Indrek Rüütle. "Maivälk"

Indrek Rüütle

"Maivälk"

Kirjastus "Jumalikud ilmutused"

76 lehekülge.

Minu eesti autorite süvendatud lugemise programmis on minevikust Eesti Romaanivara sari ja olevikust kirjastuse „Jumalikud ilmutused„ raamatud.

Indrek Rüütlest ei tea ma midagi. Pärast raamatu lugemist guugeldades leidsin, et sai 2007.a. kultuurkapitali aastapreemia luulekogu “Inglid rokijaamas” eest.  Ei ole loomulikult lugenud, samuti ei ole kuulnud Raadio 2 luulesaatest „Kuri karjas“.  

Tutvustusest loen „Kultuspoeet ja luulesaate «Kuri karjas» staar Indrek Rüütle on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja. Tema lühiromaan «Maivälk» on meie karvase kirjanduse lipulaev: Tartu 1991, segased ajad, grupp noori terroriste, miilits, KGB, sõjavägi, ohtralt alkoholi, piisavalt seksi ja laskemoona, olukord on kohe väljumas kontrolli alt.“

Lugesin raamatu 72 lehekülge läbi ühe õhtuga,  sujuvalt ja soravalt kirjutatud.

Lemmikraamatuks ei saa, aga midagi otse vastu ka ei hakanud. Küllap on autoril andunumaid lugejaid kui mina. Aga sain teada, millest ja kuidas üks kuldajastu kirjanikuks nimetatu kirjutab. 

Kas autorist klassik saab, kahtlen. 

Algusest peale tundus raamat mulle põnevusromaani paroodiana  ja esimestel lehtedel võttis kohe paraja muige suule.  Aga võib-olla autor ei mõelnudki raamatut paroodiana vaid võttis täitsa tõsiselt. Lugu nö. Tartu kevadest. Lõpulausegi: "Tartusse oli taas kohale jõudnud võimas kevad."

Seetõttu valisin muusikaliseks kujunduseks midagi tõsist: vene ansambli „Akvarium“, kuulasin ansamblit millalgi 90-ndatel. Laulu nimi on “Kommunistõ  maltšisku poimali.“