Tony Parsons. "Mõrvakott".

Mõrvakott.

Tony Parsons

Inglise keelest tõlkinud Inna Feldbach

Sari Mirabilia.

Eesti Raamat 2015

270 lehekülge.

Kuigi lubasin endale, et sel aastal piiran krimkade lugemist, äratas uue „Mirabilia“ juures huvi autori nimi.  Kuigi raamatu tagakaanel on kirjas, et tegemist on

t u n t u d  i n g l i s e  k r i m i k i r j a n i k u Tony Parsonsi raamatuga, on Tony Parsons tuntud  siiski nn. naistekate kirjutajana.  Eesti keelde on neist tõlgitud „Mees ja naine“, “Mees ja poiss“, „Mu kalleim kaasa“, „Mu kallile“ ja „Pesa punumas“ .

Olen neist lugenud „Mees ja naine“ ning „Mees ja poiss“ ja mulle meeldisid.

„Mõrvakott“ on Tony Parsonsi esimene kriminaalromaan, kirjutatud 2014. Juba on välja kuulutatud Tony Parsonsi järgmise kriminaalromaani ilmumise aeg. „ The Slaughter Man“ ilmub 21. mail 2015  

Loodetavasti  tõlgitakse see sama kiirelt eesti keelde, sest tahaksin veel  Tony Parsonsi kriminaalromaane lugeda.

Küllap on igale krimikirjanikule suurimaks väljakutseks mõelda välja detektiiv, kes jääb meelde. Neid, kes meelde on jäänud, ei ole just palju. Tean detektiive, kes  on joodikud, suured naistemehed, armastavad ooperit, sõjaveterani ühe jalaga jne. Lahutatud on nad enamuses kõik, ei tule hetkel meeldegi, kes oleks raamatu lõpuni õnnelikus suhtes. Tony Parsonsi kangelane on uurija konstaabel Max Wolfe.  Wolfe on üksikvanem („Mees ja poiss“!), naine lahkus  Wolfe juurest. Max Wolfe elab koos viieaastase tütre Scoutiga ja nende koera (spanjel)  Staniga Londonis.  Üsna palju kirjutab autor Maxi  igapäevaelust, sellest kuidas ta üksikvanemana toime tuleb, see teeb Max Wolfest sümpaatse tegelase. Uurijana on Max Wolfe impulsiivne, kes rikub kõikvõimalikke reegleid, mis alati ei tule tema karjäärile kasuks, kuid enamasti viib lahenduseni.  Tekitab küsimusi, kuidas tal lastakse nii omapäi tegutseda ja kuidas ta madalale aukraadile vaatamata kujuneb sarimõrvade uurimise võtmeisikuks, kuid need küsimused tuleb kõrvale heita ja mitte täpsust taga ajada.  

Üleminek ühest žanrist teise on raamatule jätnud mõnusa  pitseri. Küllap mõnda lugejat võib häirida detektiivi isikliku elu kirjeldamine, kuid mulle sobis. Pealegi kasutavad seda võtet kõik krimikirjanikud ning Tony Parsons teeb seda oma draamakirjaniku kogemuse najal elegantsemalt, laskumata õnneks siiski liigsesse magususse.

Lk. 83 „ „Kas tel peret on?“, küsis pr. Mallory.

„Väike tütar“, vastasin ma, „Vanemad on ammu surnud. Vendi ega õdesid pole.“ Paus. „Naine läks ära.“

Ta ootas, et ma ütleksin midagi veel, aga mul polnud enam midagi öelda.

„Selge“, ütles ta.

„Nii et mul on tütar Scout. Viiene.“ Ma segasin lusikaga teed .“Me elame kahekesi.“

Pr. Mallory noogutas. „Järelikult on teil perekond“, ütles ta ja võitis alatiseks mu südame.“

Max Wolfe koduakendest paistab Londoni Lihaturg ( Smithfield Market). 

Tööl käib detektiiv Savile Row  27. 

Lk. 47 „Hommikul hoolitsesin ma tütre ja koera eest ning sõitsin tööle: Savile Row 27, Londoni piirkond, mille tähis on W1. Metropolitani politseis hüütakse seda jaoskonda West End Centraliks.

Savile Row 27 on moodne kontorihoone, mille ees põleb iidvana sinine politseilamp, selline sinine lamp, mis meenutab Londoni udus Rappija Jacki jahtivat Sherlock Holmesi. Ent kuigi Savile Row on kuulus kahe asja poolest, ei ole West End Central neist kumbki. Savile Row on olnud sadu aastaid parimate meesterätsepa töökodade asukoht. Lühike Mayfari tänav on ka koht, kus kõrgel maja 3 katusel mängisid biitlid viimast korda koos ja äratasid politsei tähelepanu. West End Centrali valvepolitseinikud lasid biitlitel oma viimase mängu lõpetada, sest nad kõik olid muusikasõbrad. Vähemalt nii räägitakse neist West End Centralis.“

The Beatles at 3, Mayfair in 1969

Loe nagu reisijuhti, mulle see meeldib. Võib-olla kunagi on Londonis marsruut Max Wolfe jälgedes. Raamatust leiab ka New Scotland Yardi ruumides asuva Musta muuseumi (Black Museum) kirjelduse.

Kuidas naistekate autor naisi kirjeldab. Wolfe boss Swire, on kirjeldatud thatcherlikku sõdalasena:

Lk. 158 „Peasuperintendent ei olnud rahul. Ja pr. Swire’l oli rahulolematuse ilmutamises vaieldamatu talent. Ta oli 50-aastane naine, kelle läbini ebanaiselik hele juuksepahmakas oli aetud geeliga kõvaks nagu Sparta sõjamehe kiiver. Ta nägi välja nagu äsja ekshumeeritud pr. Thatcheri laip, ainult veelgi napima inimliku soojusega. Võrdlust M. Tahtcheriga tuleb ette veel.

Kui võtta puhtalt krimiloo seisukohalt,  jäid mulle mõned üksikasjad häirivaks , kuid kokkuvõttes oli põnev, kaasahaarav ja lihtsalt loetav lugu.

Charles Jolly "Naerev politseinik ( The Laughing Policemann", tuleb raamatus ette.