17. november 2014

Jan Kaus "Ma olen elus"


Jan Kaus

„Ma olen elus“

Kirjastus Tuum 2014

280 lehekülge.



Raamatu motoks on read ansambli The Smiths laulust „ There is a Light That Never Goes Out „ Handsome Devil UK # 25.

And if a ten ton truck

Kills the both of us

To die by your side

Well, the pleasure - the privilege is mine
Laul kõlab nii:


Hea raamat, eestlastest ja elust Eestis. Kaugem aeg ulatub ennesõjaaega ja  lähim aeg on kaasaeg.  Tegevuspaigad  Tallinn, Haapsalu, Tarurootsi poolsaar, tahtmatult tekib assotsiatsioon  Noarootsi poolsaarega, raudtee pole Noarootsi poolsaarele küll kunagi viinud.

Tegelaste galerii äärmiselt mitmekesine. Iga peatükk on omaette jutustus ühest tegelasest. Kui tegelaste mitmekesisuses mingit korda luua, siis alustaksin jaamaülemast ja tema naisest Armidest; Armide ja jaamaülema lastest Haraldist ja Georgist ning nende seosest mesinik Karliga. Edasi juba Haraldi lapsed Ene ja Mihkel ning nende emad. Järgnevad inimesed, kellega Ene ja Mihkel elus kokku on puutunud ja Georgi ja Haraldi „inimesed“. Lisaks on raamatus käärimised võimuloleva Eesti Kristliku erakonna peakorteris ja erakonna  ühinemine värske poliitilise jõu Vox Populiga; edukas välisfirma geneetiliselt muundatud kummeliga  ja  plaanid kildagaasiga. Teistest tegelastest erinevad pisut ulmeline Arnold Huitberg  ja päris ulmeline kassnaine (kohe meenus „Kassirabal“ Linnateatris).

Tegelasi ja tegevust on palju. Lugedes  ootasin, millal ja millega need  lood kokku seotakse ja milles on jutu iva.  Aga päriselt lugusid kokku ei põimita ja iva ka selgelt esile ei tule. Lihtsalt elu kulgeb ja romaan vaatamata efektsele lõpulausele jääb otsekui pooleli. Kes surid, need surid, teised elavad edasi ja kõigist tegelastest ei saa arugi, miks nad jutu sisse pääsesid, kas oli lihtsalt hea lugu jutustada.

Meenus üks teine raamat, Nüüdisromaani sarjast  Column McCann’i  „Las maailm pöörleb“. Selles raamatus oli samuti koos  palju erinevaid jutustusi/ novelle, mis aga lõpuks kõik üheks looks said.

Minu jaoks tegi raamatu võluvaks suurepärane tekst- hea ilus eesti keel, iga tegelase jutustamise keel temale  omaste mõttekujundite ja keelepruugiga. Näiteks Armide siiras jutustus noorpõlve armastusest lk. 243.  Või Haraldi pihtimus, tekst tuletas meelde Thomas Bernhardi  raamatut  „Vanad meistrid“,  Haraldi vaba spontaanne mõttevoog. Lause algab lk. 262 ja lõpeb lk. 265. Aga Haraldile sobis ühe hingetõmbega oma mõtted välja öelda. Autoripoolne panus on, et iga sõna täpselt  omal kohal ja mõjub. Ei tekkinud tunnet, et ainult stiil stiili pärast.

Armide kujutamisel on tekst aga leebe ja poeetiline:
lk. 192:  Pealegi ei jätnud Armide hooldamatu vanainimese muljet. Ta lõhnas hästi, suvel mee ja mere järgi, talvel lõhutud puude järele, tema pea ümber tiirles sageli mõni mesilane“. 

Stiilinäide  lk. 193: "Nad rääkisid igapäevastest asjadest, toidu ostmisest , maja renoveerimisel tekkinud probleemidest. Jutt oli leebe, aga kiratses. Sõnu jäi tasapisi üha vähemaks. Ühel hetkel hakkas Georgile tunduma, et ema on pisemaks jäänud. Mitte kokku kuivanud, küüru vajunud, vaid lihtsalt kahanenud, meenutades õrna taime, mida oleks kerge murda. Ta silme ette kerkis kohatu pilt, kuidas ema lõpuks päevalilleõie sisse ära mahub. Georg oli kindel, et Armidele meeldib kõige rohkem kikkaputkede varjus lamada. Kikkaputked , mille vahel võib tekkida tunne, et viibitakse troopikas. Maailmas ,kus pole veel või enam inimesi. Huvitav , milline ta tüdrukuna oli, mõtles Georg, enne seda kuradi sõda, enne neid asju, mis meid õnneks puutumata jäime. Huvitav, et ma ei tea tema noorusest midagi. Sedasi mõeldes jõudis Georg ehmatava teadmiseni: nüüd on juba hilja küsida.“

Kui kaunis ja luuleline mõtisklus!

 Raamat tasub lugemist, seda enam, et kusagilt jäi kõrva, et  just Jan Kausilt võiks oodata Eesti suurt romaani.

 Ansambli Smiths'i lugu minu jaoks selle raamatuga ei haakunud, aga ma pole lihtsalt sellise muusika kuulaja. Seevastu meeldib mulle  Debussy „Reverie“, mida keegi romaanis kuulas.
Kahjuks ei ole mul Noarootsi poolsaare pilte juurde panna, aga riputan lõpetuseks ühe Armidele armsa kikkaputke pildi:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar