Kas enne film või raamat?

Nädal aega tagasi vaatasin filmi „Kadunud“.

Tõenäoliselt seetõttu, et  filmi lavastas Oscari nominent David Fincher

(„Lohetätoveeringuga tüdruk”), on sellest artikkel „Sirbis“.  07.11.2014  lehes lahkab Aro Velmet pikalt filmi http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/sinu-peas-on-tuumarelv/

Mul ei ole midagi lisada peale selle, et mulle film meeldis. Andis mõtlemisainet abielu üle, oli piisavalt põnev ja pakkus üllatust kuna raamatut ei olnud ma lugenud.

Gillian Flynni raamatul „Kadunud“ olen juba 2. kuud (!) raamatukogus järjekorras. Loodan, et raamatu 496 lehekülge pakuvad vaatamata sellele, et film nähtud, meeldivat lugemist. Tõlkija on üks mu lemmiktõlkijatest- Anne Kahk.

Paar aastat tagasi lugesin kirjastuse „Hea lugu“ poolt välja antud  S.J. Watsoni raamatut „ Ei. Tohi. Magama. Jääda.“ Raamat meeldis väga, just sedasorti psühholoogiline põnevik, mis mulle meeldib.

Tahtsin filmi ka  kindlasti näha,  peaosades sellised staarid  nagu Nicole Kidman ja Colin Firth.

Filmis eile pettusin, tõenäoliselt ei ole pooleteise tunni sisse võimalik mahutada raamatu 304. leheküljele laotuvat psühholoogiat.  Raamatus käsitsi kirjutatud päevik oli asendatud kiire ja filmiliku  videopäevikuga. Kuigi raamatu lõpu kohta võib öelda „lõppes hästi“ , siis filmi lõpp oli selgelt üle pingutatud. Lõpukaadrite suured plaanid: Christine abikaas Beni (Adam  Levy) suures plaanis-kui ta nägu pidi väljendama armastust, siis mina seda küll ei näinud.  Harjumatu oli näha ka  Colin Firthi niivõrd ebameeldiva mehe rollis. 

Filmist jäi väheks, mul on hea meel, et raamatut enne lugesin. Pärast filmi poleks vist raamatut kätte võtnudki.