Pipsa Lonka "Laulud halli mere äärest" Eesti Draamateatris.

„Laulud halli mere äärest“

Pipsa Lonka

Soome keelest tõlkinud Maimu Berg

Lavastus ja muusikaline kujundus: Ingomar Vihmar

Kunstnik Illimar Vihmar

Valgus kujundaja Margus Vaigur

Videokunstnik Sander Tuvikene (Endla)

Koreograaf Rauno Zubko

Lauluõpetaja Malle Maltis

Esietendus Draamateatris 15. veebruaril 2015.

Osades: Kersti Kreismann, Viire Valdma, Guido Kangur, Hilje Murel, Jaan Rekkor, Ivo Uukkivi, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Kleer Maibaum-Vihmar (külalisena), Mari Lill, Tiit Sukk, Ester Pajusoo, Andreas Altmäe, Mihkel Roolaid, Malle Maltis ja HTF Tantsukompaniist: Rauno Zubko, Üüve-Lydia Toompere, Julia Koneva, Helena Pihel.

Panen siia delfist  näpatud tutvustuse:

„Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on Pipsa Lonka näidend väga aus.

"Ta ei teeskle ega mängi ega püüa olla midagi muud, kui ta on. Ainult need tegelaste teod ja mõtted räägivad publikuga. Igaüks tõlgendab seda nii, nagu on. Ma ise ei ole sekkunud sellesse absoluutselt, ühtegi tegelast pole ma ilustanud ega halvemaks teinud. Nad on nii, nagu nad on. Mul pole olnud huvi neile omapoolset hinnangut anda," selgitas Vihmar. 

………….

Näitleja Ivo Uukkivi arvates näeb selles näidendis elu ja inimesi selle sõna kõige otsesemas mõttes. "Need, kes poliitikast ja vaenust, sõjauudistest ja muust sellisest küllastunud on, siis see etendus on just neile," lisas ta.“

Ja nii ongi nagu kirjutatakse. Iseasi, kas see kõigile vaatajatele meeldib.

Esimene vaatus tundus venivat. Justkui ootad midagi, harjumuspäraselt konflikti: inimeste elu pööratakse ometi pea peale, vesi tõuseb, küla jääb vee alla ja inimesed peavad oma kodud maha jätma. Aga konflikti ei tule ja lootust ei anta, et teises vaatuses tuleks. Pilt pildi järel vaheldub lava väikese küla tavapärane elu.

Keskealine naisterahvas (Kleer Maibaum), kelle iidol on lauljanna Katri Helena, teeb muusika saatel hommikusi võimlemisharjutusi. Põhjalikult teeb, oma 3 minutit kui mitte kauem. Ema (Kersti Kreismann) ujub jääkülmas vees- üle lava ja tagasi.

 3 jotat joovad aeglase rahuga tühjaks oma õllepurgid. Ja nii edasi, soomlased teadagi on veel aeglasemad kui eestlased.

I vaatuse lõpus ütles abikaasa, et tema oleks nüüd valmis lahkuma. Aga mina ei olnud. Selline soome-ugrilik uimerdamine laval oli päris lõbus ja pakkus meeldivaid äratundmishetki ning ootust, kas II vaatuses läheb elavamaks.

Läks küll II vaatuses elavamaks. juba sellega, et Mari Lill põristas evakueerimis-autoga laval ringi ja korjas küla kokku.Kunstniku rollis sel pildil Martin Veinmann, mina nägin Guido Kangurit.

Selline väike mereäärne küla, tahtmatult tõmbasin võrdlusjooni oma küla või teiste mulle teada küladega.  Minu külale meri peale ei tungi, aga rahvast jääb järjest vähemaks.  Tööpuudus viib noored mujale, allesjäänud  vananevad ning ongi aeg varsti kolida Õnne seenioridemajja (näidendist). On meiegi külas oma külapoeet, mitte küll Contra ja on oma külajoodikud. Tõsi küll, mitte enam nii noored kui etenduses. Noored on ära Soome tööle läinud ja vanad külajoodikud surnud. Ja poodi ka enam külas ei ole. Aga on meie külaski oma külaullike ja oma kunstnik (maale kolinud linnakunstnik) . Ja on meilgi emasid, kes hädas täiskasvanud lastega, kes ei taha kaela kanda ja ema abi ootavad.

