Patrick Modiano "Hämarate poodide tänav"

Patrick Modiano.

Hämarate Poodide tänav.

Prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap.

Kirjastus „Kupar“ 1996.

173 lehekülge.

Tormasin kohe raamatukokku värske Nobeli kirjanduspreemia laureaadi raamatute järele.

Milline hõrk pealkiri –„Hämarate Poodide tänav“ , prantsuse keeles „Rue des Botiques Obscures“.

Sõnaga hõrk iseloomustaksin ka autori stiili. Napp, melanhoolne ja sisenduslik. Väga hea tõlge.

Raamat  algab nii : “Ma olen eimiski. Vaid hele siluett tol õhtul kohvikuterassil. „

Sisuks on ühe mehe iseenese otsingud. Mehel on olnud mälukaotus, ta on saanud endale uue nime, kuid alustab nüüd otsinguid teada saamaks , kes ta tegelikult on.

Info koguneb kild killu haaval. Vanade fotode kaudu süüvib peategelane minevikku. Samastab end fotol kujutatud inimesega  ja külastab tollega seotud isikuid, lootuses, et keegi tunneb ta ära. Kui selgub, et ta ikkagi ei ole fotol kujutatu, samastab ta end uue isikuga ja otsingud algavad uuesti.  Kui keegi lõpuks ta ära tunneb, hakkab peategelane  jälgi ajama, mis juhtus tema armastatuga.

Olevik ja minevik on raamatus segunenud ning miski pole 100% kindel, justnagu üritaks vaataks vanaaegseid hägusaid fotosid ja üritaks isikuid tuvastada .

Ja kas see, mis lõpuks selgub,  on 100% tõde, ei saagi teada.

Lk. 164 Siiani paistab mulle kõik nii kaootiline, nii tükeldatud…  Killud, raasud millestki meenuvad mulle minu otsingute vältel…. Ent lõppude lõpuks, võib-olla see ongi üks elu…

On siis tõesti minu eluga tegemist? Või kellegi teise omaga, kuhu olen ennast sisse libistanud.“

Väga hea raamat, asusin lugema Patrick Modiano teist, sama maagilise pealkirjaga raamatut: "Unustuse kaugeimast otsast", Atlantis, 1998.