Blogipidamise esimene aasta

Eile sai aasta päevast kui tegin  esimese blogisissekande.

Blogipidamine on andnud mulle soovikohase päeviku, milles kõik loetu, vaadatu ja kuulatu kirjas. Samuti olen oma kultuuripäevikut saanud illustreerida piltide ja muusikanäidetega. Mulle endale meeldib.

Peaksin parandama oma arvuti kasutamise oskust, et blogi väljanägemist parandada.

Tänu blogipidamisele  kirjutan ehk pisut paremini kui aasta tagasi.  Aastaid kontorikeelt on väljendusoskuse ümaraks ja lihtsaks lihvinud. Õigekeelsuse sõnaraamatut kasutan usinalt ja põhiliselt sünonüümide otsimiseks.

Blogimine on teinud mind tähelepanelikumaks kuulajaks-vaatajaks-lugejaks, et oleks mida kirjutada.

Aga kõige hea kõrval on blogimine  võtnud rohkem aega kui alustades arvasin. Kindla peale loen sel aastal vähem raamatuid kui eelmisel aastal.

Arvasin ka, et blogi saab pidada ka n.ö. interneti sügavikes ning keegi mu blogi üles ei leia. Kui avastasin, et mul on külastajaid, ajas see mind ärevusse. Tundsin, et pean paremini, huvitavamalt, targemini kirjutama.  Nüüd lepin, et olen see, kes olen- keskmiselt  tavaline  raamatulugeja, kinokülastaja ja teatrivaataja. Ühesõnaga kultuuritarbija, kelle märkmetel on statistiline väärtus.

Blogimisega pihta hakates avastasin vapustavalt huvitava ja mitmekesise blogimaailma, seni käisin vaid toiduga seotud blogides.  

Sain aru, et ei ole mõtet  pikalt kirjutada kui pole midagi uut  lisada sellele, millest teised juba kirjutanud.

Näiteks eile , blogimise aastapäeval, käisin kinos.

„Sils Maria pilved“

Püüan täpsustada, kuidas tekkis mul filmi vastu huvi.  

Tõenäoliselt jäi film silma „Päevalehes“, kus tunnustatud „filmivaatajad“ hindavad filme punktisüsteemis ja  „Sils Maria pilved“ oli kõrgel kohal

Mulle piisas tutvustusest loetud lausest: Süžee keskendub vananemisega kaasnevatele muudatustele näitlejanna professionaalses elus ja rollipakkumistes ning seda saatvale emotsionaalsele ja psühholoogilisele mõjule.

Tõenäoliselt võisin midagi vilksamisi kuulda ka telekast ja raadiost, aga ma ei ole teleriinimene ja raadiot kuulan autosõidu ajal. 

Ajalehte „Sirp“ ka paraku kaanest kaaneni ei jõua läbi lugeda.

Kindlasti ei guugeldanud ma ja ei otsinud arvamusi blogidest. Ma ei guugelda ka raamatuid ja teatrietendusi, pärast vaatan küll, et kas teistele ka meeldis või ei meeldinud. 

Aga väga hea film. Usun, et ee on mu 2014 lemmikfilm.

Filmist võib lugeda blogist Filmijutt. 

http://filmijutt.blogspot.com/2014/10/sils-maria-pilved-clouds-of-sils-maria.html

Deivi Tuppits kirjutas retsensiooni „Sirbis“ 

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/naisnaitleja-kasitamatute-nuansside-pilvine-meel/

Mari Peegel kirjutas „Päevalehes“

 http://epl.delfi.ee/news/kultuur/sils-maria-naised-kunstist-pilvepiiril?id=70032195

Filmi kiidetakse, et see on film on näitlejatest, kultuursusest, kirjanduslikkusest.

Kõike seda, aga mina rõhutaksin eriti, et see on film vananemisest ja oskusest sellega leppida.

Lisaks imekaunid Šveitsi Alpide vaated. Ja Maloja snake, vapustav ilmastiku-nähtus ja vapustav operaatoritöö. Seal on üks koht, kus auto kihutab mägedes udus, pilt on justkui filmitud aknaklaasi peegelduselt- no lihtsalt suurepärane.

Lisan siia Youtube lingi, l 1924  lühifilm Maloja snakest , mida näidatakse ka „Sils Maria pilvedes“ . Das Wolkenphaenomen von Maloja (Arnold Fanck, 1924)

Maloja madu näeb filmis ka värvilisena .

Targad kirjutasid, et "Sils Maria pilved" läbiks Bechdeli testi. See on feministlik tekst, mille positiivselt läbib film, milles kaks naist vähemalt minuti jooksul räägivad omavahel, aga mitte meestest. Aga film ei ole kaugeltki feministlik.

 Hakkan ka tulevikus vaatama, kas film läbib Bechdeli testi.