Jan Kaus
„Ma
olen elus“
Kirjastus
Tuum 2014
280
lehekülge.
Raamatu
motoks on read ansambli The Smiths laulust „ There is a Light That Never Goes
Out „ Handsome Devil UK # 25.
And if a ten ton truck
Kills the both of us
To die by your side
Well, the pleasure - the
privilege is mine
Laul kõlab nii:
Hea
raamat, eestlastest ja elust Eestis. Kaugem aeg ulatub ennesõjaaega ja lähim aeg on kaasaeg. Tegevuspaigad Tallinn, Haapsalu, Tarurootsi poolsaar, tahtmatult
tekib assotsiatsioon Noarootsi
poolsaarega, raudtee pole Noarootsi
poolsaarele küll kunagi viinud.
Tegelaste
galerii äärmiselt mitmekesine. Iga peatükk on omaette jutustus ühest
tegelasest. Kui tegelaste mitmekesisuses mingit korda luua, siis alustaksin
jaamaülemast ja tema naisest Armidest; Armide ja jaamaülema lastest Haraldist
ja Georgist ning nende seosest mesinik Karliga. Edasi juba Haraldi lapsed Ene
ja Mihkel ning nende emad. Järgnevad inimesed, kellega Ene ja Mihkel elus kokku
on puutunud ja Georgi ja Haraldi „inimesed“. Lisaks on raamatus käärimised võimuloleva
Eesti Kristliku erakonna peakorteris ja erakonna ühinemine värske poliitilise jõu Vox Populiga;
edukas välisfirma geneetiliselt muundatud kummeliga ja plaanid kildagaasiga. Teistest tegelastest erinevad
pisut ulmeline Arnold Huitberg ja päris
ulmeline kassnaine (kohe meenus „Kassirabal“ Linnateatris).
Tegelasi
ja tegevust on palju. Lugedes ootasin, millal
ja millega need lood kokku seotakse ja
milles on jutu iva. Aga päriselt lugusid
kokku ei põimita ja iva ka selgelt esile ei tule. Lihtsalt elu kulgeb ja romaan
vaatamata efektsele lõpulausele jääb otsekui
pooleli. Kes surid, need surid, teised elavad edasi ja kõigist tegelastest ei
saa arugi, miks nad jutu sisse pääsesid, kas oli lihtsalt hea lugu jutustada.
Meenus
üks teine raamat, Nüüdisromaani sarjast
Column McCann’i „Las maailm
pöörleb“. Selles raamatus oli samuti koos palju erinevaid jutustusi/ novelle, mis aga
lõpuks kõik üheks looks said.
Minu jaoks tegi raamatu võluvaks suurepärane tekst- hea ilus eesti keel, iga tegelase jutustamise keel temale omaste mõttekujundite ja keelepruugiga. Näiteks Armide siiras jutustus noorpõlve armastusest lk. 243. Või Haraldi pihtimus, tekst tuletas meelde Thomas Bernhardi raamatut „Vanad meistrid“, Haraldi vaba spontaanne mõttevoog. Lause algab lk. 262 ja lõpeb lk. 265. Aga Haraldile sobis ühe hingetõmbega oma mõtted välja öelda. Autoripoolne panus on, et iga sõna täpselt omal kohal ja mõjub. Ei tekkinud tunnet, et ainult stiil stiili pärast.
Armide
kujutamisel on tekst aga leebe ja poeetiline:
lk.
192: „Pealegi ei jätnud Armide hooldamatu
vanainimese muljet. Ta lõhnas hästi, suvel mee ja mere järgi, talvel lõhutud
puude järele, tema pea ümber tiirles sageli mõni mesilane“.
Stiilinäide
lk. 193: "Nad rääkisid igapäevastest asjadest, toidu ostmisest , maja
renoveerimisel tekkinud probleemidest. Jutt oli leebe, aga kiratses. Sõnu jäi tasapisi
üha vähemaks. Ühel hetkel hakkas Georgile tunduma, et ema on pisemaks jäänud.
Mitte kokku kuivanud, küüru vajunud, vaid lihtsalt kahanenud, meenutades õrna
taime, mida oleks kerge murda. Ta silme ette kerkis kohatu pilt, kuidas ema
lõpuks päevalilleõie sisse ära mahub. Georg oli kindel, et Armidele meeldib
kõige rohkem kikkaputkede varjus lamada. Kikkaputked , mille vahel võib tekkida
tunne, et viibitakse troopikas. Maailmas ,kus pole veel või enam inimesi.
Huvitav , milline ta tüdrukuna oli, mõtles Georg, enne seda kuradi sõda, enne
neid asju, mis meid õnneks puutumata jäime. Huvitav, et ma ei tea tema
noorusest midagi. Sedasi mõeldes jõudis Georg ehmatava teadmiseni: nüüd on juba
hilja küsida.“
Kui
kaunis ja luuleline mõtisklus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar