V.S. Naipaul. "Jõekäärus"

V.S. Naipaul.

(Sir Vidiadhar Surajprasad  Naipaul)

„Jõekäärus“

Eesti Raamat 2014

Sari Nobeli laureaadid.

Tõlkinud Lauri Saaber

Toimetanud Rein Põder

271 lehekülge.

 

Ei osanud arvatagi, et nii haarav raamat!

Üks lõik tõlkija järelsõnast:

Seda („Jõekäärus“ ) on nimetatud üheks maailmakirjanduse parimaks romaaniks „rahvuseks  saamise“ teemal, tabavaks kirjelduseks koloniaalvõimude lahkumise järel 1960-ndate Kesk-Aafrikas valitsenud olukorrast, kiidetud on teose teravat teadlikkust sealsest „rahvaste paabelist“ ja ajaloolisest kontekstist, nüansi- ja alltekstirohkust, kujundeid, mis romaani ülesehitusse põimituna annavad olustikupiltidele võimsa allegoorilise tähenduse. Samal ajal on teised hääled (kaasa arvatud silmapaistvamaid Aafrika kirjanikke, nigeerlane Chinua Achebe) süüdistanud Naipauli kolonialisminostalgias, suutmatuses uskuda, et kolonialismijärgset Aafrikat võiks ees oodata miski peale maapealse põrgu, esivanematelt päritud kogukondlikus mustanahaliste põlgamises ja nende kujutamises monoliitse „aafriklaste „ massina, kellele omistatakse saladuslik, lausa üleloomulik pahatahtlikkus.

Pole rahu Aafrikas ka tänapäeval, nii et igati asjakohane lugemisvara.

Kuna mul on õnne olnud viibida Lõuna-Aafrika vabariigis ja Svaasimaal, siis on sellest ajast pärit ka Aafrika lembus, üritan lugeda raamatuid, mille tegevus toimub Aafrikas.  Meeldivad  just jutustused kolonialismiaegsest Aafrikast, ehk siis   valgete inimeste Aafrikast: Doris Lessingi „Kõige ilusam unelm“;  Karen Blixeni „Aafrika äärel“.

Stiilinäited raamatust „Jõekäärus“ :

Kuulus raamatu avalause lk. 7 : „Maailm on, nagu ta on; inimestele, kes on tühised, kes lubavad endale tühiseks muutumist, puudub seal koht.“

Lk.98 Väga kerge näis olevat maailma hilja sündida ja leida valmiskujul eest asjad, milleni jõudmiseks teistel maadel ja rahvastel oli kulunud nii kaua aega- kirjaoskus, trükikunst, ülikoolid, raamatud, teadmised. Meie,ülejäänud, pidime neile lähenema järk-järgult.

Isegi looduskirjeldused on paljutähenduslikud ja allegoorilised, ning seejuures vapustavalt eredad:

Lk. 45 „Lõunast jõekääru tagant hulpis alatasa vesihüatsintide kobaraid, tumedal jõel ujuvaid tumedaid saarekesi, mis kärestikes õõtsusid. Jäi mulje nagu kisuksid vihm ja jõgi mandri südamest võsa lahti, kandes seda arvutute miilide kaugusele  ookeani. Kuid vesihüatsint oli jõe enda sigitis. See kõrge sirelililla lill oli ilmunud vaid paari aasta eest, ja kohalikus keeles puudus seda tähistav sõna. Inimesed kutsusid seda alles  „uueks asjaks“ või „uueks asjaks jões“, neile oli see veel üks vaenlane. Selle kummised väädid ja lehed moodustasid tihkeid puntraid, mis takerdusid kallastele ja ummistasid veeteid. „

Ja värvid, värvid,  värvid!

Lk. 260 „Hommikukuumuse järel kiskus tormile ja tormi hõbedases valguses oli kalda võsatihnik musta taeva taustal mürkroheline. Selle mürkrohelises varjus oli veripunane muld. Tuul puhus ja pühkis kalda lähedal jõepinnalt peegeldused. …….

Taevas tõmbus vinesse, madalamale vajuv päike muutus oranžiks  ja peegeldus sogases vees purunenud kuldse joonena. Me seilasime kuldsesse kumedusse.“

Nagu värviküllane impressionistlik maal.

Aga tegu ei ole kaugeltki raamatuga kergete killast kaunite looduskirjelduste ning allegooriliste sõnumitega, see on raamat Aafrika traagilisest minevikust ja olevikust.

Raamatu muusikalises kujunduses oli kasutatud Joan Baezi, oli huvitav taas üle pika aja kuulata, tema esituses ballaad "Barbara Allen".

Eraldi tahan kiita tõlkijat ja toimetajat. Suurepärane tõlge, terve raamatu jooksul ei häirinud mitte ükski sõna, justkui polekski tõlkeraamat.

Otsisin raamaturiiulist üles  Naipauli „Sissid, mis ilmus 1983.aastal Loomingu Raamatukogus. Kaks korda olen alustanud, aga esimestel lehtedel toppama jäänud, nüüd tahan jõuda lõpuni.