Ja selline peatükk: Haavatav aju: kuidas meediakanalid aju ümber korraldavad.

Lk. 365: Televisioon  kui meediumi  vorm-kokkumonteeritud lühilõigud, suumimine, panoraamid ja ootamatud helid muudavad aju, aktiviseerides protsessi, mida Pavlov nimetas „orienteerumisreaktsiooniks“- see tekib siis, kui tunnetame ümbritsevas maailmas järsku muutust, eriti mingit ootamatut liikumist. Katkestame instinktiivselt kogu tegevuse, et tähelepanu ümber suunata ja ennast koguda. Ei ole mingit kahtlust , et orienteerumisreaktsioon arenes välja põhjusel, et meie esivanemad olid nii rööv- kui ka saakloomad ning pidid kiiresti orienteeruma- aru saama, kas olukord on ohtlik, pakub midagi head (nagu toit või seks) või on lihtsalt mingil moel uudne. Reaktsioon on füüsiline: pulss aeglustub 4-6 sekundiks. Televisioon vallandab selle reaktsiooni palju kiiremini, kui me seda elus kogeme ning just seetõttu ei suuda me isegi lähedasega vesteldes oma silmi teleekraanilt kõrvale pöörata ning just seepärast jäävad inimesed palju kauemaks teleri ette , kui olid plaaninud.“

Võiksin pool raamatut ümber kirjutada, aga lõpetan siinkohal .

Kaks uut sõna jäid meelde ka, engramm- mälujälg  ja laenglema

Ääretult huvitav raamat kõigile, kes  sedasorti raamatutest lugu peavad.