Mihhail Lermontov. "Meie aja kangelane"

"Meie aja kangelane"

Mihhail Lermontov.

Tallinn 1967

Kirjastus Eesti Raamat

Vene keelest tõlkinud Väino Linask.

151 lehekülge.

Mäletan, kuidas käsitleti kirjandusteost keskkoolis. Mäletan isegi  analüüsi kirjutamist vihikusse ja „üleliigsest inimesest „ kirjutatud kirjandit. Aga ei mäleta, kas raamat mulle ka meeldis või lugesin pelgast kohusetundest. Suure panuse minu põlvkonna vene kirjanduse tundmisele andsid pühendunud vene keele õpetajad. Mäletan.... “belejet parus odinokii“.  Lisaks või peast öelda Puškini Tatjana kirja Oneginile. Minu lastel midagi vastu panna ei ole, inglise keele tund neile Shakespeare’ inglise keeles ei pärandanud.

Pärisin lastelt „Meie aja kangelase“ kohta. Need, kes lõpetasid gümnaasiumi viimase 10 aasta jooksul, lugenud ei ole.  Kirjaniku nime siiski teadsid, hea seegi .   

Lermontovi  „Meie aja kangelane“ on huvitav raamat.

Hästi kirjutatud, huvitav kompositsioon. Raamat ei kulge ajalises järjestuses,  lisaks Petšorini isiklikule päevikule on ka 2 eraldi jutustust Petšorinist, mille  jutustaja jääb tundmatuks.  

Raamatus on head looduskirjeldused, kuid mitte kurnavalt pikad.

Lk. 110- „Ja tõepoolest, siin hõngab kõik üksinduse järele; siin on kõik saladuslik-tihedad varjurikkad pärnaalleed, mis kummarduvad kärestikujõe kohale, mis lohisedes ning vahutades kaljupangalt kaljupangale langedes lõikab endale teed haljendavate mägede vahel; ja pimedust ning vaikust täis kaljulõhed, millede harud jooksevad siit laiali igasse külge; ja aromaatse, kõrgete lõunamaa taimede ja valge akaatsia lõhnast küllastunud õhu värskus; ja lakkamatu magus-uinutav külmade ojade kohin, mis üksteist oru lõpus kohates jooksevad sõbralikult võidu  ja sööstavad lõpuks Podkumokisse“

Vaimukas  raamat, juba sissejuhatusest.

Lk. 3 „Meie publik on veel nii noor ja lihtsameelne, et ta ei mõista valmi, kui ta selle lõpus ei leia moraali. Ta ei taipa nalja, ei tunne irooniat; ta on lihtsalt halvasti kasvatatud. Ta ei tea veel, et korralikus seltskonnas ja korralikus raamatus ei või olla paika lausa sõimul; et kaasaegne kultuur on leiutanud hoopis vahedama relva, peaaegu nähtamatu, kuid sellest hoolimata tapva, mis meelituse rüü all annab tõrjumatu ning kindla hoobi. Meie publik sarnaneb provintslasega, kes, kuulanud pealt kahe vaenulikkudesse õukondadesse kuuluva diplomaadi kõnelust, jääb uskuma, et kumbki neist petab oma valitsust vastastikuse kõige õrnema sõpruse kasuks.“

See on raamat armastusest. Lermontovi eluloo järgi oli ta naistelemmik ja  tundis naisi hästi. Petšorini suhetele naistega on suuresti pühendatud ka raamat“ Meie aja kangelane“.

Nagu autorgi on Petšorin suur naistetundja :

 Lk. 59 „Ma polnud tõesti iial niisugust naist näinud. Ta polnud kaugeltki iludus, kuid mul on omad eelarvamused ka ilu suhtes. Temas oli palju tõugu…tõug on naiste juures , samuti kui hobuste juures, tähtis asi; see avastus kuulub noorele Prantsusmaale. See, s.t. tõug, mitte noor Prantsusmaa, avaldub enamasti kõnnakus, kätes ja jalgades; eriti nina tähendab palju. Korrapärane nina on Venemaal haruldasem kui väike jalg.“

Lk. 66 „Kohalikkude võimukandjate naised, nii-öelda tervisvete perenaised, olid leebivamad;  neil on lornjetid, nad pööravad vähem tähelepanu mundrile, nad on harjunud Kaukaasias kohtama nummerdatud nööbi all lõõmavat südant ja valge mütsi all haritud mõistust. Need daamid on väga armsad ja kaua armsad! Iga aasta vahetuvad nende jumaldajad uutega, ja selles võib-olla ongi nende püsiva armsuse saladus.“

Kuid mitte ainult Petšorini naissuhetest ei ole raamat, eelkõige  on see  ühe noore mehe eneseotsingutest, kes igatseb suurt, üllast ja kättesaamatut, kuid ei tee proovigi selleni jõuda, enne haarab tüdimus  ja raugeb ind. Otsides teravaid emotsioone, on ta valmis surema, kuid surm säästab teda. Inimsuhetes on Petšorin paras küünik ja manipulaator.

Lk.98. „Olla kellegi kannatuste ja rõõmude põhjuseks, ilma et selleks oleks mingit kindlat õigust- kas see pole meie uhkuse magusam toit? Aga mis on õnn? Küllastunud uhkus. Kui ma peaksin  end kõige paremaks ja vägevamaks maailmas, siis oleksin ma õnnelik; kui kõik mind armastaksid, leiaksin ma eneses lõpmatuid armastuse allikaid. Kuri sünnitab kurja; esimene kannatus annab kujutluse lõbust piinata teist; kurja idee ei saa tulla inimesele pähe, ilma et ta tahaks seda rakendada tegelikkuses. Ideed on orgaanilised olendid, on keegi öelnud: juba nende sündimine annab neile vormi, ja see vorm on tegu; see, kelle peas on sündinud rohkem ideid, see tegutseb rohkem kui teised, seepärast peab ametnikulaua külge needitud geenius kas surema või hulluks minema, täpselt samuti nagu võimsa kehaehitusega inimene istuva ning tagasihoidliku eluviisi juures sureb rabandusse.“

Oli mõnus lugeda, lugemiselamuse kujunemisele aitas kaasa Väino Linaski suurepärane tõlge.