Henry Purcell. "Haldjakuninganna", "Vanemuine" Tallinnas.

Henry Purcell

„Haldjakuninganna”,

Ooper kahes vaatuses William Shakespeare’i komöödia „Suveöö unenägu” ainetel

Maailma esietendus  02.mai 1692 Dorset Gardeni teatris Londonis.

Esietendus 5. veebruaril 2011. Tartus Sadamateatris

Taasesietendus 31. augustil 2014 Tartu Sadamateatris

Vanemuise külalisetendus 26. novembril 2014 „Estonia“ teatris

Eesti keelde adapteerinud Liina Tordik.

Lavastaja, koreograaf ja visuaalid: Sasha Pepeljajev (Venemaa).

Muusikajuht ja dirigent: Lauri Sirp.

Koormeister: Lilyan Kaiv.

Kostüümikunstnik: Liisi Eelmaa.

Osades:

Pirjo Püvi (sopran, Titania, 1. haldjas, Nümf, Kevad, 1. ja 2. naine),

Merle Jalakas (sopran, Hiina naine, 2. naine),

Alla Popova (sopran, Öö, Juno),

Karmen Puis (sopran, 2. haldjas, Mõistatus, 1. ja 2. naine),

Ivo Posti, (kontratenor, Saladuslikkus, Mopsa, Suvi),

Oliver Kuusik (tenor, Phoebus, Sügis, Hiina mees),

Simp Breede (bariton, Purjus poeet, Coridon, Bottom),

Märt Jakobson (bass, Uni, Talv, Hymenaios),

Maarius Pärn (Helena),

Maarja Mitt (Hermia),

Tanel Jonas (India poiss),

Markus Luik (Demetrius),

Robert Annus (Lysander),

Julia Kaškovskaja, Laura Quin ja Milena Tuominen (haldjad)

Janek Savolainen (Puck, Robin).

Purcelli muusikat olin kuulnud raadiost ning plaatidelt, eriti meeldib ooper „Dido ja „Aenas“. Viimane on üks väheseid Purcelli oopereid, kus enam-vähem kogu aeg lauldakse nagu traditsioonilises ooperis. „Haldjakuninganna“ aga kuulub 17.sajandi inglise ooperile omaste poolooperite e. semiooperite hulka, milles muusikalised numbrid vahelduvad  kõnedialoogidega.  Eelnevalt teadsin tänu "Ooperileksikonile" ka seda, et libreto aluseks on Shakespeare „Suveöö unenägu“.

Rohkem teavet mul enne etendust ei olnud.  Estoniasse jõudsin nii hilja, et kavalehte lugeda ei jõudnud. Ja see oli viga.

Edasi läks asi segasemaks. Mulle tundus, et Purcellilt on pärit vaid ooperi nimetus ja muusika. Laval rääkisid tänapäevases riietuses noored inimesed, kes kogu aeg ringi sagisid, midagi tassisid, maha panid, ümber ehitasid, klopsisid, lohistasid ja lammutasid, mis iganes. Selline aktiivne tegevus ei katkenud ka laulunumbrite ajaks.

Etenduse n.ö. draamakoosseis (Maarius Pärn, Maarja Mitt, Tanel Joonas, Markus Luik, Robet Annus) ei laulnud. Laulmiseks veeretas draamakoosseis kohale ratastel alustel muinasjutulistes kuldsetes kostüümides neoonvärvides parukatega marionetnukud e. siis lauljad kes pärast numbri esitamist tagasi veeretati. Sellised:

Ja olgu öeldud, et need nukud ei laulnud ainult seistes, vaid ka lennates (köiega kinnitatult), ratastega alustel sõites, lamades selili ja kõhuli, pööreldes, rippudes ja isegi rattal pööreldes. 

Vahepeal oli tunne, et tegevus toimub jõusaalis või omapärases lõbustuspargis või…

Laval oli meeletult igasugu konstruktsioone, toole, redeleid, kaste, karpe, köisi, mida iganes, Leonardo da Vinci lennumasin, laev jne. 
Draamakoosseis toimetas nendega vahetpidamata, nii et seda ei jõudnud jälgidagi. Laulukoosseis oli staatilisem, nemad laulsid konstruktsioonidel ja asendites, kuhu nad paigutati.

Laulu kohta ei taha midagi öelda, sest ei saa ju nõuda, et rippudes või pöörlevale rattale kinnitatuna  oleks esitus perfektne. Mõnevõrra jäigi laulmine laval toimuva aktiivse tegevuse (sebimise) varju. Lauljatele pole midagi ette heita, ma ei ole „Vanemuise“ lauljaid varem kuulnud. Väga meeldisid Pirjo Püvi ja Carmen Puis.
Karmen Puis oma numbrit esitamas:

Kaunis soojakõlaline sopran on Alla Popoval. 
Draamakoosseis tundus enamjagu tõsiste lavatöölistena, väga vaimukat dialoogi ei olnud. Meeldis Maarius Pärn. Noormees mängis ilusat Helenat, tal oli vaimukas tekst ning mees naise rollis on juba ette naljakas.

Vaheajal oli mahti kava lehitseda  ja sain selgeks, et laval toimuv ei ole lihtsalt sürrealistlik absurditeater, lavastajal oli ka oma mõte. Saša Pepeljajev  on loo tegevuspaigaks valinud muusikatöötlejate ettevõte, kus töötajad  sorteerivad,  arranžeerivad,  parandavad,  pakivad, saadavad, võtavad vastu, pööravad pea peale  ja transpordivad muusikat, helisid, hääli ja häälitsusi”. Loo keskmes on lavastaja Bert ning kogu lavaline tegevus on surutud ühelt poolt Berti nägemusse, mis tugineb Shakespeare’i „Suveöö unenäole” ja millega paralleelselt kulgeb tegevus muusikatöötlusettevõttes.

Vaheajal oli ka etenduselt lahkujaid, kes nurisesid , et midagi ei saa aru.

Ausalt öeldes, ega minagi  vaheajani midagi aru ei saanud, kogu aeg ei kuulnud lavalt kõne eestikeelset teksti  või  ei saanud sellest aru. Lauldi inglise keeles, tõlge oli inglise ja soome keelde.

Aga huvitav ja põnev oli vaadata, naljakas ka. Minu arvates tegid ka lauljad etendust mõnusa huumoriga. Lasin end vabaks ja nautisin, mida lavastaja tegi 17.sajandi ooperiga. Mõtlesin, et kas 17. sajandi lavastus meeldiks mulle rohkem, kas suudaksin seda 3 tundi järjepanu vaadata.

Etendus oli tõesti pikk, p II vaatuse lõpupoole ütles lavalt „hiina poiss“, et ka kõige paadunum ooperisõber hakkab lõpuks väsima.

Aga barokkooperi vaatamine oli äärmiselt värskendav elamus tradistioonilise itaalia ooperi kõrvale. Need kes etendust  lõpuni vaatasid, nautisid seda, mida tõestas maruline aplaus ja rõõmsameelne- naurusuine publik pärast etenduse lõppu garderoobis.

Abikaasa ütles, et huvitav etendus, aga rohkem sellist ei vaataks. Ja ta palus, et ma blogisse kirjutaksin tema arvamuse: balletisugemetega absurditeater, milles ei olnud ühtegi ilusat aariat.
 Aga olen kaasale väga tänulik, et ta tuleb minuga ka järgmist Vanemuise külalisetendust  Estonia teatris, Tauno Aintsi „Rehepappi „ vaatama.