Merce Rodoreda "Teemandi väljak"

Merce Rodoreda

„Teemandi väljak“

Loomingu Raamatukogu 21/23 2014

Katalaani keelest tõlkindu Maria Kall

141 lehekülge

Viimasel ajal olen osanud lugemiseks valida ainult häid raamatuid ja need mõnuga läbi lugenud.

Nii ka kättevõetud „Teemandi väljak“.

Hispaania kodusõja teema on mind kogu aeg paelunud, alustades oma noorusaja lemmikust Ernest Hemingwayst. Sügava vapustuse osaliseks sain Orwelli „Kummardus Katalooniale„ lugedes, misjärel otsustasin läbi lugeda ka Koltsovi „Hispaania päeviku“.  Viimane koltub senimaani riiulis, kusagilt kasutatud raamatute letist haarasin kaasa. Aga nagu ikka, raamatud, millised seetõttu, et väga lugeda tahan, koju ostan, jäävadki tihti lugemisjärge ootama.

„Teemandi väljak“ on mõjuv raamat Hispaania kodusõjast. Tegevus toimub Barcelonas, kirjeldatud kohad äratuntavad, näiteks Güeli park. Lugedes tuli taas Barcelona igatsus peale. Kui palju huvitavaid, kauneid, erakordseid linnu on maailmas!

Hispaania kodusõda vaadeldakse selles raamatus kõrvalt peategelase Natalia silmade läbi, ta ei kirjelda lahinguid vaid oma tavalist elu: kuidas elas, töötas ja lapsi kasvatas, kuidas mees läks sõtta ja surma sai, kuidas ta oma kahe lapsega ellu jäi sõja ajal ja pärast sõda Franco diktatuuri ajal. Raamatus on palju ängistavat, kuid  kokkuvõtteks optimistlik raamat, tänu Natalia elujaatavale hoiakule, mis teda siiski üks kord maha jätab.

Tekst on tihe: igapäevase elu ja kaasuvate mõtete, majade, tubade  täpne kirjeldus.

Antonia Tabucchi on öelnud, et see on kõige mõjuvam Hispaania kodusõja koledusi kirjeldav romaan just sellepärast, et kodusõda käib, kuid sellest ei räägita peaaegu kunagi.

„Teemandi väljakut“ hindas kõrgelt ka Gabriel Garcia Marquez, kes nimetas raamatut „kõige kaunimaks romaaniks“, mis on Hispaanias pärast kodusõda ilmunud.“ Seda kõike ja autori elulugu saab lugeda raamatu saatesõnast

Stiilinäide raamatu lõpust  lk.123 „Ning korraga tajusin väga selgesti aja möödumist. See ei olnud mitte pilvede, päikese või vihma aeg, ega ka tähtede aeg öises taevas, mitte kevade aeg paljude kevadete reas ega sügise aeg paljude sügiste reas, mitte aeg, mis kasvatab okstele lehed ja hiljem rebib need puult, mitte aeg, mis kasvatab ja närtsitab lilli, värvib neid, vaid aeg minu enda sees, aeg, mida me ei näe, kuid mis vormib meid. Aeg, mis üha pöörleb ja pöörleb meie südames, pannes südame pöörelema samas rütmis, ja muudab meid seest ja väljast, teeb meist tasapisi need, kes oleme elu viimasel päeval.“

Otsisin muusikat selle raamatu juurde, ja valisin katalaani luuletaja ja muusiku Dídac Rocher Castellano laulu „Negra nit“. Laulu teksti on  tõlkinud Merilin Kotta:

 Must öö.

Langeb must öö,

sind võtavad vastu nii paljud

avatud kätega lilled, mis ei maga,

oodates nagu minagi selle

vee keskel kõrguva majaka sädet.

Lausumise aeg

peatub sel tuulepehmel tunnil;

vaid pilk, et mõõta ruumi,

mis meile võõras.

Igatsen anda sulle käe…

Siin leiab igaüks end vaid täiesti üksi,

rännates või paigal, alati selg ees.

Ta ei tea, kuhupoole nad lähevad või

mida teevad.