Etenduse üldine toon on leebe nukrus mõnusa huumoriga. Naerukohad olenevad sellest kui pooltoonidele huumorilävi seadistatud on. On väga häid kohti nagu näiteks jaapani turistid, kes poe muumidest tühjaks ostavad ja on teel loomaaeda, et metsikuid muumisid näha. Samuti keskealise naise jumalanägemus või külajota (Tiit Suka )sentide lugemine või kunstnik (Guido Kangur),kes maalib lumele jäetud loomajälgi lõuendile. Neid oli veel, hetkel rohkem ei meenu.

Mõnevõrra arusaamatuks jäi mulle ema (Kersti Kreismann) tegelaskuju: kõik see ujumine ja laste äraajamine ja lõpuks laineist ülestõusmine. Selleks, et tegelastest paremini aru saada, soovitan enne etendust  kava lugeda. Mina lugesin alles praegu, kehvas valguses  enne etendust ja vaheajal ma lihtsalt ei näinud valget teksti punasel taustal, prille kaasas polnud. Seesama ema Aila on kavalehe kohaselt talisupleja, tervete arusaamadega naine, kelle lastel läheb kehvasti, rauk.

Kleer Maibaumi tegelaskuju, keda mina nimetasin keskealiseks naisterahvaks on Tytti- unetu, üksildusest arglik, umbes 50 aastane. Meil hakatakse keskealisteks juba 40 aastaseid nimetama ja 50-ne on vana. Aila tütar Kerttu on krooniliselt väsinud ja õnnetu, umbes 50 aastane. Kerttut mängis Hilje Murel ja mina ei osanud teda küll õnnetuks, väsinuks ega 50 aastaseks pidada. Seevastu Ester Pajusoo mängib müüjat, tema kohta kirjutatakse kavalehes Õnne supermarketi tüdinud müüja, noor keskealine, umbes 40 aastane. Ja Viire Valdmaa mängitud Hilkka ,keda mina pidasin nooremapoolseks külaullikeseks on hoopis seksikas vanamutt, mõnikord laps, lunaatik, rauk. Nii et kavalehte tasub uurida.

Laval olid teada tuntud Draamateatri näitlejad, ei nurise kellegi üle ja esile tõsta ka raske. Mulle meeldis Viire Valdma, kuigi ma ei osanudki temas rauka näha. Tiit Sukas oli sellist ehtsat külas üles kasvanud naiivset maapoissi. Ega neid palju järgi jäänud pole.

3. külajota (Uukkivi, Rekkor, Sukk)  tantsustseeni ma oleksin ise lahendanud teisiti. Tantsus oli tunda suuremat väljaelamist kui nende kolme tavaline laval loivamine, mida oli raske tegutsemiseks nimetada. Kirge ses tantsus ei olnud. Aga võinuks olla, midagi nii täpset ja filigraanset nagu John Travolta tants „Pulp Fiktionis“. Ammu aega nägin, aga unustamatu.Ka selles tükis võiks see tants unustamatu stseen olla.

Lavakujundus oli liikuv, erinevate piltide jaoks lükati lavale uued toad, igal külaelanikul oli oma tuba. Meri oli  lava tagaseinal kogu aeg olemas ja lava eesääres sai kangast lainete vahel ujuda. Külapoeet  (Ivo Uukkivi), kes soovis liivale veega haikusid kirjutada, pidas üheksat kassi, kes kõik mängukassidena laval olid. Lisaks joonistas videokunstnik lavale mitmeid armsalt saba liputavaid ja liikuvaid videokiisusid. Tähele panin ka huvitavat valgustust. Kavalehest loen, et valguskunstnik Endlast Sander Tuvike. Endla etenduste valgustused on mulle alati muljet avaldanud.

Nuriseda tahaksin  muusikaline kujunduse üle. Katri Helena ja soome muusika olid ok! ja haakuvad.  Aga lõpus kui kogu trupp laval Õnne seeniormaja ees laulis ja tantsis „New York..New York“ ning ema tõusis lainetest Marilyn Monroena ja ühine stantsijate ning lauljatega, jäi mulle muusikavalik mõistmatuks.

No võib-olla kirjutas autor selle laulu sisse, et rõhutada absurdi.  „Laulud halli mere äärest“- miks just valitud laul.  Minu poolest oleks võinud pigem laulda Curly Stringsi „Kaugel külas“.