Raamat, mis oleks võinud jääda lugemata.

Helen Fielding

„Bridget Jones.

Poisi järele hull“

Tõlkinud Lii Tõnismann

448 lehekülge

Varrak  2014

Mulle väga meeldis Helen Fielding’i „Bridget Jonesi päevik“. Vaimukas ja värske lähenemine. Ka film meeldis, selline sooja huumoriga film, mis naerutab ka teistkordsel vaatamisel telekast.

Uut Bridget Jonesi raamatut hakkasin lugema kuna oli raamatukogu uue kirjanduse riiulil saadaval ja tahtsin teada, mis Bridegtist saanud on.

Lugeda oli väga kerge, leheküljed möödusid kiirelt. Aga umbes 100. leheküljelt muutus tüütavaks, libisesin üle ridade kuni lõpuleheküljele 466. 

Igatahes sain teada,  kellega 50 + aastates Bridget Jones, kes pärast Mark Darcy surma on kahe lapsega lesk, lõpuks leivad ühte kappi paneb pärast seda kui on 

30 + poisssõbrast lahku läinud.

Kirjanik tahtis oma kõige edukamat raamatukangelannat lõpuni ekspluateerida ja miks mitte. Küllap tahavad paljud nagu mina teada, mis  Bridgetist on saanud, kui ta „ suureks kasvas“. Aga Bridget ei kasvanudki suureks!

Eks raamatust üht teist siiski leidsin. Tuttava reipa tooniga valgustab Bridgeti päevik elujuhtumisi: kaaluga võitlemist, laste kooliprobleeme. Päeviku kõrval on Bridgetile oluliseks saanud twitter, facebook ja sõnumeerimine. Huumorit leidus ka kui pidada naljakaks seda, kuidas 50 + ponnistab elada nagu 30+.

Usun, et igale raamatule on lugeja ja küllap on neid, kellele see raamat meeldib, sobib ja kes seda vajavad. Kuna Bridget on raamatus 50+, peaksid tõenäoliselt ka lugejad Bridgeti ea lähistel olema.  

Olen heatahtlik ja ei mõtle, et see raamat olek võinud kirjutamata jääda. Ka pole ma nii kuri nagu Kivisildnik 19.11.2014 EE-s lahates Katrin Kalda ja Mart Kadastiku ühisteost „Paarismäng“ .  Kivisildniku kirjutis on andekas,  üks lõik sellest:

„Olgu pealegi kui juustulaadse toote peale ei tohi kirjutada juust , siis ei tohiks ka romaanilaadse toote peale kirjutada romaan. Seega romaanilaadset toodet ei ole eetiline romaanina reklaamida, vähemalt minu südametunnistus on puhas. Ma ei ütle, et see tekstimassiiv on halb või et seda ei tohi lugeda, ma ütlen, et seda ei ole ilus kirjanduseks nimetada, sel lihtsal põhjusel, et see ei ole kirjandus. Ma ütlen seda arusaamatuste vältimiseks ja romaanikirjanike huvide kaitsmiseks, see on minu kui Kirjanike Liidu liikme põhikirjaline kohus.“

Lisan ,et mina ei loe M. Kadastiku romaane ega ka Kivisildniku raamatuid. Tõele au andes Kivisidnikku  olen proovinud lugeda.

H. Fieldingi viimase romaani lugesin läbi, aga oleks võinud jääda lugemata.

Mina jään Bridgetit mäletama sellisena :