Sõduri ema.
Marie Under
Oma
kõvad käed mu pihku anna,
hoian
sind, mu vaprat sõjameest.
Pea
mul omad jälle risti panna
sinu
ja su relvavende eest.
Nõnda
mehine on nüüd su pale-
kui
sa läksid, olid alles poiss….
Tule,
tule aga lähemale-
tõsinend
sa metsades ja sois.
Lapsesilmad!...aga
nagu teaksid
nad
nii mõndagi, mis ränk ja võik;
teaksid
vahest rohkem kui nad peaksid,
nagu
teaksid- nagu teaksid k õ i k.
Ära
seisa nõnda kaua tummalt!
Mis
su pilgu taga- koormab suud….
Kahelt
suurelt- Elult, Surmalt- kummalt
oled,
ainuomane, märgitud?
*
Ei
ma laseks veel sind kogunisti:
seisa
viivu veel mu käte all;
varsti
panen ma nad jälle risti-
olen
siis sul veelgi lähemal.
Tean,
su tegu kaalub sinu vaeva,
see
on nendest, mida aeg ei söö;
panen
juure oma vaeva aeva,
et saaks
kallim-kaunim sinu töö.
Ja
ma õnnistab sind: Mine! Mine!
kuigi
kurku kinni jääb mu hääl;
mina
olen hoopis kõrvaline-
näeme
üksteist jälle- siin või sääl!
Lähed,
läed all lämmatava lume,
see
sind nagu valge jõgi viib.
Ja
mu rinnas polegi nii tume:
lumi
katab sind kui inglitiib.
*
Sinu
käed mu kätest jälle kisti
alles
niiskeina mu silmaveest.
Jälle
panen omad vaikselt risti
Sinu
ja su relvavende eest.
Ei
mu meeled küüni enam muuni,
olen
kistud nagu une pealt-
alles
puudutin su salku pruuni-
juba
pühib tuisk su jäljed jäält….
Lähed
sinna lumeväljadele,
kaitsehaldjas
sinu kõrval käib.
Ootan
vaikselt, kuni tuled jälle,
kaasas
võit ja vabadus ja leib.
Kookski
sinu ümber selle suure
lume
surilina oma koe,
siiski
jääme teine teise juure:
minu
südames on sinul soe.
Seda
luuletust kuulsin Elmo Nüganeni filmis „1944“.
Väga
hea film. Nii teemalt kui teostuselt.
Ma
tõsiselt loodan, et see film lööb vaatajate arvult filmi „Viiskümmend halli varjundit“. Siis on selge, mis meile kõige tähtsam on.
Vähemalt
selle maakonnakeskuse kinosaalis, kus
mina filmi vaatasin, olid saali kõik 500 istekohta täidetud ja kinopublik
aplodeeris kui film lõppes. Aplausi
filmi lõpus kuulsin ma küll esmakordselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar